2013.

2013. aasta on kohe läbi. Üldlevinud traditsioonide kohaselt peaks heitma pilgu möödunud aastale ning noppima sealt välja selle, mis jäi enim meelde ja selle, mis oli olulisim.

2013. aasta lambiblogile oli üsna tavaline aasta, mingid postitused laekusid kuid erilist loomepuhangut ning midagi eredat ilmselt meenutada ei ole. Ah ei, vähemalt munanädal oli, kus sai kätt proovitud munast nägusate toitude tegemisel ja nende pildistamisel. Tulemus oli selline nagu oli.

Mis isiklikku elu puudutab, siis mõtlen palju ma mõtlen aga midagi sellist, mille üle nuriseda või mida saaks paigutada mööduva aasta negatiivsema poole peale ei olegi. Ja see on üks ütlemata tore ja harvajuhtuv asi.
Oli hea aasta ja lootust on, et oluliselt hullem ei tule ka saabuv aasta. Ideaalne (rõhk esimesel silbil).

Mis siis ikka kui head uut!

Piinlik piinlik piinlik

Mees mustas põgenes üle kõrbe ning laskur jälitas teda...

Jah, on piinlik tunnistada, et Tumeda Torni sarja läbi lugemine võttis aega natuke enam kui poolteist aastat.

http://lambiblogi.blogspot.com/2012/06/can-i-do-it.html

Kas sari oli siis nii halb? ei
Kas aega oli vähe? ei
Kas sari oli lihtsalt igav ja ei paelunud kuidagi? ei
Kas hirmutas raamatute füüsiline mahukus? ei
Mis siis viga oli? ei tea

Vanadus?

Tundub, et hakkab regulaarseks nähtuseks saama see, et kuuludes deodorandi kasutajate hulka õnnestub mul seda kaenla alla laskmise asemel aegajalt hoopis otsejoones näkku, silmadesse lasta.

põrgu

TA küsis äsja retooriliselt, et huvitav, kui Tõnis Mägi peaks miskipärast põrgusse minema, kas ta peab seal siis kogu aeg "Koitu" laulma?
Missugune on teie põrgu?

üki

kaki, kommi nommi
vanalinnas purjus sommi
kuulsin täna õdagu
"viina!" karjus meeletu

vissa kussa sessa kassa
mis sa, hull, seal seina kastad
mine parem koju vetsu
prillilaud sind rüppe kutsub

luuletuseks oma joove
hääga oksa külge poogem
sestap kutsun teidki üles
ridu looma terve sülem!

Dineesõda

Taaskord - kuna füüsilised võimalused on piiratud, siis dineeülesvõte septembri lõpust. Taustaks kohustuslik veekogu, sedakorda Võrtsjärv. Tähele panna sealjuures seda, et lambiblogi juhtkond on jalad kaenla alt välja ajanud ning seekord ka fotosessiooni jaoks autost värske õhu kätte liikunud. Kutsun ülesse ka teisi seda tegema.

episoodid

Olin tunnistajaks tulekahjule. Ühel hetkel saabus tuletõrje ja üks tuttav neist sõitis autoga põlevasse majja. Mõne aja pärast sõitis välja tagasi ja ilmnes, et majas õnneks ühtegi inimest ei olnud. Tulest õnnestus päästa koormatäis ahjupuid ja mõned pehmed mänguloomad. Päästjast sai ajakirjanduses kangelane ja talle anti miski teenetemedal.

Kõik pealtnägijad olid vist natuke ohvrid ka, sest kõigile anti abi korras paar peotäit piimaga keedetud kaerahelbeputru. Kuna mul oli kõht parasjagu täis, otsustasin selle tagavaraks panna ja üritasin putru oma teksade värvli peale balansseerida. Noh, selja poole ikka, muidu oleks segama hakanud. Puder ei tahtnud seal püsida ja ma vihastasin ja korjasin selle sealt jälle kokku ja loopisin kassi toidukaussi.

Äkki loivas kuskilt nura tagant välja üks väga suur ja pika koonuga musta-valgekirju kass ja hakkas sööma. Algul tõstis käpaga putru suu juurde, aga kuna ta käpad olid pisikesed ja lõuad hästi suured, lakkus ta oma käpa puhtaks ja jätkas nii, nagu normaalsed kassid ikka...

