Pealkirjata postitus

Tuleb tunnistada, et  käesoleva postituse tegemine on erakordne eneseületus. Seda seetõttu, et ma sisuliselt lubasin aasta lõpuks siia ühe sissekande teha, olgugi et motivatsiooni ja inspiratsiooni selleks sisuliselt polegi. Inspiratsioon kõlab niivõrd tagasihoidliku blogi kohta muidugi veidi liiga ülevalt  -  seda nii sisu kui vormi vaatenurgast.

Traditsiooniliselt peaks aastalõpukõnes rääkima nii sellest, mis tehtud ja ka sellest, mis tulemas. Ei ürita siiski antud juhul koostada klišeehõngulist aastalõpukõnet, pigem üritaks kulunud mõtteid ja fraase vältida, sealjuures kandumata ka pingutatud originaalitsemise radadele. 

Postitusi lambiblogis on sellel aastal olnud võrdlemisi vähe, ent kõikide möödunud aastate lõikes kaugeltki mitte kõige vähem. Samas tunnetan, et antud aktiivsuse vähenemise tendents on siiski jätkuv ja süvenev. Kui juba lambiblogi vaimne ema ja isa ei suuda midagi postitada siis on ka teistelt aktiivsetelt kaasautoritelt seda veidi palju loota.

Õnneks on vähemalt minu elus uuel aastal muutusi oodata ning loodan just nimelt sellel heade postituste jaoks kandvat pinda olevat. Lootus on küll teadupärast lollide lohutus (ise parafraseeriks selle osalt ka laiskade lohutuseks) kuid ilma lootuseta kah päris ei saa, vaim vajab toetus- ja pidepunkti.

Teisest küljest on mul siiski hea meel, et hoolimata madalast aktiivsusest blogirindel ei ole meie kõigi omavaheline suhtlus igapäevaelus vähemalt kvaliteedi osas kannatanud. Ja see ongi põhiline.

Kui enne ei kohtu, siis 9. juunil 2013.

Head uut ja paremat.

järjekordne filmiunenägu

Olen mingil välismaisel konverentsil koos paari tuttava inimesega (keda ma ei tea). Lõunasöögi sabas seistes astub ligi meie idapoolse naaberriigi president, puha ülikonnas (lipsuta, särgikrae ülemine nööp lahti). Hakkab lambist minuga juttu tegema, eesti keeles.... Noh, natuke puine ja selge vene aktsendiga, aga siiski sorav ja väga arusaadav jutt. Vestlus on üllatavalt meeldiv ja härra on vahva ja sarmikas. Lõunapaus lõpeb ja konverents läheb edasi.
Fast forward to järgmine paus, isake on kõpsti jälle kohal ja teeb juttu. Taas on meeldiv ja viisakas jutuajamine, juba on selline tunne, et natuke nagu tuttav inimene ja võib täitsa vabalt suhelda.
Mingi osa üritusest on jälle vahel ja siis hakkab mingi spordivõistlus. Osa läheb võistlema, osa lihstalt kaasa elama. Ma siis hakkan ka kaasaelajana end minekule sättima, kui isake äkki jälle sealsamas ja küsib rõõmsalt, et kas me äkki võiks koos sinna jalutada. Ma jään nõusse. Jutustame siis veel garderoobis natuke ja härra muutub kuidagi väga familiaarseks ja hakkab isikliku elu kohta küsima. Mingi hetk näitan mina siis rõõmsalt kihlasõrmust ja ootan sõbralikke õnnitlusi vms, aga kõik läheb vastupidi... Vladimir (jaah, me oleme selleks ajaks juba nii mitu korda vestelnud, et kutsume teineteist eesnime pidi :D) läheb näost ikka VÄGA pilve ja küsib mõrult, et kes mu tulevane siis on ja mida ta teeb. Kui ma ütlen, et ühes uures firmas keskkonnaspetsialist, siis ta naerab kibedalt ja arvab, et "ta kindlasti ei teeni nii palju, kui mina. Tead, ma olen väga rikas mees ja ma olen hea mees. Mis sa arvad?"
Mina olen nagu puuga pähe saanud ja mõistan, et terve see kuradi aeg ja kõik need vestlused on olnud lihtsalt temapoolne pick-up-üritus. Ma siis üritan kuidagi viisakalt keelduda ja ütlen, et ma armastan oma meest väga ja olen just temaga kõige õnnelikum. Isakesele see vastus ilmselgelt ei meeldi ja ta kõnnib vihaselt minema. Üritan siis järele hüüda ja küsida, et mis nüüd siis ja jummeljummel, mis ma valesti ütlesin, tema pöörab ringi ja sisistab mulle maailma kõige vihasema hääle ja näoga, et sellist reetmist ta ei oodanud ja et tema arust oli meie vahel midagi erilist toimumas ja et ta maksab kätte.
Ja siis edasi oli nagu faking actionfilm... Mina olin ärevil ja mu hirm aina kasvas, kuna nägin Vladimirit linna peal mitmes kohas väga kahtlaste tüüpidega rääkimas ja neile mingit pilti näitamas ja siis ilmusid ei-tea-kust mitmel korral välja ehtsad vene mafiossid, ainult et uhkete buumerite asemel vanades käuksuvates mossedes ja ladades. Aga väga jube oli, nad ajasid mind igatsugu külm- ja tulirelvadega taga ja nii. Jooksin ja peitsin ennast ja avastasin igast salakäike ja... Üldiselt olin võimas parkouri-mutt ja lõpuks jõudsin oma Märjamaa koju (!?) pakku. Aa, ja vahepeal jõudsin umbes sada korda emale helistada ja küsida, et "misnüüdsaabmisnüüdsaab ja appiappi".
Ja siis seal kodus olles teadsin, et ega Vladimir ei jäta. Et ta on otsustanud, et kõik Eesti reetlikud inimesed tuleb hävitada. Et nüüd tulebki sõda...

Ja siis ma ärkasin üles.

Melodie D'amour (loe: tatt, tatt, tatt)....

... ja sõnu ei olegi vaja.

Tartu

kalkuni-köögivilja wok rohelise karri kastmega

Vot sehukese kraamiga kostitas end eile õhtul perekond Lärm. Tegin nii palju, et saame täna ka süüa, aga õnneks kukkus välja hea, nii et jejee!

