Nagu ikka, kõige tähtsamad ja raskemini teostatavad asjad on tegemata. Samas viimase Tõe ja Õiguse osa läbi lugemine ei olnud midagi nii lihtsat. Aga loetud sai. Ja jäin rahule, hoolimata algsest umbusust ja vahepeal tekkinud seisakutest. Samas kui mõelda, et olin kergelt lausa vaimustunud ka Tolstoi Anna Kareninast, mis pelgalt maine järgi tundub väga imal ja kuiv, siis pole imestada, et ka Tammsaare mulle istus (mitte, et neid kahte kirjanikku kõrvutada maksaks. ja mitte, et see blogi oleks koht rafineeritud kirjandusaruteluks).
Uue arvuti-/töötooli ostsin kah ära. Senini ei suuda otsustada, kas on tegemist hea tooliga või minu selja killeriga. Kui lõpuks kohaldub viimane variant, siis süüdistan Tartu sitta toolivalikut, sest nii ongi.
Täna käisin kohalikus prillipoes soodukaga prille valimas. Nädala pärast olen ilmselt juba hipster. Või nagu teenindaja rõhutas, siis isikupärane. Võta sa kinni.
Vahelduva eduga käin ikka ka jooksmas. Kottpimeda väikelinna kooli staadionil. Vahel sajab vihma, vahel ulub lõikav külm tuul, vahel paistab selge tähistaevas, kust ma alati suurt vankrit otsin. Vahel hängivad kohalikud noored staadioni ääres ning RAUDSELT naeravad mind välja, kui näevad kuidas ma jooksen. Või kõnnin. Sest olgem ausad, joosta ma ei oska ja minu jalakesekesed ei ole eriti jooksmiseks loodud. Pigem väntamiseks või suuskamiseks. Aga Tartu suusamaraton on ukse taga ning aeroobset on vaja.
Jäänud on veel teatris käia ja hambaarstile aeg kirja panna. Teater seisab logistiliste ja organisatoorsete probleemide taga, ent lootust siiski on, ma loodan. Hambaarsti ma lihtsalt kardan ja ei julge seda ette võtta. Lisaks selgus tööandja poolt tellitud tervisekontrollis, et ka perearstiga peaks maha istuma ja põhjalikult rääkima. Gripi vastu peaks kah vaktsineerima. Peaks šmeaks.
Luule- ja fotokonkurss peaks kah idee poolest täie hooga käima. Vähemalt laureaate on, nii et kellelegi need kilo rediseid ära saab igatahes anda.