Lõpetuseks läksin emaga nahaarsti juurde, kuna mul oli väga kuiv nahk. Arstitädi käskis mul oma vasakut sääremarja masseerida, et ta mingeid mõõtmisi saaks teha. Mina kuulasin sõna ja siis arst ütles, et tõepoolest, mul on natuke liiga palju nahka, lausa 80 ruutmeetrit. Et minu vanuse kohta peaaegu poolteist korda rohkem kui võiks. Ema uuris, et kas ma peaksin siis miskit dieeti pidama, aga arst ütles, et ei pea, aga kirjutas mulle mingi ägeda geeli välja, mida peale mäkerdada. Kreemi nimi oli Lumen ja see pani naha pimedas helendama. Tõepoolest, seisin pimedas toas peegli ees, valge lühike öösärk seljas, ja vaatasin, kuidas nahk kumas kuidagi rohekas-kollakalt. Hästi pehme tunne oli küll. Ja juuksed hõljusid nagu vee all...

tõeline naine kustutab ise oma mehe võlad,

obviously:

Ehk siis järjekordne dineeülesvõte, sedakorda Saadjärve ääres ja juba septembri lõpus.
Piibe maantee on ilus :)

Awkward hetk töölaua taga

Suuuuuht awkward on näiteks see kui istud oma töölaua taga ning ühel hetkel kukub mingi räme ninakoll laua peale. Täiesti lambist, suht eikusagilt.

Õnneks polnud kedagi teist seda tunnistamas.

Ökoõun.

Külmkapist leidsin.
Mis sinu külmkapis huvitavat on?

Hobi või fetiš?

Ise pakuks, et pigem fetiš. Kui hobi oleks, siis CV-sse võibolla terariistad ja noad päris ei kirjutaks.

Natuke meenutades selgus, et mida suurem nuga seda kõrgem oli ka ostuhind. Välja arvatud see keskmine suntoku tüüpi nuga, mis on minu tagasihoidlikus kollektsioonis alles väga uus. Nimelt maksis teine Maximas 0.99 €. Ja kui arvata, et vastavalt hinnale on ka kvaliteet, siis tuleb siinkohal õnneks rängalt eksida. Sellest Maxima odavast hiinakast on saanud mu uus lemmik, sest kvaliteetse terituspulga abil läheb ta kergesti väga teravaks ning püsib ka kaua terav. Jah, teras on tal pehme aga kui konte sellega raiduma ei hakka siis pole probleemi.

Ise olen igatahes rahul.

veel mõned dineed olles kodus ja teel

kodus:

Esimest korda elus keetsin vähke ja esimest korda elus neid ka sõin (kallis kaasa muidugi ka). Ütleme nii, et käras küll, kui mitte, et oomaigaadkuihea :) Täitsa päris kodumaised metsikud jõevähid, küll mitte mu enda püütud, aga üks lahke töökaaslane käis püügil ja halastas mu peale, kui kuulis, et mu maitsepungad vähjaga tuttavad pole...

ja teel:

Selline malbe merevaade avaneb marsruudil Helsingi-Tallinn. Pitsa ise ei olnud nii malbe, sain vist lausa rasva üledoosi. Veel järgmisel päeval ei suutnud ma suurt midagi süüa ja hommikul ajasin VastusMehe kokakoolale päkad silma.

Peaks vist hakk'ma luulemaie
ei sääl vahet, joond või kaine
riimid ise tahtvad tulla
teenivad ehk raske kulla?

Teisipäevane rattamatk

Kuna puhkuse ajal on natuke rohkem aega spordile pühenduda, siis otsutasin teisipäeva varajastel hommikutundidel võtta ette väikese rattasõidu. Pealegi tagab aktiivne hommik ka edasise eduka päeva ja ratast ei olnud liigutanud kah peale Palivere rattavõistlusel käimist.

Eesmärk: Nautida ilusat ilma ning tutvuda kohaliku looduse ja teede võrgustikuga Haapsalu ja Rohuküla vahelisel rannikul. Üritada kulgeda olemasolevat teede võrku arvestades rannikule võimalikult lähedal.

Rattamatk: Natuke enne kella seitset startides tundusid hommikused +6 sooja kraadi päris külmana. Esimesed kokkupuuted kohaliku taimestikuga Uuemõisa ja Haapsalu vahel muutsid riided ning jalanõud päris märjaks. Õnneks suutis päike promenaadil selle probleemi kiiresti lahendada ning mõne kiirema vända pöördega oligi soe jälle sees. Edasi kulges tee juba tuttavat rada pidi kohaliku spa ning terviseraja poole. Korraks põikasin veel ka majaka juurest läbi.

