tagantjärele-reportaaž tõotatud maal käimisest

No päris Ameerikamaast juttu ei tule, küll aga väiksest visiidist põhjanaabrite manu. Selle reisiga seoses juhtus umbes kuusteist miljonit väikest nõmedat asja, millest mõnda ma teiega jagada tahaks. Et siis, pika postituspausi kompenseerimiseks teile üks eepos:

Umbes kaks nädalat tagasi saatis juhendaja mulle info septembri keskpaigas Soomes Turus toimuvast väiksest konverentsist ja jättis mulle mineku osas otsustamiseks vabad käed. Mõni päev varem oli HrVastus mind 13. sept õhtaks ühele ürrile kutsunud, kuhu ma lubasin minna juhul, kui mind kuhugi ei komandeerita. No ja siis ilmutas end pahaendeliselt see va konferaants: "tulge aga, tulge, saame kõik rõõmsasti kokku just 13.-14.septembril!“ Tere hommikust. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin minna, kuna sinna pidada ikka mõned väga tegijad onud tulema ja tekkis võimalus oma imelise postriga veel korra publiku ees lehvitada. Mitmel-setmel põhjusel genereerisin siukse üüberplaani, et lähen neljapäeva varahommikul esimese laevaga Helsinkisse, seal padavai sadamast rongijaama ja Turu rongi peale. Turus peatusest otse konverentsile (hilinemisega) ja alles õhtul hotelli. Hotellist hommikul konverentsile ja sealt otse jälle rongi peale ja rongijaamast kohe sadamasse ja laeva peale. Hullem jooksmine, aga vai not. Registreerisin end konverentsile, ostsin ära laevapiletid, bronnisin majutuse Turu odavaimas hotellis. Nädala alguses käis uudistest läbi, et nädala lõpus tuleb torm. "Jess, hakkab pihta", mõtlesin. Olin ostnud tagasisuuna pileti Lindaliini kiirlaevale, mis kaunis tuuletundlik on. Nädala keskel andis EMHI tormihoiatuse.... A mis seal ikka, tegin kodus eeltööd, printisin guugl mäpsist Helsinki ja Turu kaardid, ostsin apteegist merehaiguse vastu miskid kapslid. Neljaba hommikul läksin unisena laevale, jõudsin Helsinkisse ja panin raudteejaama poole ajama. Oma imestuseks ei eksinudki ära, aga oma unistuste rongile ikkagi ei jõudnud, jäin hoopis 2 minutit hiljaks. Selg oli kiirustamisest suht märg, jalad valusasti rakkus. Järgmise rongini oli tund. Mõtlesin, et otsin endale lähedal õues istumiskoha ja lõpuks leidsin ka. Istusin maha, hakkasin võileiba järama ja äkki köitsid mu pilku kaks kükitavat kogu minust umbes 10 meetri kaugusel. Varjasid end ehitusplatsi servas ja esialgu tundus mulle, et nad üritasid suitsu vms põlema saada. Ma ei pööranud neile suuremat tähelepanu, aga siis kõik muutus: djuud sikutas oma vasaku käe nahktagi varukast välja ja tõmbas õlavarrele žguti. Njah, süstisivad siis seal omakeskis. Varsti tõusid püsti ja piidlesid mind oma uduses olekus, nii et korra oli isegi kõhe... Tõotatud maa, tõesti.

Varsti istusin ülimõnusas kiires ja mugavas rongis ja 2h tunni pärast jõudsin Turusse. Teel konverentsile suutsin isegi korraks ära eksida, aga parandasin oma vea kähku ja jõudsin kohale. Riputasin oma seinalehe üles ja kuulasin päeva viimaseid ettekandeid (mis olid selgelt liiga pikad). Ürr sai seks päevaks läbi, minul nälg majas ja jalad kibevalusad. Tuterdasin hotelli poole ja loobusin mõttest minna linna peale turistitama. Hotelli üllatused:
1) receptioni-tšikk ei leidnud külaliste tarbeks olevaid ankeete ja nii jätsin ma oma andmed suvalisele ruudulisele paberile
2) minu toauberiku (koos wc-ga umbes 10 ruutmeetrit) koristamine peale eelmise klient lahkumist oli justkui pooleli jäänud: voodilinad olid küll vahetatud, aga päevatekk oli suvaliselt hunnikus ja dekoratiivne padi vedeles teleka taga
3) toas oli toruõnnetuse hais
4) põrand oli päris must (ja nagu hiljem selgus, ka vannitoa põrand)
5) käterätt polnud värske, vaid eelmisest külastajast jäänud (see oli keskelt mõnusasti märg)
6) tuba oli sama helikindel kui keskmine telk (thank god for kõrvatropid)

