Tööjõuturu paradoks

Kui väga suur enamus tööandjatest otsib oma kollektiivi ainult eelneva töökogemusega töötajaid, siis kust kuradi kohast esimesi kogemusi saada, kui keegi kogenematut tööle ei võta. Täiesti surnud ring ju. Umbes nagu, et kui sündisid mustanahalisena, siis jääd elu lõpuni selleks. Enda viga.

Pühapäevased mõtted.

Mõnikord, wc-potil istudes ja kuuldes, et keegi ülemisel korrusel samuti just seda sama teeb, taban ennast mõtlemast, et mulle roojatakse pähe.

Kõrgharidus my ass.

Käimas on avatud materjalidega eksam. Kursaõde küsib teiselt: "Kuule, mis need sulfaadid on? Mingid ess-oood vä?"

Tule taevas appi!! Neli aastat ülikoolis käinud ning läbinud tohutul hulgal aineid, millest iga kolmas on tugevalt keemiaga seotud ning selle tulemus on see, et sa ei tea isegi kõige elementaarsemaid asju, mida tõenäoliselt õpetatakse juba põhikooli keemias. Midagi on nagu valesti, mulle tundub.

Mina, heategija?

Juba päris pikka aega on Tartus minuga linna peal hulkudes juhtunud, et üsna tihti küsib minult mõni pisut alkoholilembeline meesterahvas suitsu, harvemal juhul ka krooni või paar. Küsijaks ei ole siiski päris asotsiaal, vaid täiesti tavaline pohmeluse käes vaevlev mehepoeg, kel lihtsalt on siiras häda. Ja kuna ma olen pühapäevasuitsetaja, siis ei ole mul ka mõnest sigaretist kahju. Ning tihti hakatakse justkui tänutäheks jutustama lugusid sellest, miks seda suitsu vaja on jne. On antud ka raha suitsu vastu, küll pakutud külma Bocki vastutasuks. Küll on räägitud sellest, kuidas sõbraga sai taara ära viidud, selle eest paki suitsu ostetud ja sealt 2 sigarettigi ära tõmmatud ning seejärel see sama pakk aga ära kaotatud. Siis jälle pikk nutt ja hala (ent kohati täitsa traagiline), kuidas mees oma pruuti kesklinna bussipeatuses ootas (jutu järgi juba pool tundi) ja kuidas ta bussist nr. 8 maha jäi (minu silme all jäi ka teisest nr.8 bussist maha, millega ta pruudi juurde pidi sõitma) ja et mina ikka oma pruuti väga hoiaks, sest pruuti on vaja.
Meelest ei lähe ka Anne tänava lähistel vastu kõndinud noorem korralikum tüüp, kes jälle suitsu küsis kuid tol korral polnud mul talle midagi vastu pakkuda, mispeale lasi ta kuuldavale enneolematult sügavat ahastust väljendava (kurgu)häälitsuse - selgus, et ta on juba üle poole tunni ringi rassinud ja MITTE KELLELGI pole suitsu!!! Vaene mees, tõesti.
Igatahes, kas ma saan nüüd paradiisi, et ma ikka pidevalt head teen? Või on joodikutele(?) suitsu ja viinaraha andmine siiski sügavalt paganlik tegu ning mind tuleks elusalt tuleriidal põletada ja lastele seletada, et vaat mis juhtub, kui sa võõraste onudega räägid ja suureks kasvades neile raha ja suitsu annad? Igatahes saan vähemalt inimestega suhelda, ka nendega, kellega iial ei suhtleks - näha seda tõeslist teist Eestit. Asi seegi.

Tip of the Day.

Ja nii ongi.

Lõpp

Mõtlesin, et ärkan hommikul 9-st ülesse. Ilmselgelt hindasin oma võimeid üle ning sain jala voodist välja 12 paiku. Hommikusöögi kõrvale käisin netis kohustuslikud kohad üle ning jõudsin järeldusele, et vähema kui 5 minutiga suudab nett ennast ammendada.