Pullapää puhkekeskuse juurest läks asi huvitavaks. Kuna ranniku äärne teede võrgustik oli väga ebaselge siis lähtusin matka planeerimisel maa-ameti kaardist, kus oli teid kõige rohkem peal. Osad tupiklõigud plaanisin "ühendada" loominguliselt läbi metsa või heinamaade kulgedes. Pullapäält alguse saav metsatee oli ilmselt kunagi kalurite kasutuses ning sõidetav traktoriga. Tupiktee lõppu jõudes avastasin et tagumine ratas oli ime kombel küngaste vahel ukerdades täiesti lahti tulnud. Õnneks ei hüpanud ratas oma "pesast" välja ning pärast väikest remonttööd sõit jätkus.

Mööda rannaäärset kulgemine oli oodatust raskem ning kohati tuli ratast seljas tassida sest maapind oli väga künklik ja muutis sõitmise raskeks.

Siis põrkusin matka esimese eramaa sildiga, mis üritas takistada mul ranniku äärt läbimast. Kahjuks ei jäänud see selle matka viimaseks sildiks. Kuna tagasi pööramine oleks tähendanud väga pikka ratta seljas vedamist ning kinnistust mööda ei olnud läbi tiheda metsa võimalik minna siis otsustasin sõita läbi eramaa. Keda õnneks hoovis polnud.

Sealt suundusin edasi vana raketibaasi poole, aga magasin õige teeotsa maha ning pidin tagasi sõitma. Teeotsaks on seda muidugi raske nimetada. Algus oli veel midagi tee moodi, aga mida rohkem ranniku poole seda tihedamaks metsa muutus ning seda raskem oli liigelda.

Sõiduvahendi hammasrattad olid korralikult kohalikku taimestikku täis. Õnneks ei olnud tänu kuivale perioodil kardetud suur muda niiet astumiseks õiget kohta valides õnnestus vaikselt edasi liikuda. Läbi metsa ragistades ning ratast üle langenud puude tassides jõudsin veel paari eramaani, mille sujuvalt läbisin.

Vahelduseks kinni kasvanud radadel oli ka lõike kus sai ämblikuvõrkude vahel enam vähem talutavalt liigelda kui vaid õiget suunda oleks teadnud.

Asfalteeritud teed kusagil keset metsi andsid märku kunagisest sõjaväe olemasolust. Teel põrkasin ka mõne sellise militaarobjekti otsa mille teenindamiseks need teed ilmselt kunagi rajati.

Lõpuks viis tee mind rannikuäärsesse suvilarajooni, mille teederägastikus veidi ekseldes sain ka päris mere äärde välja sõita ja nägin ka maabuvat praami.

Rohukülas tervitas juba vana hea raudtee tamm, mis mind lõpuks ka õnnelikult koju juhtis.

Kokkuvõte:

Raja pikkus:  ca 40 km

Orienteeruv rattasõidu aeg: 2:45

Kogu matk koos peatustega: 3:20

Kahjuks ei õnnestunud kõikjal esialgu planeeritud teekonda läbida ning kohati tuli rannikust kaugemale liikuda kuna looduses olid teed raskesti eristatavad ja orienteerumine raske. Samuti läks palju aega ekslemisele ning kaardi vaatamisele. Hoolimata sellest jäin sõiduga rahule.

Koju jõudes ja enda pealt sitikaid ära korjates avastasin veel et sooja vett ei ole. Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning pani äratusele punkti.

Kõik rattaselga ja sõitma kuni ilm veel lubab.

pihitool

ma ei kirjuta teile hilinemisega, kuidas Ämeeuika oli äge ja Maiaami Biitš oli kuum ja niiske ja vingeid autosid täis (täielik Mustangi- ja Camaropedede märg unenägu näiteks) ja kuidas sealne pitsa oli jõle rasvane ja hea ja kuidas öösel on ookeanis lahe ujuda, kui kaugel merel on ilus äikesetorm ja teisel pool on Miami Vice stseen öise skyline'ga (ja natuke õudne on ka, sest pimedas ei näe, kui laine tuleb, eriti, kui silmad soolast ilgelt kipitavad) ja kuidas head tahvelarvutid on odavamad kui siin.