Kuumsuitsu latikas vaakumis

Täna on siis internatsionaalne toidupäev. Kalendrist vaatasin. Suure tähtsa päeva puhul siis sõin kah ning tegin piltigi.
Mida sina täna sõid?

tagantjärele-reportaaž tõotatud maal käimisest

No päris Ameerikamaast juttu ei tule, küll aga väiksest visiidist põhjanaabrite manu. Selle reisiga seoses juhtus umbes kuusteist miljonit väikest nõmedat asja, millest mõnda ma teiega jagada tahaks. Et siis, pika postituspausi kompenseerimiseks teile üks eepos:

Umbes kaks nädalat tagasi saatis juhendaja mulle info septembri keskpaigas Soomes Turus toimuvast väiksest konverentsist ja jättis mulle mineku osas otsustamiseks vabad käed. Mõni päev varem oli HrVastus mind 13. sept õhtaks ühele ürrile kutsunud, kuhu ma lubasin minna juhul, kui mind kuhugi ei komandeerita. No ja siis ilmutas end pahaendeliselt see va konferaants: "tulge aga, tulge, saame kõik rõõmsasti kokku just 13.-14.septembril!“ Tere hommikust. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin minna, kuna sinna pidada ikka mõned väga tegijad onud tulema ja tekkis võimalus oma imelise postriga veel korra publiku ees lehvitada. Mitmel-setmel põhjusel genereerisin siukse üüberplaani, et lähen neljapäeva varahommikul esimese laevaga Helsinkisse, seal padavai sadamast rongijaama ja Turu rongi peale. Turus peatusest otse konverentsile (hilinemisega) ja alles õhtul hotelli. Hotellist hommikul konverentsile ja sealt otse jälle rongi peale ja rongijaamast kohe sadamasse ja laeva peale. Hullem jooksmine, aga vai not. Registreerisin end konverentsile, ostsin ära laevapiletid, bronnisin majutuse Turu odavaimas hotellis. Nädala alguses käis uudistest läbi, et nädala lõpus tuleb torm. "Jess, hakkab pihta", mõtlesin. Olin ostnud tagasisuuna pileti Lindaliini kiirlaevale, mis kaunis tuuletundlik on. Nädala keskel andis EMHI tormihoiatuse.... A mis seal ikka, tegin kodus eeltööd, printisin guugl mäpsist Helsinki ja Turu kaardid, ostsin apteegist merehaiguse vastu miskid kapslid. Neljaba hommikul läksin unisena laevale, jõudsin Helsinkisse ja panin raudteejaama poole ajama. Oma imestuseks ei eksinudki ära, aga oma unistuste rongile ikkagi ei jõudnud, jäin hoopis 2 minutit hiljaks. Selg oli kiirustamisest suht märg, jalad valusasti rakkus. Järgmise rongini oli tund. Mõtlesin, et otsin endale lähedal õues istumiskoha ja lõpuks leidsin ka. Istusin maha, hakkasin võileiba järama ja äkki köitsid mu pilku kaks kükitavat kogu minust umbes 10 meetri kaugusel. Varjasid end ehitusplatsi servas ja esialgu tundus mulle, et nad üritasid suitsu vms põlema saada. Ma ei pööranud neile suuremat tähelepanu, aga siis kõik muutus: djuud sikutas oma vasaku käe nahktagi varukast välja ja tõmbas õlavarrele žguti. Njah, süstisivad siis seal omakeskis. Varsti tõusid püsti ja piidlesid mind oma uduses olekus, nii et korra oli isegi kõhe... Tõotatud maa, tõesti.

Varsti istusin ülimõnusas kiires ja mugavas rongis ja 2h tunni pärast jõudsin Turusse. Teel konverentsile suutsin isegi korraks ära eksida, aga parandasin oma vea kähku ja jõudsin kohale. Riputasin oma seinalehe üles ja kuulasin päeva viimaseid ettekandeid (mis olid selgelt liiga pikad). Ürr sai seks päevaks läbi, minul nälg majas ja jalad kibevalusad. Tuterdasin hotelli poole ja loobusin mõttest minna linna peale turistitama. Hotelli üllatused:
1) receptioni-tšikk ei leidnud külaliste tarbeks olevaid ankeete ja nii jätsin ma oma andmed suvalisele ruudulisele paberile
2) minu toauberiku (koos wc-ga umbes 10 ruutmeetrit) koristamine peale eelmise klient lahkumist oli justkui pooleli jäänud: voodilinad olid küll vahetatud, aga päevatekk oli suvaliselt hunnikus ja dekoratiivne padi vedeles teleka taga
3) toas oli toruõnnetuse hais
4) põrand oli päris must (ja nagu hiljem selgus, ka vannitoa põrand)
5) käterätt polnud värske, vaid eelmisest külastajast jäänud (see oli keskelt mõnusasti märg)
6) tuba oli sama helikindel kui keskmine telk (thank god for kõrvatropid)

