Teisipäevane rattamatk

Kuna puhkuse ajal on natuke rohkem aega spordile pühenduda, siis otsutasin teisipäeva varajastel hommikutundidel võtta ette väikese rattasõidu. Pealegi tagab aktiivne hommik ka edasise eduka päeva ja ratast ei olnud liigutanud kah peale Palivere rattavõistlusel käimist.

Eesmärk: Nautida ilusat ilma ning tutvuda kohaliku looduse ja teede võrgustikuga Haapsalu ja Rohuküla vahelisel rannikul. Üritada kulgeda olemasolevat teede võrku arvestades rannikule võimalikult lähedal.

Rattamatk: Natuke enne kella seitset startides tundusid hommikused +6 sooja kraadi päris külmana. Esimesed kokkupuuted kohaliku taimestikuga Uuemõisa ja Haapsalu vahel muutsid riided ning jalanõud päris märjaks. Õnneks suutis päike promenaadil selle probleemi kiiresti lahendada ning mõne kiirema vända pöördega oligi soe jälle sees. Edasi kulges tee juba tuttavat rada pidi kohaliku spa ning terviseraja poole. Korraks põikasin veel ka majaka juurest läbi.

Pullapää puhkekeskuse juurest läks asi huvitavaks. Kuna ranniku äärne teede võrgustik oli väga ebaselge siis lähtusin matka planeerimisel maa-ameti kaardist, kus oli teid kõige rohkem peal. Osad tupiklõigud plaanisin "ühendada" loominguliselt läbi metsa või heinamaade kulgedes. Pullapäält alguse saav metsatee oli ilmselt kunagi kalurite kasutuses ning sõidetav traktoriga. Tupiktee lõppu jõudes avastasin et tagumine ratas oli ime kombel küngaste vahel ukerdades täiesti lahti tulnud. Õnneks ei hüpanud ratas oma "pesast" välja ning pärast väikest remonttööd sõit jätkus.

Mööda rannaäärset kulgemine oli oodatust raskem ning kohati tuli ratast seljas tassida sest maapind oli väga künklik ja muutis sõitmise raskeks.

Siis põrkusin matka esimese eramaa sildiga, mis üritas takistada mul ranniku äärt läbimast. Kahjuks ei jäänud see selle matka viimaseks sildiks. Kuna tagasi pööramine oleks tähendanud väga pikka ratta seljas vedamist ning kinnistust mööda ei olnud läbi tiheda metsa võimalik minna siis otsustasin sõita läbi eramaa. Keda õnneks hoovis polnud.

Sealt suundusin edasi vana raketibaasi poole, aga magasin õige teeotsa maha ning pidin tagasi sõitma. Teeotsaks on seda muidugi raske nimetada. Algus oli veel midagi tee moodi, aga mida rohkem ranniku poole seda tihedamaks metsa muutus ning seda raskem oli liigelda.

Sõiduvahendi hammasrattad olid korralikult kohalikku taimestikku täis. Õnneks ei olnud tänu kuivale perioodil kardetud suur muda niiet astumiseks õiget kohta valides õnnestus vaikselt edasi liikuda. Läbi metsa ragistades ning ratast üle langenud puude tassides jõudsin veel paari eramaani, mille sujuvalt läbisin.

Vahelduseks kinni kasvanud radadel oli ka lõike kus sai ämblikuvõrkude vahel enam vähem talutavalt liigelda kui vaid õiget suunda oleks teadnud.

Asfalteeritud teed kusagil keset metsi andsid märku kunagisest sõjaväe olemasolust. Teel põrkasin ka mõne sellise militaarobjekti otsa mille teenindamiseks need teed ilmselt kunagi rajati.

Lõpuks viis tee mind rannikuäärsesse suvilarajooni, mille teederägastikus veidi ekseldes sain ka päris mere äärde välja sõita ja nägin ka maabuvat praami.

Rohukülas tervitas juba vana hea raudtee tamm, mis mind lõpuks ka õnnelikult koju juhtis.

Kokkuvõte:

Raja pikkus:  ca 40 km

Orienteeruv rattasõidu aeg: 2:45

Kogu matk koos peatustega: 3:20

Kahjuks ei õnnestunud kõikjal esialgu planeeritud teekonda läbida ning kohati tuli rannikust kaugemale liikuda kuna looduses olid teed raskesti eristatavad ja orienteerumine raske. Samuti läks palju aega ekslemisele ning kaardi vaatamisele. Hoolimata sellest jäin sõiduga rahule.

Koju jõudes ja enda pealt sitikaid ära korjates avastasin veel et sooja vett ei ole. Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning pani äratusele punkti.

Kõik rattaselga ja sõitma kuni ilm veel lubab.

pihitool

ma ei kirjuta teile hilinemisega, kuidas Ämeeuika oli äge ja Maiaami Biitš oli kuum ja niiske ja vingeid autosid täis (täielik Mustangi- ja Camaropedede märg unenägu näiteks) ja kuidas sealne pitsa oli jõle rasvane ja hea ja kuidas öösel on ookeanis lahe ujuda, kui kaugel merel on ilus äikesetorm ja teisel pool on Miami Vice stseen öise skyline'ga (ja natuke õudne on ka, sest pimedas ei näe, kui laine tuleb, eriti, kui silmad soolast ilgelt kipitavad) ja kuidas head tahvelarvutid on odavamad kui siin.

ma kirjutan teile hoopis värskelt, kuidas ma hommikul tööle minnes nägin, kuidas üks ennast täiesti kännuämblikuks joonud meesterahvas pärast ühe lähedalasuva maja trepist vaevalt püstijalu alla tulemist paar kukesammu tegi ja siis asfaldi poole selg ees peakat hüppas (päriselt ka, umbes nii nägigi välja, käed ainult vehkisid koordineerimatult) ja kuidas see pea JÕLE vastiku kolksuga vastu teed kõmatas ja kuidas ta siis kahe käega peast kinni haaras ja seal külili jäi ja siis oma käsi vaatas ja neid vastu teed puhtaks üritas pühkida ja kuidas ma kaugelt ei saanud aru, kas seal on ports verd või mitte ja kuidas ma ei teinud selle peale mitte midagi....

ma kirjutan hoopis, kuidas ma küll mõtlesin, et peaks kasvõi ligi astuma ja üritama uurida, kas talle peaks äkki abi kutsuma, aga ei astunud, või kuidas ma imestasin, et ka ükski teine trammipeatuses seisnud inimene ei tee midagi. või kuidas ma kergendatult ohkasin, kui üks härra, kes kukkunust mööda sattus tulema, seal korraks ikkagi peatus ja juttu tegi ja siis ikkagi rahulikult edasi sammus. või kuidas ma terve tee trammiga tööle loksudes ja veel töö juureski päris pikalt mõtlesin, kuidas ma olen üks neist, keda ma nende tuimuse ja osavõtmatuse pärast vihkan.

ma ei tea, mis see oli, mis mind takistas, aga mind ajavad need inimestes olevad "takistid" oksele. ma ajasin ennast täna hommikul oksele. eks järgmine kord jälle...

aga muidu have a happy thursday evening, sõbrad :)