ma kirjutan teile hoopis värskelt, kuidas ma hommikul tööle minnes nägin, kuidas üks ennast täiesti kännuämblikuks joonud meesterahvas pärast ühe lähedalasuva maja trepist vaevalt püstijalu alla tulemist paar kukesammu tegi ja siis asfaldi poole selg ees peakat hüppas (päriselt ka, umbes nii nägigi välja, käed ainult vehkisid koordineerimatult) ja kuidas see pea JÕLE vastiku kolksuga vastu teed kõmatas ja kuidas ta siis kahe käega peast kinni haaras ja seal külili jäi ja siis oma käsi vaatas ja neid vastu teed puhtaks üritas pühkida ja kuidas ma kaugelt ei saanud aru, kas seal on ports verd või mitte ja kuidas ma ei teinud selle peale mitte midagi....

ma kirjutan hoopis, kuidas ma küll mõtlesin, et peaks kasvõi ligi astuma ja üritama uurida, kas talle peaks äkki abi kutsuma, aga ei astunud, või kuidas ma imestasin, et ka ükski teine trammipeatuses seisnud inimene ei tee midagi. või kuidas ma kergendatult ohkasin, kui üks härra, kes kukkunust mööda sattus tulema, seal korraks ikkagi peatus ja juttu tegi ja siis ikkagi rahulikult edasi sammus. või kuidas ma terve tee trammiga tööle loksudes ja veel töö juureski päris pikalt mõtlesin, kuidas ma olen üks neist, keda ma nende tuimuse ja osavõtmatuse pärast vihkan.

ma ei tea, mis see oli, mis mind takistas, aga mind ajavad need inimestes olevad "takistid" oksele. ma ajasin ennast täna hommikul oksele. eks järgmine kord jälle...

aga muidu have a happy thursday evening, sõbrad :)

Vastik lehevaras

Kodus on juba aastaid, küll üsnagi episoodiliselt aga samas ka järjepidevalt tellitud ajalehte ära varastatud. Kahtlusaluseid otseselt pole. Postkasti avab tavaline vene riidekapi ukse lukuvõti, pikemate näppudega kodanik saab ka ilma luugi avamiseta lehed kätte. Esivanemat on selline olukord üsna närvi ajanud ning nüüd täna hommikul lehte võttes avastasin postkasti põhjast sellist toredat lugemist.

Munakunst

Leidsin arvutist selle vana pildi täna. Munanädala jätkuks sobiv. Vist.

Munanädal: pühapäev

Printsess juhtis kommentaariumis tähelepanu, et iga pilt läheb siin munanädalal aina valgemaks. Noh, kõige heledam ei pruugi see pilt olla, aga valget on siin pildild kindlasti kõige rohkem. Klassikaline keedumuna valgel taldrikul. Ehe Eesti köök, printsessi palvel.

Minu poolt siis munanädala viimane üllitis. Traditsiooniline muna-millegi-sees roog ehk muna avokaados.

Tulemus oli päris maitsev, muna maitses hästi. Avokaado selle eest oli täiesti mõttetu maitsega. 2/10 - would not bang recommend.

Munanädal: pildita pühapäev

igal munal oma mihklipäev
ka pime kana leiab muna
nagu küla munale, nõnda muna külale
lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma muna pistmata
kus muna näed laita, seal tule ja aita
tühi muna ei seisa püsti

ja üldse, nõme munapea...

käisime täna Nõval liiva piiksutamas ja laintes/vetikasupis hüppamas. kohal oli ka TA sünnikodu neljaliikmeline esindus, kellel oli kostiks ports keedumune kaasas. pakuti, sõin - viisakas punkt munanädalale.


PS: munad rokivad ikka täiega. nüüd tuleb veel ikkagi see üleni-kollase keedumuna tegemine ja "koorimata koorimine" ära õppida!

Munanädal: laupäev

 

Praetud liha (antud juhul peekon), mille peale on löödud paar muna ja natuke rohelist sibulat on täiesti kindlasti mu lemmikute hommikusöökide esiviisikus. Esile kerkib alati nostalgia lapsepõlvest, kus vanaema seda eriti just suvel suurte pannitäite viisi tegi - ju siis oli see lihtne ja kiire söök kiirel ajal.

Ühtlasi, lambiblogist on saamas justkui mingi diletantlik kokandusblogi. Ainult söögi teemad ja pildid.

