Tähelepanelikumad on mõistnud, et Lambiblogis enam eriti midagi suurt ei toimu. Või noh, peaaegu üldse ei toimu midagi. Aga miks mitte siis see aastane vajakajäämine kompenseerida näiteks mahuka klišeehõngulise aastalõpukõnega? Aga tõesti, miks mitte - prooviks taaskord.
Ma ei saa rääkida siinsete blogi liikmete igaühe elu ja läbielamiste eest, kuigi õnneks enamuse tööde ja tegemistega on suures osas täitsa hästi õnnestunud kursis olla. Seega ju võiks vaadata ka teiste eest aastale tagasi kuid sedasi pole teemakäsitlus piisavalt objektiivne ning seepärat lähtun ikkagi eelkõige endast ning vaatan aastale tagasi just läbi enda kogetu. Kui selle käigus saab mainitud ka mõni teine liige siin ilmselt just seepärast, et jagasime seda kõike ühiselt.
Nii mõnelegi siin on teada, et mälu pole kindlasti mitte mu tugevaim külg ning sestap üritasin mööduva aasta tegemistest leida vihjed läbi enda tehtud fotode. Peamiselt siis just telefoni abil tehtud fotode, sest kunagine fotonduse kirg peegelkaameraga - kui seda lühiajalist tugevat huvi, tahtmise ja teovõime perioodi üldse sõnaga kirg iseloomustada saab, on tõenäoliselt igaveseks lahtunud.
Mida ma siis leidsin neilt fotodelt? Selgub, et koos printsessiga sai läbi meie National Geographic'u kollaste akende külastamise projekt. Teadaolevad ametlikud aknad
(23 tk) on kõik nüüdseks külastatud, kuigi siseringkonnas levivad kuulujutud, et neid on siiski plaanis ka teistesse Eesti piirkondadesse rajada.
Aasta esimeses pooles võtsin aktiivselt kätte oma tervise. Nimelt otsustasin lahti saada oma ainsast soolatüükast, mis on mu vasaku käe nimetissõrmel püsivalt olnud juba vähemalt viimased 15 aastat. Proovitud sai kõiki teadaolevaid ravivõtteid, mida seni veel proovinud polnud. Alates erinevate hapete ja muude oksüdantide kasutamisest lõpetades käsimüügis olevate külmutavate ainete ja kuudepikkuse tüüka kinni teipimisega. Nendest viimane pidi osade teadusartiklite põhjal vaata et kõige efektiivsem olema. Tulemusena saab paraku maha märkida ainult seda, et teatud hetkedel omandas sõrm sellise välimuse, kus tekkis juba kahtlus, kas teine üldse käe küljes veel püsib. Soolatüügas aga elab tänaseni edukat elu mu sõrme küljes edasi. Wat do?
Tervisega seostub ka ilmselt aasta alguses küpsenud plaan, et iga kuu kõnnin rohkem kui eelmine kuu. Kuni juunini nii õnnestuski teha, aga siis tulid puhkused ja muud mitteregulaarse iseloomuga tegemised ning ei õnnestunud ka sügiskuudel enam korralikult järje peale saada. Seega jäi Endomondos registreeritud aastane jalgsi kõnnitud kilometraaž sinna 2700 km kanti. Aga kuna taotluslikult ei ole selle hulka arvatud näiteks kodulähedaste toidupoodide külastamine ja muud väiksemad otsas, siis loomulikult on tegelik kilometraaž veidi suurem. Väiksem kilometraaž
tuli juulis, kus tänu puhkusele sai kõnnitud kõigest 94 km. Suurim aga septembris, kus õnnestus kõndida üle 268 km. Harju hea keskmine olekski olnud 250 km kuus.
Aprilli lõpus Pärnu randa külastades omandasin väärtusliku kogemuse, kus õppisin et liivarannas ohutuna näiv liivakuhi võib sinna peale astudes sind poole sääreni enda vesisesse liivamassi imada. Minu antipaatia liiva vastu sellega jätkuvalt säilis või lausa süvenes.
Mai lõpus sai härradega Lääne-Eestis matkamas käidud. Uus matkakott õigustas ennast kenasti ning tegi matka meeldivaks. Teistele härradele tegi matka meeldivaks aga hoopis tohutu kogus kanget alkoholi, millest suurem osa juba esimesel päeval ära tarbiti. Oli igati meeldiv matk ja loodetavasti see väike traditsioon jätkub. Matkalt jäid meelde ka erinevad käibefraasid, millest enamik tuleb autentsuse huvides esitada karjuvas kõnemaneeris. Eredamad näited on "Vaata, otse ees" (vms) ja "Vastaa!". Viimase kohta on olemas eluline näide ka allolevast ETV saatest, algusega 11:45:
Sügisel sai ostetud endale uus ja kallis madrats lootuses, et see mu elukvaliteeti märgatavalt parandab. Tänaseks võib väita, et investeering materiaalsesse varasse pole soovitud määral soovitud tulemusi siiski taganud. Aga parem ikka kui enne vist...
Tööalaselt võiks aastat pidada ju kordaläinuks. Uued tööruumid, paremad toakaaslased/kolleegid, uus ametikoht ja suurem palganumber. Kui aga samas need asjad kõrvale jätta, siis leidub kõigel ka teine pool, mida illustreerivad üheaegselt nii minu enda kui kolleegide järgmised seisukohad: "Sooviks hoopis mingit liinitööd, ei mingit vastutust ega pinget", "Tegelikult ei ole see üldse halb väljavaade, kui meid lahti lastakse", "Valgust tunneli lõpus veel ei näe" jne. Mixed feelings, nagu öeldakse.
Kui aga aastale tagasi vaadata ja üritada kõik läbitu kokku võtta, siis võin küll ausa südamega väita, et oli hea aasta. Seda, kas ka parem kui eelmised aastad ei oska öelda aga see polegi vast enam oluline.
Loodan, et ka teistel siin oli üldjoontes hea aasta. Ja kui ei olnudki, siis vast tuleb uus ja parem. Ja kui ei tule just parem, siis vähemalt samasugune. Ja tegelikult polegi vahet, sest see siin kirjutatud ei oma vähimatki mõju nendele tulevikusündmustele, mille osas ma Teile häid soove soovin. Elu käib ikka omasoodu.
Igatahes soovin head vana-aasta lõppu ja varsti algavat uut.