Mind over matter

Tegin õhtuks mingit süüa, keetsin riisi ning segasin selle mingite külmutet, ent eelnevalt kuumutet aedviljade ja natukese praetud peekoniga kokku. Kõrvale praadisin mingit kanalihast kotletti. Kuna seda gemüüset sai palju, siis mõtlesin, et söön täna ära poole ja järgmine õhtusöök järgmise poole. Selgus, et see "järgmine õhtusöök" jõudis kätte paari tunni pärast.

Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Kotlettidega oli järgmine plaan:

Kuna pakis oli 6 kotletti, siis kavatsesin igaks õhtuks põhiroa kõrvale 2 tükki süüa.

Kuid kesköö paiku saatsin asja kuradile ning sõin ühe kotleti koos leivaviiluga ära (olgem ausad, tegemist on ikka väga maitsvate kotlettidega, mis on kaugel mingist Rakvere konditustatus lihamassilaadsest tootest. Liha maitset on isegi tunda). Ent siis mõtlesin, et järele jäi ju 3 kotletti, mis on paaritu arv ja tähendaks, et ühel õhtul pean ma sööma kas ühe (mida on ilmselgelt VÄHE minusugusele lihajanus isalõvile) või siis kõik kolm kotletti korraga ära (mis on jälle ilmselge raiskamine, eriti arvestades praegust majandus-poliitlist olukorda ja minu jätkuvat vaese tudengi staatust). Seega leidis see üks üleliigne kotlet jälle tee minu paisunud makku. Selleks hetkeks olin omandanud juba minnalaskmise meeleolu ning hävitasin järgmise kotleti koos viilukese leivaga. Eks näis, mis eesootaval päeval selle üksiku kotletiga juhtub. Igatahes peaks sellest küll psühholoogidele materjali olema selle kohta, kuidas inimene endale igasuguseid peseudo-õigustusi kunstlikult loob.

Ahjaa, kuulasin täna 3 Ööülikooli loengut ning tegin sellega sammu lähemale podcast'i pedeks saamisele, nagu seda Tarqi vistitsi juba on. Seoses sellega teile üks mõttetera:

"Inimese intelligentsuse taseme üle võid sa otsustada selle kaudu, kui palju ta tekitab enda ümber tarbetut müra."

Mõelgem selle üle, kallid seltsimehed ja-naised, tõsiselt.


P.S Minu uueks meediumiks saabki see neetud lambiblogi siin. Orkut on surnud, elagu orkut!

Reede.

On reede õhtu, kell hakkab pool kümme saama. Ma lähen vist nüüd magama. Ei tea kas saan homme enne päikesetõusu üles ärgatud...

Listi kirjad

Ilmselt kõik, kes praegu studeerivad ülikoolis või hiljuti tegid seda, teavad mis asjad on listi kirjad :D

Püüan välja tuua mõned tüüpvead, mida olen näinud suuremates listides korduvat. 

1. Isiklike kirjade saatmine listi

Tüüpiline näide: 

Õppejõu kiri: palun saatke mulle aadressile x, kuupäevaks y minu aine z eksamile registreerumiseks email.

Tudeng: (saadab kirja listi) tere! Soovin kirjutada eksamit. Leida, õpinguraamatu nr: AD1235

Tudeng 2: (saadab samuti kirja listi) Tere, mulle ei sobi ükski teie poolt pakutud kuupäev, sest pean tööl käima. Maarika

2. Hüüdja hääl kõrbes 

Tüüpiline näide:

Tavaliselt üliõpilase (sageli üliõpilasesinduse liige) kiri: Kuupäeval x toimub vabatahtlik üritus y, palun kõigil osavõtta.

Selle sama üliõpilase kiri, vahetule peale ürituse y toimumist: Miks kedagi ei tulnud? Miks te nii passiivsed olete? Miks te ei hooli oma koolist? Ma ei korralda enam kunagi, mitte midagi? jne....

3. Akadeemilisel puhkusel ja infosulus elavad üliõpilased (veteranid)

Tüüpiline näide:

Üliõpilase (veterani) kiri: Miks keegi ei öelnud mulle, et kuupäeval x toimub aines y eksam/arvestus? KUI keegi midagi otsustab, siis tuleb sellest alati LISTI KIRJUTADA!!!