Munanädal: reede

Muna sibularõngas, teine omakorda esmaspäevasest munapostitusest üle jäänud saiast välja lõigatud sektori peal. Ja tegelikult rohelist sibulat lõigates ei jäänud ükski tükike muna peale pidama. Vot sulle tõenäosus.

Seda, kas ka munanädal puhkepäevadel jätkab, ei tea ka vanajumal ise öelda. Elame näeme, nagu klassikud on öelnud.

tütarlapsest sirgub naine

ehk nisanäpu teine tulemine.

Ma olen peale meheleminekut nii ülbeks kätte ära läinud, et otsustasingi siin omale ägedama nime võtta ja kutsusin uut ennast blogiga liituma. Ja no mis sa oskad kosta, uus mina võttiski kutse vastu.... Nimevahetusest hoolimata on mu näpud aegajalt endiselt nisajad, aga nüüd on üks neist vähemalt korralikult rõngastatud.

nisanäpp jääb esialgu lehe paremasse serva autorina kõdunema, aga kui peaks ilmnema, et mu seniseid postitusi saab imekombel uue kontoga siduda (või et kui sellenimelist autorit kustutades kõik vanad postitused alles jäävad), kaotan ma ta sealt ära. Või kaotavad ülejäänud adminnid kasvõi kohe, kui tahavad :)

Munanädala mõtetest kantuna ka minu poolt väike panus: sõin täna töö juures lõunaks okroškat, mille sees olid ka keedumuna tükid (kuigi neid polnud nii palju kui eelmisel korral), kõrvale haukasin kiluleiba, millel oli kaks peaaegu leivaviilu-paksust munaseibi. Õhtusöök koosnes värskest salatist, kuhu lõikasin sisse 4 keedumuna.

Munad on surnud, elagu munad!!!!

Nii palav on magada

Jah, nii on. Suvisel ajal ikka enamasti küll selle pärast, et väljas on suviselt palav. Aga kui oled õnnelik gaasipliidi omanik, siis tasub üle kontrollida ka selle, et ega sul pliit ööseks tööle ei jäänud.

Minul igatahes jäi. Hommikul pliidi äärde minnes tundsin, et köögis on kuidagi eriliselt palav, eelkõige just pliidi vahetus läheduses. Väljast kostuva kajakate kisa taustal oli ka siiski õrna gaasi kahinat kuulda. Ning seal ta siis lõõmas, õnneks küll kõige väiksema leegiga. Hea on ka see, et gaasi kulu arvestus ei ole korteri- vaid trepikojapõhine.

Munanädal: neljapäev

Plaan oli siis teha sedasi:




Tulemus tuli aga paraku selline:

Fuck this shit, ma ütlen. Kuradi munanädal.

Munanädal: kolmapäev

Tegelikult on see ju lihtne: prae muna millegi sees.

"Muna paprikas"

Munanädal: teisipäev

Teise munanädala päeva lõpuks on selge, et kõik nii laudusalt ei pruugi minna nagu oled plaaninud. Seda illustreerib ka allolev pilt, kus on nii katse nr 1 kui katse nr 2. Ilmselt iga pikk viiner kõvaks painutamiseks ei sobi. Soovitud tulemus oleks pidanud konkureerima pigem millegi sellisega.

"Muna viinerist südames"

Munanädal: esmaspäev

Mis juhtub, kui külmkapp lakkab töötamast, toas on 30 kraadi sooja kuuma ja oma lõppu on ootamas arvestatav hulk toitu, sealhulgas kaks pakki mune? Tuleb The W'le külla minna, kogu toit kaasa võtta ja tema külmkapist ka pakk mune leida ning esimene Lambiblogi munanädal ongi alguse saanud.
Tere tulemast.

"Muna saia sees"

Emotsiooniost

Vot siukse asja ostsingi. Golfikepi siis, ja ainult 2€. Tõele näkku vaadates ei ole tegelikult sellega ju mitte midagi asjalikku peale hakata ent olen siiski enam kui rahul, et ma selle ostsin. Poes nägi teine natuke kahvatum välja kuid tunnike poleerimist (höhöö) andis talle kohe palju parema läike.

dinee vol 1.0.2

Tagasivaade neljapäevaõhtusele tagasihoidlikule dineele pärast Veeriku Selveri külastamist. Ühtlasi vaade odrapõllule.