Enivei, hotelliga samas majas esimesel korrusel asus pitsabaar, kuhu ma ka suundusin. Tellisin kanapitsa. Natuke ootasin ja siis ta toodigi: meeletu hunnik juustu, õhuke põhi ja esialgu tundus hea. Kana oli tugevalt karriga maitsestatud. Natuke tundus see viimane tõik kahtlane, aga otsustasin sellele mitte mõelda. Lollisti tegin, sest varsti olin ikka päris kindel, et see kana on korralikult pahaks läinud. Viimane sektor jäi söömata. Tunni-paari pärast hakkas kõhus meeletu möll ja päris paha oli olla. Paar päeva enne reisi kimbutama hakanud palavik tuletas ka ennast mõnuga meelde. Siis meenus, et reisikindlustus jäi tegemata.... Õnneks midagi hullu ei juhtunud, võtsin hoopis söetablette ja lõpuks jäin magama. Hilisõhtul ja öösel ärkasin päris palju kordi oma naabrite tegevuste ja liikumiste peale üles, kuni lõpuks kõrvatroppide kasuks otsustasin. Hommikul sõin hotellis vana kuivanud sepikut ja saia ja kiirustasin konverentsile, seisin oma postrisessiooni ära (see läks üle ootuste edukalt, aga selles postituses pole mul plaanis hästi läinud asjadel pikemalt peatuda) ja kuulasin ettekandeid. Lõunasöögi järjekord oli nii pikk, et loobusin seal seismisest, õnneks olid mul kotis Eesti viinerid ja banaan. Ürr lõppes, rühkisin läbi vihma ja tugevneva tuule rongijaama, kui äkki Lindaliini AS mulle sõnumi saatis ja vabandas, et nende reis ära jääb. Kift. Aga eks seda oli aimata kah. Rong tuli, ma kobisin ühest otsast peale ja siis selgus, et minu vagun on teises otsas. Kolistasin läbi terve rongi lõpuks oma kohale, pea huugamas ja põsed nii tulised, et nende paistel oleks võinud midagi sussutada... Helsinkisse jõudes oli pime, aga jõudsin õigeks ajaks Viking Line'i terminali ja sain pileti. Ootasin laeva, palavik rokkis. Merereisi jooksul bondisin Eesti ehitaja ja keevitajaga, kellest viimane oli üsna sümpaatne vanem meesterahvas, erinevalt esimesest. Keset sõitu kõikus laev nagu nannipunn, aga mu oksetablett hoidis oma maine kõrgel ja ei lasknud mul öökida (kuigi vahepeal juba nagu hakkas lubama). Isegi soomlaste lauldud karaoke ei ajanud kõhtu pahempidi. Tallinna sadamas helistasin mõnesse taksofirmasse, aga nagu arvata võib, ei õnnestu takso saamine reedeti südaöö paiku just mitte eriti hästi. Lõin käega ja valisin mingi suvalise nähtavuses oleva taksopanni, et ehk võtab vähem kui muud sealsed (Tulika ja Tallink). Vaatasin maffiossivälimusega takso-onu, istusin sisse, kinnitasin turvavöö, juht tõmbas hea hooga kohalt minema ja sealsamas parklas autode vahel kimades lendas väliskurvis minupoolne uks lahti. Juht krudises oma nahkjopes ja kukkus hõikuma, et "tõmba ruttu kinni".... Hea, et ütles, ma ise polekski selle peale tulnud. Natukese aja pärast arvas ta, et peaks vist ikka kõrvale tõmbama. Ma õnneks ei jõudnud veel mõtlema hakata, et mida see tähendab, kui ta ütles, et "tegelikult, proovime ühte teist asja" ja lasi minupoolse akna alla. Sõidutempot igaks juhuks mitte alandades käskis ta mul käe aknast välja lükata ja siis ukse käepide väljastpoolt sisse suruda. Kuulasin sõna. Siis ta arvas, et ma tehku nüüd uks uuesti lahti ja tõmmaku jälle kinni. Kuulasin jälle sõna, naeru oli juba raske pidada. Vahepeal helistasid talle mobiili peale mingid inimesed, kellele ta oma asukoha kohta sujuvalt valetas ja lubas kohe kuhugi kohale jõuda. Kihutas. Takso hakkas kodu lähistele jõudma ja siis ma märkasin igatsugu reklaame, mis autos armatuurlaua külge oli topitud: "striptiis", lubas üks, "eskortteenus", lubas teine. Lisaks miskid massaažid ja muidugi takso enda reklaam. Jõudsime pärale, taksojuht andis oma visiitkaardi ja mina vastu raha. Taksomeeter näitas 21 eurot kopikatega. Eelmisel hommikul, kui korralikus autos ja viisaka juhiga sama teed teises suunas sõitsin, näitas 4,10... Koju jõudes ootas mind ees pisut vindine Vastus-Mees :)

Fin (if you pardon the pun).

Rahulik Eesti väikelinn?

Jalutades sel nädalavahetusel  on oma pisitütrega kodulähistel juhtus järgmine lugu. Kõrvalmaja ette parkis helerohekas 5. seeria bmw. Peale seda kui kodanik oli autost väljunud ilmusid ei kuskilt välja must lexus ning  hall 3. seeria bmw mis eelnimetatud auto kinni parkisid. Lexuse kõrvalistmelt  väljus slaavi välimusega noormees, hõikas midagi bmw-st väljunule – mispeale viimane jooksu pistis. Slaavlane asus teda jooksujalu jälitama. Sama tegid ka kummide vilinal bmw ning lexus. Läks mõni hetk ning nad olid minu vaateväljas kadunud. Sirli liikus samal ajal koos sõbranna ning pisipojaga mõned kilomeetrid eemal ning märkas et üks hall bmw (ilmselt siis tagaajajate oma) oli ühel kõrvaltänaval kurvis kivipeale kinni jäänud. Ju siis vedasid noormehe sõiduoskused teda alt.

Sündmus tekitas mitmeid küsimusi:

Mida oli noormees teinud, et teda jälitati?

Kes olid pahad ning kes olid head?

Kas oleks pidanud juhtunust kedagi teavitama?

Kas Tallinnas on selline käitumine tavaline?

Kas kihutavad luksusautod ning jalutavad väikelapsed on ikka ohutu kooslus?

Milline on minu isiklik rekord 100m jooksus?

Kas Veerpalu ikkagi kasutas dopingut?

Loodan et kallis lambiblogi külastaja oskab mõnele neist vastata

Heategu ei jää karistamata vol.2

Ütle veel, et 300 m pikkusel töö-kodu vahemaal midagi huvitavat ei juhtu. Ehk siis jalutan mina mööda suure korterelamu 'tagahoovi' töölt kodu poole. Jõudnud peaaegu majast mööda kuulen, kuidas keegi kolmanda korruse rõdul räägib, justkui lausa kõnetaks kedagi. Esialgu ma välja ei tee, sest mine tea mida see pensionärist naine seal rõdul tahab. Äkki räägib iseendaga või hoopis hands-free'ga. Ent kuna nüüd juba veidi kaebliku hääletooni juures on kuulda ka arusaadavaid sõnu siis pean kinni ja kuulatan, mida naisterahval öelda on. Ja nagu selgus, siis ei kuulnudki ma valesti. Nimelt oli proua läinud rõdule toimetama, rõduuks tema selja taga kinni läinud ning enam ei avanenudki (kuidas see tehniliselt võimalik on - sellest mul ausalt öeldes ettekujutus puudub). Ja kuna ta abikaasa oli parasjagu kodunt eemal siis palus ta minult, et ma ta abikaasale helistaks ning asjaolust teada annaks. Mida ma ka tegin.

Koju jõudes ja jalanõusid jalast võttes tundsin justkui kerget sitahaisu. Nuuskasin kaenlaalust ja mõtlesin, et kurat, kas tõesti on asi nii kaugel, et ma haisen juba nagu sitt ise. Aga ei - sealt tuli ainult juba traditsiooniline tuttav lõhnabukett. Seega olin sita sisse astunud. Huvitav, et see mu esimene mõte ei olnud... 

Aga no kurat, kus alles mõni sitt võib haiseda. Ja kurat, on ikka tore küll oma tööpäeva lõpetada ja koduseinte vahel viibitud esimesi minuteid sisustada jalanõude sitast küürimisega.

