Olin tunnistajaks tulekahjule. Ühel hetkel saabus tuletõrje ja üks tuttav neist sõitis autoga põlevasse majja. Mõne aja pärast sõitis välja tagasi ja ilmnes, et majas õnneks ühtegi inimest ei olnud. Tulest õnnestus päästa koormatäis ahjupuid ja mõned pehmed mänguloomad. Päästjast sai ajakirjanduses kangelane ja talle anti miski teenetemedal.
Kõik pealtnägijad olid vist natuke ohvrid ka, sest kõigile anti abi korras paar peotäit piimaga keedetud kaerahelbeputru. Kuna mul oli kõht parasjagu täis, otsustasin selle tagavaraks panna ja üritasin putru oma teksade värvli peale balansseerida. Noh, selja poole ikka, muidu oleks segama hakanud. Puder ei tahtnud seal püsida ja ma vihastasin ja korjasin selle sealt jälle kokku ja loopisin kassi toidukaussi.
Äkki loivas kuskilt nura tagant välja üks väga suur ja pika koonuga musta-valgekirju kass ja hakkas sööma. Algul tõstis käpaga putru suu juurde, aga kuna ta käpad olid pisikesed ja lõuad hästi suured, lakkus ta oma käpa puhtaks ja jätkas nii, nagu normaalsed kassid ikka...
Lõpetuseks läksin emaga nahaarsti juurde, kuna mul oli väga kuiv nahk. Arstitädi käskis mul oma vasakut sääremarja masseerida, et ta mingeid mõõtmisi saaks teha. Mina kuulasin sõna ja siis arst ütles, et tõepoolest, mul on natuke liiga palju nahka, lausa 80 ruutmeetrit. Et minu vanuse kohta peaaegu poolteist korda rohkem kui võiks. Ema uuris, et kas ma peaksin siis miskit dieeti pidama, aga arst ütles, et ei pea, aga kirjutas mulle mingi ägeda geeli välja, mida peale mäkerdada. Kreemi nimi oli Lumen ja see pani naha pimedas helendama. Tõepoolest, seisin pimedas toas peegli ees, valge lühike öösärk seljas, ja vaatasin, kuidas nahk kumas kuidagi rohekas-kollakalt. Hästi pehme tunne oli küll. Ja juuksed hõljusid nagu vee all...