Herr ja Frau Vastuse üritust päris järele ei teinud, geograafilised tingimused ei soosi. Piimakarjakasvatuse vaheprodukti, sitahaisu, läbi auto salongiventilatsiooni kopsudesse tõmbamine päris Jägala joa jõeõhuga  vist  ka ei konkureeri.

Jaanipäev kodustes tingimustes

Jah - jaanipäev ning mitte jaanilaupäev, paluks neid mitte segi ajada.

Aga pikk jutt lühidalt. Jaanilaupäeval sai ostetud natuke lihaollust, mida võimaluste puudumise tõttu kuskil sütel grillida ei õnnestunud ning ega ma tegelikult ka sellele panustanudki. Ent lihaisu on mul alati suur olnud (või noh, tegelikult üldse isu) ning seepärast plaanisin liha tavalisse elektriahju pista. Teadagi - tulemus ei tule kindlasti mitte nii hea kui sütel kõrvetades aga parem ikka kui mitte midagi.

Samas üks asi, mis alati elektriahjus just grillimiseks mõeldud lihatoodete valmistamisel mulle muret valmistab on asjaolu, et selline küpsetamine määrib tohutult ahju ja ahjutarvikuid. Ja kellele siis meeldiks nii väga kõrbenud rasva jmt ahjuplaatidelt ja restidelt küürida. Ilmselt mitte kellelegi.

Tõsi, antud juhul olin valmis tegema ohverduse ning ahjuresti siiski ära määrima. Küll aga ei olnud ma nõus lihast alla tilkuva rasva, marinaadi ja lihamahlaga ära määrima ahju põhja/rasvaplaati. Selleks võtsin kasutusele fooliumist alloleval pildil presenteeritud lahenduse.

Tundub, et toimis. Kõik alla tilkuv kräpp jäi fooliumile pidama ning ülesse keeratud servade tõttu ei valgunud ka vedelam kraam üle ääre ahju põhjale.

Tomati-basiilikumarinaadis seakaelakarbonaad õnnestus mul enda üllatuseks mitte üle küpsetada ning saavutasin üsnagi ideaalilähedase küpsetusastme - liha keskelt mõnusalt roosakas. Lihaga koos ostsin ka muid tervislikke lisandeid, mida oli plaanis koos valminud lihaga süüa ent lõpptulemusena sõin ainult paljast liha. Ja ma ei kahetse midagi.

Ma küll täna avaldasin arvamust, et lambiblogi on surnud ent printsess minuga ei nõustunud ning kirjeldas tekkinud olukorda lihtsalt kui väga pikka pausi ning pööras tähelepanu sellele, et kõik on meie endi teha.

Seitse

Ja mis teie täna tegite?

Lorem Ipsum

Võtame elulise näite:

On mingisugune volbriöö eelne õhtu vms. Ma isegi ei tea, sest minu jaoks pole 1. mai kunagi mingi püha ega muud moodi eriline päev olnud. Igatahes oli täna riigiametnikul palga- ja lühendatud tööpäev, asi seegi.

Sellega seoses otsustasin siiski premeerida ennast alkohoolse joobega ning näksimisvajaduse rahuldamiseks ostsin 100g röstitud sihvkasid. Nagu kodus selgus, siis sihvkad polnud soolatud ega muud moodi maitsestatud. Ning olgem ausad - maitsetute sihvkade närimine ei ole kohe üldse mitte minu deela.

Seepärast otsustasin kallata sihvkad veega üle ning vette lisada hea kogus meresoola ning natuke ka tšillipipra pulbrit. Hea tunnike tõmmanud, kurnasin sihvkad ning asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning pistsin 200°C ahju. Lootust oli, et tulemus tuleb hea maitsev.

Kuna niiskuse eemaldumine sihvkadest võtab aega, siis kuulasin senikaua arvuti taga The Black Keys'i.

Mingil hetkel hakkasin tundma juba isuäratavaid röstitud sihvkade aroome, minut hiljem ka juba kõrbelõhna. Pidasin  vajalikuks siiski muusikalise elamuse vähemalt ühe loo piires lõpule viimist. Peale ühe järjekordse hea loo lõppu siirdusin kööki ahju kinni keerama ning esimesi degustatiivseid elamusi ammutama (google ei anna ühtegi tulemust päringule 'degustatiivne' - who gives a fuck). Paraku olin siiski lootusetult hiljaks jäänud - 100g sihvkasid olid ära kõrbenud ning söögiks sisuliselt kõlbmatuks muutnud.