üritus

nagu ikka, kui üritada, kukub välja üritus. üritasin eile maitsvat lehttaignapirukat teha, kusjuures üüberplaani teine (ja võibolla, et isegi söömisest olulisem) osa oli, et teen pärast sellest imelisest ahvatlevast tulemist pildi ja riputan siia kõigile kadestamiseks üles. nonii, pilti pole. ei tea miks? eks ikka seepärast, et välja kukkuski üritus.
panin mina ahju sooja, hakkisin ära kaks suurt punast sibulat, võtsin külmkapist välja poest ostetud lehttaigna (mitte see sügavkülmutatud variant vaid pehmem, jahekapi oma), rullisin seda pisut, lõikasin panni servast üle ulatuva riba ära, tegin kahvliga taignasse portsu auke, puistasin sibulahunniku taignale, lisasin portsu fetajuustukänakaid ja päris korraliku koguse aknalaualt värskelt näpistatud tüümiani ja panin kogu kupatuse ahju (sest see oli vahepeal kuumuse kruvimisega valmis saanud). no ja siis selle ülejääk-taignariba lõikasin juppideks ja panin sinna peale tomatikettad ja värsket basiilikut ja jälle tüümiani ja fetajuustu ja panin need ka ahju. ja siis nad seal küpsesid üsna lõpmata aja ja sibul läks juba kuivaks (kuigi ma lõikasin meelega üsna mõnusad suured tükid) ja tüümian krõbestus. ja tainas oli ikka löss... lõpuks võtsin kraami ahjust välja ja süüa ju kõlbas, aga pilti teha ja kiidelda mitte.
ei tea, mis valesti läks. võibolla oleks pidanud seda lehttainast natuke eelküpsetama, võibolla midagi muud. "natuke" äratas kahtlust see, et üsna varsti pärast plaadi ahjust välja võtmist sai selle servast palja käega kinni hoida....................

Mis peitub (odavama) jalanõu sees

... ja mida teha üleliigse liimhermeetikuga.

Tegu siis suht läbi kantud odavamate kaunadega, millel tallas mitu auku ja seetõttu ohtralt vett saanud.

Seda tean ma ammu, et osad jalanõud on osaliselt tehtud papist või muust sellelaadsest materjalist, mis peale esimest märjaks saamist lõviosa oma headest omadustest kaotab ning alustab tänu lagunemisele sokkide määrimist ja teatava haisu eritamist. Üllatusena tuli seekord aga see metall-leht, mille olemasolu (mugavusena?) küll seni kuidagi tunda pole andnud. Võib-olla on asi ka selles, et olen neid jalanõusid kandnud kahe lisatallaga: üks paar ortopeedilisi sisetaldu ja selle peal eelmistest parematest jalanõudest pärit sisetallad.

Ja tegelikult pole ka see hermeetiku kandmine jalanõudele minu puhul midagi uut. Eelmistele jalanõudele sai kannaosasse silikooni lastud - nii augu sulgemiseks kui mugavuse tõstmiseks (kanna osa muutus oluliselt pehmemaks/vetruvamaks). Kuigi pildil olevate jalanõude kandmise soov on siiski juba ammu kadunud ent huvi pärast proovisin nende pealgi oma innovaatilist rätsepaannet.

Väljasõit loodusesse

Lambiblogi juhtivkomitee käis Mukri rabas, kuigi pruuni taustaga vaatamisväärsuste viit juhatas meid hoopis Mukre matkarajale. Võta sa kinni, kas õige on Mukri või Mukre.
Aga igatahes ei ole sa õige eestlane kui sa ei pane oma blogisse rabas tehtud klišeelikke pilte, liiatigi veel vaatetornis tehtuid. Ent kuna mina pole 100.00% õige eestlane, siis piirdun üheainsa pildikesega.

Scotch eggs

Nagu elus ikka, siis teiste tehtud asjad tulevad ikka paremini ja ilusamini välja kui enda tehtud (enamasti). Nagu ka need Šoti munad?, mis teistel internetis leiduvatel piltidel kuidagi ilusamad välja näevad.
Aga sitta kah, maitsesid täiesti hästi. Ja väga koledad kah siiski välja ei tulnud ju? Suur tänu siinkohal ka kodustele kanadele, kelle tõeliselt kollase rebuga munad pildile ilusat värvi lisasid.

Imä, mis süvvä om?

Määndsegi pudsuq.

Investeerimisnõuanne kolmandaks kvartaliks

Minu senises investeerimisportfellis on olnud täiesti arvestav kogus valgeid sokke. Ent viimase aja trendid Eesti ilmastikus ning jalatsivalmistamise tehnoloogiates on viinud selleni, et valgete sokkide näol on tegemist investeeringuga, mida omast kogemusest ma kellelegi küll soovitada ei julge.

Ülalolev pilt illustreerib siis korra kantud valget sokki, mis läbi katkise jalanõu veidi vett sai ning oma väärtuse jalast võttes pea nullini suutis kahandada.

Inimhingede insener

Mind lausa siiralt huvitab, mis toimub nende inimeste peas, kes alates 2011. aasta esimesest jaanuarist lausa mingi psühhootilise tuima naudinguga poes jätkuvalt sularahas maksavad. Muudkui luhvtitavad oma kahekümneseid ja viiekümneseid. Jälgivad siis ootusärevalt, kuidas kassapidaja oma kassast tagasi antavat raha kokku loeb (ja loeb ja loeb ja loeb) ning siis lõpuks letilt seda hunnikut metallipuru ükshaaval endale rahakotti noppima hakkab. Samal ajal on jõudnud kassapidaja juba järgmise inimese (loe: minu) toidukorvitäie kaupa kassast läbi lasta ent uus klient (loe: mina) peab endiselt ootama, kuni eesolev kodanik endiselt oma sente letilt nopib. Ei, mul pole enamasti mitte kuhugi kiiret, aga mingi idiootsuse järgi ma meeleldi kah just ei oota. Ja MINA eelistan maksmise teenust saada kiirelt ja mugavalt.

Aga vähemalt on kohalikku poodi uus noor ja vägagi sümpaatne kassapidaja tööle asunud. Võib juhtuda, et hakkan tihedamini poes käima.