Näide otse elust (nimi muudetud):

Tere,

Oleks kena kui kõik kursused, sessi ajaks on õppejõududega eksamite
ja arvestuste ajad kokku lepitud, et need ka üldlisti saadetud saaks,
mitte ei jääks ainult kursusesiseseks infoks!

Ette tänades

Maarika

Vastus (?): Mitte keegi kunagi ei vasta sellisele küsimusele :D Alati tekib paratamatult küsimus, kellele see kiri tegelikult suunatud oli?

Lõpetuseks veel üks näide otse elust (natukene muudetud):

Üliõpilane 1:

Tahtsin lihtsalt jagada, et ME SAIME PEOKS FIRMALT X TOETUST!! :D:D:D

 
Need, kellega koos seda kirja kirjutasin, peaksd eriti rõõmustama!

Veroonika

Üliõpilase 2 vastus listi: 

Vau, jess! Väga lahe ;)

Muide see homse värk 9.30 – meil on ju sisehaiguse praks 10.15 :S

Tripi

Neljas.

Nii-nii, kui te veel ei tea, siis lambiblogi saab sellel aastal juba 3-aastaseks. Eks igaüks teab ise oma panuse suurust lambiblogil hinge sees hoidmisel. Seepärast pole mõtet siin kokkuvõtteid teha, kes kõige rohkem ja vähem postitusi teinud ja kommentaare kirjutanud on.
Aga siiski, mis te arvate kui teeks lambiblogile sünnipäevaks kingituse ning üritaks kõik (ma mõtlen kogu meie lambiblogi perekonda) võimalikult palju blogisse kirjutada. Nagu näha, siis The W on juba oma panuse andnud, avaldades selle aastanumbri sees juba 3 posti.

Mis te arvate siis? Kas peaks mingi eesmärgi püstitama? Kuidas kõlab näiteks 50 postitust 6. maiks? Või on see liiga hirmuäratav? Kardate? Olete arad? ah?
Mina küll ei karda. 4 posti on olemas juba ja alles on 13. jaanuar. Saame hakkama küll, või mis?

Kell on 5...

...hommikul varsti. Erakordselt nüri tunne on unetuna sellisel kellaajal voodis konutada ja moblaga igavuse peletamiseks blogisse posti sisse toksida.
Aga vähemal peaks tegu olema esimese moblaga tehtud postitusega siin fantastilises ajaveebis. Ajeee.

Teeme ise läpakale matt ekraani

Kui sul peaks kunagi mingil müstilisel põhjusel kätte sattuma läikiva ekraaniga läpakas ning sind hullupööra häirib ekraani pinnalt tagasi peegelduv valgus, siis on mul sulle lahendus. Esiteks hoia oma läpaka kaas alati lahti kui võimalik. See tagab selle, et ekraani pind on pidevalt avatud tolmule. Teiseks ära mitte kunagi pühi oma läpaka ekraani pealt sinna kogunenud tolmu ära, sest seesama tolm toimibki matistava elemendina ekraani pinnalt. Kogu lugu, nii lihtne ongi.

Ahhh, my back!

Mõtlesin, et võidan 2009. aastal siia blogisse enim postitusi teinud blogija mitteametliku auhinna. Võite hakata auhinnafondi koguma. Chop-chop!

Mis veel? Noh, peaks vist ikka päris debiilik olema kui endale antud lubadusi stiilis 'homme hakkan asjaga tegelema' siiralt uskuma peaks. A näe võta näpust, mõni usub kuude kaupa.

Selg valutab kah nõmedalt, lamatised vist. Kivisildnik ennustas mulle, kui Lõvi tähemärgi esindajale, et "Mingit muutust ei ole, ikka sama jama. Iga natukenegi lahedam Lõvi on märganud, et tema elus ei muutu mitte kunagi mitte midagi, samamoodi ka 2009. aastal." Kivisildnik on aus mees, tema mulle ei valetaks.

Ning teemasse ka üks väike video: