Heategu ei jää karistamata vol.2

Ütle veel, et 300 m pikkusel töö-kodu vahemaal midagi huvitavat ei juhtu. Ehk siis jalutan mina mööda suure korterelamu 'tagahoovi' töölt kodu poole. Jõudnud peaaegu majast mööda kuulen, kuidas keegi kolmanda korruse rõdul räägib, justkui lausa kõnetaks kedagi. Esialgu ma välja ei tee, sest mine tea mida see pensionärist naine seal rõdul tahab. Äkki räägib iseendaga või hoopis hands-free'ga. Ent kuna nüüd juba veidi kaebliku hääletooni juures on kuulda ka arusaadavaid sõnu siis pean kinni ja kuulatan, mida naisterahval öelda on. Ja nagu selgus, siis ei kuulnudki ma valesti. Nimelt oli proua läinud rõdule toimetama, rõduuks tema selja taga kinni läinud ning enam ei avanenudki (kuidas see tehniliselt võimalik on - sellest mul ausalt öeldes ettekujutus puudub). Ja kuna ta abikaasa oli parasjagu kodunt eemal siis palus ta minult, et ma ta abikaasale helistaks ning asjaolust teada annaks. Mida ma ka tegin.

Koju jõudes ja jalanõusid jalast võttes tundsin justkui kerget sitahaisu. Nuuskasin kaenlaalust ja mõtlesin, et kurat, kas tõesti on asi nii kaugel, et ma haisen juba nagu sitt ise. Aga ei - sealt tuli ainult juba traditsiooniline tuttav lõhnabukett. Seega olin sita sisse astunud. Huvitav, et see mu esimene mõte ei olnud... 

Aga no kurat, kus alles mõni sitt võib haiseda. Ja kurat, on ikka tore küll oma tööpäeva lõpetada ja koduseinte vahel viibitud esimesi minuteid sisustada jalanõude sitast küürimisega.

üritus

nagu ikka, kui üritada, kukub välja üritus. üritasin eile maitsvat lehttaignapirukat teha, kusjuures üüberplaani teine (ja võibolla, et isegi söömisest olulisem) osa oli, et teen pärast sellest imelisest ahvatlevast tulemist pildi ja riputan siia kõigile kadestamiseks üles. nonii, pilti pole. ei tea miks? eks ikka seepärast, et välja kukkuski üritus.
panin mina ahju sooja, hakkisin ära kaks suurt punast sibulat, võtsin külmkapist välja poest ostetud lehttaigna (mitte see sügavkülmutatud variant vaid pehmem, jahekapi oma), rullisin seda pisut, lõikasin panni servast üle ulatuva riba ära, tegin kahvliga taignasse portsu auke, puistasin sibulahunniku taignale, lisasin portsu fetajuustukänakaid ja päris korraliku koguse aknalaualt värskelt näpistatud tüümiani ja panin kogu kupatuse ahju (sest see oli vahepeal kuumuse kruvimisega valmis saanud). no ja siis selle ülejääk-taignariba lõikasin juppideks ja panin sinna peale tomatikettad ja värsket basiilikut ja jälle tüümiani ja fetajuustu ja panin need ka ahju. ja siis nad seal küpsesid üsna lõpmata aja ja sibul läks juba kuivaks (kuigi ma lõikasin meelega üsna mõnusad suured tükid) ja tüümian krõbestus. ja tainas oli ikka löss... lõpuks võtsin kraami ahjust välja ja süüa ju kõlbas, aga pilti teha ja kiidelda mitte.
ei tea, mis valesti läks. võibolla oleks pidanud seda lehttainast natuke eelküpsetama, võibolla midagi muud. "natuke" äratas kahtlust see, et üsna varsti pärast plaadi ahjust välja võtmist sai selle servast palja käega kinni hoida....................

Mis peitub (odavama) jalanõu sees

... ja mida teha üleliigse liimhermeetikuga.

Tegu siis suht läbi kantud odavamate kaunadega, millel tallas mitu auku ja seetõttu ohtralt vett saanud.

Seda tean ma ammu, et osad jalanõud on osaliselt tehtud papist või muust sellelaadsest materjalist, mis peale esimest märjaks saamist lõviosa oma headest omadustest kaotab ning alustab tänu lagunemisele sokkide määrimist ja teatava haisu eritamist. Üllatusena tuli seekord aga see metall-leht, mille olemasolu (mugavusena?) küll seni kuidagi tunda pole andnud. Võib-olla on asi ka selles, et olen neid jalanõusid kandnud kahe lisatallaga: üks paar ortopeedilisi sisetaldu ja selle peal eelmistest parematest jalanõudest pärit sisetallad.

Ja tegelikult pole ka see hermeetiku kandmine jalanõudele minu puhul midagi uut. Eelmistele jalanõudele sai kannaosasse silikooni lastud - nii augu sulgemiseks kui mugavuse tõstmiseks (kanna osa muutus oluliselt pehmemaks/vetruvamaks). Kuigi pildil olevate jalanõude kandmise soov on siiski juba ammu kadunud ent huvi pärast proovisin nende pealgi oma innovaatilist rätsepaannet.