Tegin umbes igas kümnendas sõnas trükivea. Kohe näha, et pole ammu postitanud.

seeeeeeeeeeeeeee on hüvastijätt,

laulis kuagi bänd nimega Vunkz. Mai mäleta, kas nende ametlikus nimes oli "The" ka või ei. Aaaga see polegi tähtis. Peaaegu-et-tähtis on see, et postituse pealkiri on eriti relevantne, kuna nimetet pänd tähistab 13. sünni(aasta?)päeva ja mina "tähistan" Tartu selja taha jätmist. Homme tõstame asjad Hr Vastusega transpordivahendile ja kimame pealinna. Ja ongi kogu pidu. Just läksid paar sõpsi koju magama, oli väike lahkumisürr. Ja nüüd on kurb olla. Või noh, jah. Imelik on, kui kodulinnast saab "küla" (ma tegelt ei teagi, kuidas seda öelda. Kui on, et "lähme külla", siis kuidas see nimetav kääne oleks? Ongi "küla" või?)
Lisamärkusena veel, et tegelt teisalt on see pealinna kolimise värk hea ka. Ja et mul on kerge joove. Aga tõesti, ainult kerge :)

can I do it?

Võtsin preili nisanäpu käest mõned raamatud. Ei tea kas jõuan selle aastanumbri sees ära lugeda...? Kuidagi aukartust äratav kogus. Ja sisu.

Ahjaa, taasavastasin ühe vana hea loo, mida pole ammu ammu kuulanud/kuulnud. Andkem talle siis nüüd uus võimalus.

there, i fixed it

Tim Allenil oleks seda lugedes ja vaadates kaunis piinlik, aga õnneks mina ei ole Tim Allen. Olen hoopis üks kolmest laisast inimesest, kellel köögis kraan seina lähedalt läbi tilgub, nii et pikapeale see vesi ka kraanikausi serva vahelt kapi eesmise ääreni imbub ja sealt põrandale niriseb. Mis siis teha? Nagu üks nisajas osavnäpp  muiste, ei hakanud ma isegi heietama seda mõtet, et keeraks selle agregaadi lahti, puhastaks ära ja paneks kokku tagasi. Liikusin kohe variant Y juurde, mis tähendas seda, et võtsin käärid, lõikasin plastiktaldrikust lätaka ja kleepisin selle kauni valge teibiriba abil seina külge. Kõik ikka selleks, et vesi saaks sellele lätakale tilkuda ja sealt kraanikaussi niriseda. Works like a miracle! Ja mis peamine, see kõik on tõesti väga, VÄGA ilus:

tase

Olen võrdlemisi kindel, et mitte igaüks meist ei ole  igapäevases elulises situatsioonis võimeline nii muuseas endale kogemata köögis suure kokanoaga kõrva lõikama. Ja täiesti uskumatu on, kui paju sooja verd sealt mööda kõrva alla võib niriseda.

Sada kuuskümmend neli...

..sentimeetrit pikk olla on hea, sest siis saab ka lasteriiete osakonnas šopata poodelda.

Üheksateist.

Täpsemalt siis 19,2 kilomeetrit ehk umbes 31 000 sammu. Võib tänase päevaga rahule jääda.

Seitsekümmend kaheksa

Tundub tõesti, et minu viimasest postitusest siin blogis on möödunud 78 päeva - eeldusel, et ma muidugi õigesti arvutasin. Olen ikka lambiblogi vaimne isa küll, eksole?

Et kas mul ka arvestatav põhjus on, miks selline loominguline mõõn aset on leidnud? Ega ausalt öeldes pole küll tegelikult. Aga kui mõelda, et minu tööpäevane tegevus piirdub 300m hommikul tööle jalutamise ning õhtul sama maa tagasi koju jalutamisega, siis pole just eriti palju suuri šansse, et midagi märkimisväärset juhtuks. Töö on rutiinne ja kodus molutamine ei paku kah just erilist ainest kirjutamiseks. Ja riigiametnikuna tööst rääkida väga ei tohigi. 

Plaan, et RÕK-i (reservõppekogunemine) raames Kevadtormil osalemise ajal palju pilte teen ning seejärel siiasamasse kõva tagasiside või lihtsalt memuaaride põimiku kokku sean jääb tänase päeva seisuga ilmselt realiseerumata. Emotsioonid RÕK-ist on ühekülgsed ning mitte kõige tugevamad. Kes lähemalt teada tahab saada, siis peab silmast silma minuga rääkima - kirjutada ma sellest lihtsalt ei viitsi.

Õudselt kahju, et tegelikult sellel postitusel peale isikliku mõõna murdmise muud mõtet polnudki. Eks 78 päeva pärast näeme jälle.

Kolmteist.

Sain sünnipäevaks sammulugeja. Suurest elevusest tegin 13 000 sammu. Hea algus.

Kuus.

Täna on Lambiblogi kuues sünnipäev. Sellel puhul kolasin natuke arhiivis ja otsisin välja sünnipäevateemalised postitused. Head klikkimist. Ja kui sul igav on, siis võid iga kord kui ma sõna "challenge" kirjutan, 10 kükki teha. Suveks saledaks.


2006. Meie esimene postitus. Pealkirjata ja ühesõnaline, aga siiski postitus: "Böö"
Meid oli alguses kaks, siis kolm ja siis neli: The W, The Answer, Tarqi ja Printsess.

2007. Esimene sünnipäev. Mina ja The W nägime vaeva ja koostasime esimese aasta kohta statistika: "Palju õnne, lambiblogi!"

2008. Teine sünnipäev, mille me lihtsalt ära unustasime. Häbi-häbi.
The W oli sõjaväes ka. Raudselt sellepärast.

2009. Kolmas sünnipäev, mille me ka peaaegu ära unustasime: "Uskumatu vol 2. "
Hea aasta selles mõttes, et esimest korda toimus väike challenge, nimelt ärgitasin meid 6. maiks 50 postitust kirjutama: "Neljas."

2010. Neljas sünnipäev. Kuna eelmise aasta 50-postituse-challenge oli edukas, otsustasin korraldada Lambiblogi parima pealkirja valimised: "Uut ja huvitavat."
Sellelgi korral läks kõik hästi, lausa nii hästi, et ma ise võitsin (skämm, raudselt): "Kus kingid on, ah?"
Neli aastat läks aega, aga lõpuks korraldasime isegi peo: "lambiblogi lambi sünnipäev"
Lambiblogi perega liitus nisanäpp.

2011.Viies sünnipäev. Meie esimene juubel, seega tundus jällegi hea mõte teha üks suur kokkuvõte:  "Väike juubel"
Räme läbu pidu oli ka: "Pildiskandaal"
Kolmandat aastat järjest toimus challenge, seekord veebruarimaraton. Või õigemini lausa kaks maratoni:
1. "Challenge month."
2. ""Lambiblogi Ossid" lähevad 40. Tartu Maratonile"
Jälle saime uue pereliikme: Bossi.