Mis seal's ikka - elu läheb edasi.

dinee

Tagasivaade reedesele õhtusöögile pärast Jugala Jäga külastamist, ühtlasi vaade merele. Kadestage või mitte, tehke järele või mitte. Metsikute mürisevate veemasside manu kopsude jõelõhnalist õhku täis tõmbamine oli igatahes ütlemata kosutav :)

Varahommikused püksid ahjus

Pikk jutt lühidalt - kell on hetkel 7:01 hommikul ja minu elektriahjus kuivavad pruunid pikad püksid, millega peab vähem kui 25 minuti pärast tööle liikuma asuma. Elektriahi on loomulikult sisse lülitatud, kuumuseks 55 °C.

Pikem jutt - eelnevalt pestud pükstele jäid valged plekid (höhöö), mis ilmselt pesupulbri jäägid vms. Neid eile õhtul käsitsi välja loputades oli vist palju loota, et hommikuks ära kuivavad. Teisi puhtaid pükse kah pole...

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Mina mõõtsin küll võib-olla nii viis korda. Ehk siis saagisin soome papist vajaliku pikkusega jupi, läksin seda kohale sobitama ning ennäe - jupp oli oma 10 cm pikem. Ausalt öeldes võttis sõnatuks, sest olin oma töös ja mõõtmistes täiesti kindel olnud. Aga natuke juurdlust ning selgus, et kõik korrad kui olin mõõtu võtnud olin ma mõõdulinti tagurpidi hoidnud ning lugenud 34 cm asemel 43 cm.

Ilmselt olekski pidanud ikka 9 korda mõõtma. Tundub, et eesti vanasõnadel on iva sees.

Mõnikord.

 

Mõnikord on nii, et on emakeelepäev ja mina loen ingliskeelset raamatut.

Mõnikord on nii, et mängin nelja mastiga Spider Solitaire'i ja kaotan 50 korda järjest. 

Mõnikord on nii, et kuude kaupa poole lambiblogisse midagi kirjutada.

Mõnikord on nii, et pildil pole tekstiga mingit seost.

Seemneks?

Tõenäoliselt parim vaade minu uues üürikorteris?

Kokkusattumus?

Kukkusin täna õnne tänava lõpus külili.

ei kandideerinud, ei võitnud - vaid küsisin ja siis läksin

Vot umbes nii sai ühest olemasolevast lambiblogi ametnikust natuke teine ametnik teises linnas. Mitmeski mõttes back to square one. Esimene tööpäev möödus liigagi tüüpiliselt - paljudest asjadest aru ei saa, enesekindlus on tugevas miinuses ning oma lollide küsimustega ei julge igaühte kah kohe tülitama hakata. Selleks on juba homne päev.

Ja nagu vastavas ametis kombeks, siis vähem kui 10 minutit peale tööle saabumist lajatati juba tööülesanded kätte, tehti paari minutiline instruktaaž peale mida olidki üksi keset tööülesannete ulgumerd, oskamata korralikult pinnal püsida, ujumisest rääkimata.

Mainimata ei saa jätta ka seda tõdemust, et olles eelnevalt aasta aega harjunud töötama oma privaatses kabinetis ning siirdudes nüüd ruumi, kus hetkel töötab peale minu veel 4 inimest on keskendumisega tõsiseid raskusi. Poleks seda arvanudki.

Aga nii palju minust on juba kasu olnud, et meeste osakaalu büroos tõstsin 8,3 %-lt 15,4 %-le.

sajandi küsimus:

kas nüüd saavad Tartu-reportaažid hoogu juurde? mul oleks neid väga vaja :)

kandideerisin, võitsin, pakuti, läksin.

vot umbes nii sai lambiblogi ametnike esinduskogu endale minu näol täienduse. tegelikult oli kogu saaga pikem ja keerulisem, aga see polegi tähtis. tähtis on see, et kui ma ükskord ennast kõikidest asjaajamiskordadest ja süsteemidest ja nõuetest ja kõigest-kõigest läbi närin ja kui inimeste näod ja nimed ja tööülesanded meelde jääma hakkavad, läheb vist suisa põnevaks. aga kuniks see kõik juhtub, on lihtsalt hulk peataolekut ja kui see pea siis kuskilt välja ilmub, peab teda, vaesekest, kohe raginaga murdma hakkama. ja samas on see kõik veel esialgu talutav, sest rõõmsaid nägusid ja nalja ja kringlisöömist on ka....