Enivei, hotelliga samas majas esimesel korrusel asus pitsabaar, kuhu ma ka suundusin. Tellisin kanapitsa. Natuke ootasin ja siis ta toodigi: meeletu hunnik juustu, õhuke põhi ja esialgu tundus hea. Kana oli tugevalt karriga maitsestatud. Natuke tundus see viimane tõik kahtlane, aga otsustasin sellele mitte mõelda. Lollisti tegin, sest varsti olin ikka päris kindel, et see kana on korralikult pahaks läinud. Viimane sektor jäi söömata. Tunni-paari pärast hakkas kõhus meeletu möll ja päris paha oli olla. Paar päeva enne reisi kimbutama hakanud palavik tuletas ka ennast mõnuga meelde. Siis meenus, et reisikindlustus jäi tegemata.... Õnneks midagi hullu ei juhtunud, võtsin hoopis söetablette ja lõpuks jäin magama. Hilisõhtul ja öösel ärkasin päris palju kordi oma naabrite tegevuste ja liikumiste peale üles, kuni lõpuks kõrvatroppide kasuks otsustasin. Hommikul sõin hotellis vana kuivanud sepikut ja saia ja kiirustasin konverentsile, seisin oma postrisessiooni ära (see läks üle ootuste edukalt, aga selles postituses pole mul plaanis hästi läinud asjadel pikemalt peatuda) ja kuulasin ettekandeid. Lõunasöögi järjekord oli nii pikk, et loobusin seal seismisest, õnneks olid mul kotis Eesti viinerid ja banaan. Ürr lõppes, rühkisin läbi vihma ja tugevneva tuule rongijaama, kui äkki Lindaliini AS mulle sõnumi saatis ja vabandas, et nende reis ära jääb. Kift. Aga eks seda oli aimata kah. Rong tuli, ma kobisin ühest otsast peale ja siis selgus, et minu vagun on teises otsas. Kolistasin läbi terve rongi lõpuks oma kohale, pea huugamas ja põsed nii tulised, et nende paistel oleks võinud midagi sussutada... Helsinkisse jõudes oli pime, aga jõudsin õigeks ajaks Viking Line'i terminali ja sain pileti. Ootasin laeva, palavik rokkis. Merereisi jooksul bondisin Eesti ehitaja ja keevitajaga, kellest viimane oli üsna sümpaatne vanem meesterahvas, erinevalt esimesest. Keset sõitu kõikus laev nagu nannipunn, aga mu oksetablett hoidis oma maine kõrgel ja ei lasknud mul öökida (kuigi vahepeal juba nagu hakkas lubama). Isegi soomlaste lauldud karaoke ei ajanud kõhtu pahempidi. Tallinna sadamas helistasin mõnesse taksofirmasse, aga nagu arvata võib, ei õnnestu takso saamine reedeti südaöö paiku just mitte eriti hästi. Lõin käega ja valisin mingi suvalise nähtavuses oleva taksopanni, et ehk võtab vähem kui muud sealsed (Tulika ja Tallink). Vaatasin maffiossivälimusega takso-onu, istusin sisse, kinnitasin turvavöö, juht tõmbas hea hooga kohalt minema ja sealsamas parklas autode vahel kimades lendas väliskurvis minupoolne uks lahti. Juht krudises oma nahkjopes ja kukkus hõikuma, et "tõmba ruttu kinni".... Hea, et ütles, ma ise polekski selle peale tulnud. Natukese aja pärast arvas ta, et peaks vist ikka kõrvale tõmbama. Ma õnneks ei jõudnud veel mõtlema hakata, et mida see tähendab, kui ta ütles, et "tegelikult, proovime ühte teist asja" ja lasi minupoolse akna alla. Sõidutempot igaks juhuks mitte alandades käskis ta mul käe aknast välja lükata ja siis ukse käepide väljastpoolt sisse suruda. Kuulasin sõna. Siis ta arvas, et ma tehku nüüd uks uuesti lahti ja tõmmaku jälle kinni. Kuulasin jälle sõna, naeru oli juba raske pidada. Vahepeal helistasid talle mobiili peale mingid inimesed, kellele ta oma asukoha kohta sujuvalt valetas ja lubas kohe kuhugi kohale jõuda. Kihutas. Takso hakkas kodu lähistele jõudma ja siis ma märkasin igatsugu reklaame, mis autos armatuurlaua külge oli topitud: "striptiis", lubas üks, "eskortteenus", lubas teine. Lisaks miskid massaažid ja muidugi takso enda reklaam. Jõudsime pärale, taksojuht andis oma visiitkaardi ja mina vastu raha. Taksomeeter näitas 21 eurot kopikatega. Eelmisel hommikul, kui korralikus autos ja viisaka juhiga sama teed teises suunas sõitsin, näitas 4,10... Koju jõudes ootas mind ees pisut vindine Vastus-Mees :)

Fin (if you pardon the pun).

Rahulik Eesti väikelinn?

Jalutades sel nädalavahetusel  on oma pisitütrega kodulähistel juhtus järgmine lugu. Kõrvalmaja ette parkis helerohekas 5. seeria bmw. Peale seda kui kodanik oli autost väljunud ilmusid ei kuskilt välja must lexus ning  hall 3. seeria bmw mis eelnimetatud auto kinni parkisid. Lexuse kõrvalistmelt  väljus slaavi välimusega noormees, hõikas midagi bmw-st väljunule – mispeale viimane jooksu pistis. Slaavlane asus teda jooksujalu jälitama. Sama tegid ka kummide vilinal bmw ning lexus. Läks mõni hetk ning nad olid minu vaateväljas kadunud. Sirli liikus samal ajal koos sõbranna ning pisipojaga mõned kilomeetrid eemal ning märkas et üks hall bmw (ilmselt siis tagaajajate oma) oli ühel kõrvaltänaval kurvis kivipeale kinni jäänud. Ju siis vedasid noormehe sõiduoskused teda alt.

Sündmus tekitas mitmeid küsimusi:

Mida oli noormees teinud, et teda jälitati?

Kes olid pahad ning kes olid head?

Kas oleks pidanud juhtunust kedagi teavitama?

Kas Tallinnas on selline käitumine tavaline?

Kas kihutavad luksusautod ning jalutavad väikelapsed on ikka ohutu kooslus?

Milline on minu isiklik rekord 100m jooksus?

Kas Veerpalu ikkagi kasutas dopingut?

Loodan et kallis lambiblogi külastaja oskab mõnele neist vastata