2012. Kuues sünnipäev.  Täna ja see tänane kokkuvõtlik postitus. Sünnipäevapidu jääb sellel aastal vist ära.
Kuuendast aastast võib ära mainida "Hunnik tahapanekuid" . Ehk järjekordne edukas challenge (meile vist meeldivad need, või?), mis pani meid luuletama ja pilti tegema.

 Palju õnne, Lambiblogi.

Mmmuusika vol. 2

Pole ammu muusikapostitust olnud.

ruraalromanss aastast 1901

enamik vist teab seda laulukest:

sauna taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga
püüdsid väikesi konnapoegi
lõhkilöödud panniga....

okei, aga kes lõi panni katki? ja miks? ja millega või vastu mida/keda? köögitarvikuid ju tavaliselt heast peast puruks ei peksta. kas selle salmi taustal võib aimata koduvägivalda?
ja mis siis on juhtunud Eesti peredes alates sest a'ast, kui lauluke loodi? sest esialgse versiooni tegevustik toimus olevikus ja ka püügivahend oli teine: "püiavad sääl konnapoegi ühe poti tükiga". kas vahepeal läks elu nii hulluks, et köökides hakati panne puruks peksma?
ja veel: laulu algversioonist on 7 salmi unustusse vajunud, millest on väga kurb, sest viimane salm on iseäranis paeluv. nimelt ütleb üks laps teisele:

«Aga mõtle seda, kui veel
Alles tiigis olid sa -
Oli sul ka saba taga
Ja ei olnud jalgu ka.»

vihje evolutsioonile? või on tegu hoopis salaliku seksrevolutsiooniga?

millal sa viimati...

... suurt rõõmu tundsid?
... kellelegi põhjuseta sitasti ütlesid?
... kaasa tundsid?
... hambaid niiditasid?
... pilvi imetlesid?
... südamest naersid?
... otsustasid jälle mitte enam muretseda?
... kellelegi komplimendi tegid?
... vihastasid?
... unistasid?
... üksi tahtsid olla? aga seltskonnas?

nii palju küsimusi ja vastuseid just nii palju, kui tuleb.

Ou, tüüp, kus su taskurätik on?

Äärmiselt ebameeldiv vaatepilt on näha kuidas mehed oma nina nuuskavad. Niimoodi, et näpuga üks ninapool kinni ja pläraki, tatt teisest ninapoolest välja. Keset tänavat. Inimeste juuresolekul.

Ja meeste pidev vajadus sülitada. Kohutavaid hääli tehes sülge koguda ja siis jällegi häälekalt, pläraki, tänav märgistada.


Õh. Vastik.

feng shui?

zis is ze vju from mai wöörkpleis, from ze desk:


Jah, see on SITAKS suur akvaarium, mis muliseb ja lädiseb nii, et vähe pole. Praegu seal keegi sees ei ela, aga varsti vist küll. Kolm väiksemat akvaariumi on veel. Ja siis teises ruumis on veel mitu akvaariumi. Üldiselt, akva-ruum.

tõelise naise päev

ma sain täna:

1. ärgata kell 7.15
2. ennast pesta
3. köögi tööpinnalt hunnikut puru ja kleepuvaid lärakaid eemaldada
4. tervislikku hommikusööki süüa
5. hambaarsti juurde tormata ja samal ajal karta, et kas kukun sellel tattlibedal kuumaastikul käpu(/perse/küli/nina jne)li või satun katusejää ründe ohvriks
6. hambaarsti juurde kohale jõudes rõõmustada, et kumbki nimetet õudustest tõeks ei saanud
7. veel rõõmustada, sest hambad on üsna OK
8. õudust tunda, sest kaks viimast tarkusehammast on siiski nüüd lähemal ajal vaja välja tõmmata
9. töö juurde jõudes lille
10. töö juures veel teise lille
11. orhideenäitusel veel lilleilu nautida
12. kodus lõunat süüa
13. läpakaga juhendaja juurde minnes juhtme ja aku(!) maha unustada
14. sellegipoolest seal asjalikke asju vaadata ja teha ja mõelda ja kokku leppida
15. kodus otsustavalt oma heleda mantli kapist välja võtta, et seda vahelduseks kanda ja õues iluleda
16. natuke puhata
17. pesu pesta (osa ka käsitsi, jee!)
18. endale ja korteri kaaskannatajale süüa teha
19. veel ühe lille
20. süüa
21. kooliasju teha
22. seda postitust kirjutada

täna plaanis veel: kirjutada it-onule ja ministeeriumionule, teha homseks to-do list, natuke andmetöötlust (kui jõuab, aga vist ei jõua)

kuidas teha vahet

kauplemisel ja kompromissi otsimisel?

et kui näiteks üks laps tahab, et vanemad talle 10 lutsukommi ostaks, aga vanemad ei taha ühtegi osta, kas siis see, kui laps pakub välja, et ostku 5, on kauplemine või tee kompromissile?

Marineeritud redised

Ma päris täpselt ei mäletagi, kust kohast tuli mul idee rediseid marineerida kuid mainitet toiming sai hiljem ette võetud juba pelgalt nii sportlikust (loe: kokanduslikust) huvist kui ka asjaolust, et tegelikult oli vaja neiu nisanäpule suure luulevõistluse eest kinkida kilo rediseid. Kilo rediseid on iseenesest päris suur kogus, mis pealegi kaunis kiiresti toorest peast halvaks läheb. Seetõttu tunduski mõistlik mõte proovida neidsamu kingitavaid rediseid marineerida. Sedasi oleks hüpoteetiline kink oluliselt säilivam ning ka lihtsamini transporditavam.

Oma kokandusliku haardeulatuse laiendamiseks sai ostetud ka kaks erinevat äädikat (punase veini äädikas ja vahuveini äädikas) millest omakorda sai vastavalt tehtud ka kaks erinevat marinaadi. Juhuse tahtel osutusid ka kaks pakki rediseid omakorda erinevateks ning esimene kahe purgiga proovipartii saigi hakkama pandud.

Ent nagu ülalolevalt pildilt näha, siis nädal aega marinaadis seismist on tipnenud kokandusliku fiaskoga. Värskusest pakatavast hamba all krõmpsuvast pisikesest redisest on saanud pehme elujõuetu krimpsus plönn. Tõsi, suuremad neljaks lõigatud redised, mida pildile ei hakanud mahutama olid tunduvalt esteetilisema välimusega ent tagasilöök mu kulinaarsele enesehinnagule oli juba antud ning uued plaanid rediseid purki pista sai igaveseks maha maetud. Liiatigi veel eesmärgiga valminud hoidist kellelegi heas usus kinkida.

Aga kallis nisanäpp, ära muretse - oma redised saad sa ikka. Sest meenutades seda aega, kui neid purki toppisin ja nii mõnegi ka endale suhu pistsin julgen väita, et värskest peast on nad täitsa pandavad söödavad.

palju toredaid mõtteid

vaat, mis otsingusoovitusi võib leida, kui exceli probleeme guugeldada.... why not, eksole :)

reede

Mmmuusika.

Vahel lihtsalt on nii, et taasavastad vana lemmikloo ja kuulad ja kuulad ja kuulad.
Ja kõik on ideaalne.

Projektidest.

Aasta tagasi lõppes meie veebruarimaraton. Õnnestunud projekt.
Aasta tagasi lubasin ma ka kõik "Tõe ja õiguse" osad läbi lugeda.  Õnnestunud projekt.

Sellel aastal luban ma, et ma pühendan natuke aega Oskar Lutsule.
1. Sellepärast, et 1887-1953 on mu pealuu sees.
2. Sellepärast, et 125 aastat sünnist ja 100 aastat "Kevadest"
3. Sellepärast, et võiks.
4. Sellepärast, et tahan.
5. Ja miks mitte ka sellepärast, et Tartus on temanimeline raamatukogu.

"Kevade"
"Suvi"
"Tootsi pulm"
"Argipäev"
"Sügis"

siit ma tulen.

like a boss

kuidas oma elu põnevaks teha, kui on öeldud, et kodutöö tähtaeg on 26.veebruar 2012?
eks ikka nii:


PS: milline äge salapärastamine, kas pole?

Lambiblogi huumorikuld vol 3.

The W Printsessile:
"Sa oled nagu mingi matemaatiline geenius.
Nagu mingi film oli.
Mida ma näinud pole."

Minu esimene

Puhtalt ajaloolisest ja dokumentalistilisest huvist mainin siinkohal ära, et leidsin oma peast esimest korda täiesti pesuehtsa halli karva, mille ma loomulikult välja tõmbasin.

Olen 26 aastat ja 7 kuud vana.

Juuksed kah muidugi hõrenevad jõudsalt, aga see selleks.

P.S vaatasin just, kuidas maja ees üks auto lumme lootusetult kinni jäi, tänu halvasti lükatud lumele.
Vähem kui 10 m kaugusel seisvat kaks muidu vägagi asjalikku meesterahvast ajasid omavahel juttu ja vaatasid kogu seda autojuhi tegevust poole silmaga stoilise rahuga pealt. Aga et ulataks abikäe ja aitaks auto välja lükata - EI. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ise saapad jalga tõmmanud, jope selga pannud ja ise selle auto välja aidanud lükata. Õnneks siiski üks noormees lähedal võttis selle ülla teo enda kanda. Müts maha.
Ei saagi aru, kas kurat nii raske on paar sammu teha ja autot natuke tõugata, pahatihti on imevähe jõudu vaja, et auto välja lükata.
Aastaid paar tagasi kui Tartus elasin ning suurest igavusest linna peal niisama jalutasin, tundsin suurt rõõmu kui ühel päeval mitmeid autosid välja aitasin, ilma omanikupoolse palveta - ja kujuta ette, keegi ei pahandanudki selle peale. Mõnikord vajaski kogu protsess ainult natukene ühe käega lükkamist.

head asjad

vot need asjad on täna toredad olnud:

* hommikul ärgates nägin, kuidas päike ukse alt tuppa paistis (jüleüldse nii ilus ilm oli omiku!) ja vastasmaja akende peegeldusest jõudis päike minu toa akendesse ka!
* loengusse minnes kõndis minu ees üks naine, kes maas lebavat kommipaberit nähes selle üles korjas (vahet pole, kas ta tegi seda oma veendumuste või OCD tõttu - tegu oli ilus ja aus)
* loengust tulles ja õues telefoniga rääkides ei hakanudki ilma kinnasteta kätel kohe külm. Natuke läks ikka aega :)
* sain teel koju teada, et iga hetk võib alata elektrikatkestus, mis võib kesta kuni 2 tundi, aga jõudsin üsna napilt enne elektri kadumist ühe tähtsa (ja mitte just lühikese) meili saata
* söön praegu banaani ja see maitseb niiiiiiiiiiiiii hästi :)
* elekter tuligi juba tagasi!

Ehituslaupäevak

Inspireerituna tilkuvast köögisegistist otsustasin enne uue segisti ostmist vana lahti võtta ja vaadata, mis täpselt tilkumise põhjustab ning mis selle vastu ehk ka teha annaks. Inspireerituna vajalike (kvaliteetsete) tööriistade puudumisest ärritusin segisti lahti võtmisel. Selgus, et midagi segisti parandamiseks teha ei annagi - tihendid olid korras, lihtsalt muud asjad seal sees veidike kulunud ja katki. Aga peale segisti kokku panemist kraan enam ei tilkunud ning uue segisti ostmine lükkus tulevikku.

Aga see on kõigest ähmane proloog.

Otsustasin kohalikku Espaki minna ning inspireerituna ideest läpakale RAM-i juurde osta oli tarvis soetada ka endale peenmehaanika kruvikeerajate komplekt, sest ilma selliste tööriistadeta antud protsessi oma jõududega läbi ei vii.

Taaskord, inspireerituna ärritusest (mis muide pole kaugeltki mitte esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord) korralike tööriistade puudumise tõttu otsustasin osta endale lisaks ka nihiku, millega saaks igasuguste torutöööde tarvis mõõte võtta ning heal juhul lisaks ka korraliku kruvikeerajate komplekti. Ja võibolla ka lehtvõtmete koplekti.

Aga nagu ikka, hinnad ehituspoes löövad pea klaariks ning ostsin ainult nihiku (valikus ainult üks) ning tillukesed kruvikeerajad (valikus kaks toodet). Taaskord pettusin kohaliku ehituspoe tootevalikus. Aga suurem pettumus ootas mind alles ees.

Koju tulles kiskusin poisiliku õhinaga nihiku karbist välja ning asusin inspekteerima. Ning tabas mind deja vu - ostetud toode oli oma kvaliteedilt alla igasugust arvestust: null näit ei olnud null;

sisemise läbimõõdu mõõtmise "käpad"? olid kaugel perfektsest joondumisest ja paralleelsusest, mis tähendab, et sedasi mõõtes saan tegelikust mitu mm väiksema tulemuse;

toote üldine kvaliteet äärmiselt sitt - nihik liigub sitasti, metalli lõikamisel tekkinud ääred puhastamata ning kaetud metalli jääkidega, kruvid lahtised ning metallpinnad ohtralt täkkeid täis.

Aga et miks see deja vu tunne oli? Eks ikka seepärast, et liiga palju olen tundnud pettumust igasuguste asjade ostmisel, või pigem nende kodus kasutamisel.

Ja kurvastusega pidin tõdema, et ka mu pisikeste kruvikeerajate kvaliteet oli sitt. Metall taaskord väga pehme, ent siiski edasiminek mu eelmise samalaadse komplektiga võrreldes. Ent kvaliteedi osas on ehe stiilinäide alloleval pildid (vasakul), kus presenteerin Torx peaga kruvikeerajat, mis pakist välja tulles oligi selline. Kõrval võrdluseks ka näide sellest, milline ta oleks pidanud olema.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et pettumuste saaga väikelinna poodidest saadud elamuste osas jätkub täie hooga. Ja 18,79 € ehk 294 EEK of money well spent. OR NOT.

murelapsed ja lapsed muredega

nagu on ilmnenud, elab meie korteri all olevas korteris riiakas pere. mõnikord on kuulda, kuidas üksteise peale karjuvad mees ja naine, mõnikord pauguvad uksed ja muidu kolistatakse, mõnikord on kuulda poisi kisa ja nuttu. alguses tundus see lihtsalt imelik ja võõras, aga vahest teeb kuuldu ikka vägaväga kurvaks ja rahutuks. täna näiteks röökis naabripoiss pikalt nutta ja karjus ja ajas kedagi (oma toast?) ära. mingil hetkel tõstis ka mees häält, aga tema sõnadest ei saa läbi seinte aru... mõned korrad on see poiss vist natuke kere peale ka saanud, sest vastavaid hüüatusi on ka kuulda. aga päris pidev peks see vist ka pole, sest kutt sõimab üsna koledasti ja valjusti...
ühesõnaga, mai teagi, mis mind häirib. vist mitu asja korraga. see, et minu füüsilises läheduses on vähemalt kolm inimest, kellel on kodus tõsised probleemid (et no lihtsalt kurb on). vahet ju pole, kas naine on nõid või mees on vägivaldne või poiss on maailma kõige raskem teismeline... ja see häirib, et ma ei reageeri sellele kuidagi. kuigi, mida ma ikka teha saaks? võibolla mitte midagi. aga mind häirib, et ma isegi ei ürita. minu lähedal on inimesed, kes vajavad abi, ja ma ei tee mitte kui midagi...
elu on ikka nõme vahest.

see suur et

Tegelikult võiks see mõõn siin juba üle minna. Lund ju on ja idee poolest saaks ka suusatada, ent isegi suusapedenduse juttu ei ole siia kirja panna. Kelmikaid fotoüllitisi pole samuti fotokasse viimasel ajal tekkinud. Muusika koha pealt on kah seisak - päevane muusika annus tuleb kas mingist suvalisest raadiost või mõnest ammu ribadeks kuulatud üksikust hiljutisest youtube'i favoriidist. Värvikaid juhtumisi igapäevaelust pole kah registreerinud, suur külm on halvanud vist selle viimasegi sotsiaalse elunatukese.

Teisalt on rõõm teatada, et neiud nisanäpp ja printsess on teenitult võitnud lambiblogi vägagi tagasihoidlikud konkursid vastavalt siis parima luuletuse ja parima foto osas. Õnnelikke võitjaid ootab mõistliku aja jooksul laekuv vastav auhind. Kellele rediseid, kellele mõni muu üllatus. Ning üllatuse osas olen avatud ideedele. Kuigi siis ei ole enam ta vist üllatus...

Oh well, tööpäeva lõpuni on jäänud veel 2 tundi ja 35 minutit.

hüüdja hääl

lämbibloog, lämbibloog,
kus on sinu blogihoog?

tahaks midagi sellist kirjutada, mida oleks kõigil meeldiv ja ehk ka huvitav lugeda, aga mitte kui midagi säärast nagu ei olegi öelda. okei, see on natuke äge, et nüüd siis hakkab nagu see teaduse värk rohkem pihta. vist. et kaks konverentsi tulekul. aga samas, nüüd on siis ju vaja ruttu päriselt asjalikuks hakata. pähh...
ja vahel on imelik olla, sest varsti ma ju kolin taaralinnast ära. ühtepidi on see jube änks, sest kaua ma ikka siin ilma HrVastuseta kipitan-kopitan, a teisipidi on kurb, sest Tartu on kõige minum linn, kus ma seni maailmas ringi olen tuterdanud.
ahmaitea :)

Viktoriin.

Printsess ja The W poes.

Ostunimekiri nr 1:
lambikuppel
särk
rahakott

Ostunimekiri nr 2:
käsisaag
naelad

Küsimus:
Milline ostunimekiri on Printsessi ja milline The W oma?

semidihhotoomne köha

eile õhtul oma une ja köhahoogude pingelist võitlust jälgides märkasin teatud köhimismustreid.
et kui see kirja panna, siis see on umbes nii: köhhu-köh, köhhu-köh, köhhu-köh jne
ja kui ei ole köhahoogu, siis üksik köhatus on ikka köhhu-köh
ja üliväga harva kõlab ka minimaalne köhhu

et pikad hood koosnevad kenasti kaheosalistest köhatustest, kusjuures neist esimene jaguneb ka veel kaheks selgesti eristatavaks osaks: köh ja hu
ergo, semidihhotoomne köha.

kuidas on lood teiega, sõbrad?

tali tuli, tuli tuli

Self motivation

See EI tööta!

Head

Jah, seda soovingi Teile, kallid sõbrad. Justnimelt head. Mitte ainult head uut aastat.

Need raketid oleks pidanud muide vertikaalselt ikka taeva poole minema, mitte inimesi (koos lastega) pommitama.

Ja niisama väike tähelepanek aastavahetusest. Inimesed võiks ikka pingutada selle nimel, et kõik oma ilutulestik KORRAGA taeva poole lennutada. Sedasi jääks lõpuks ka aastavahetuse linna panoraampildile efektne pürotehniline taust, mitte üksikud hädised tulelilled kuskil kauguses. Ja ei, tunnine säriaeg ei aita siinkohal väga. Ja endal oleks kah ju samal ajal efektne vaadata, või?