Projektidest.

Aasta tagasi lõppes meie veebruarimaraton. Õnnestunud projekt.
Aasta tagasi lubasin ma ka kõik "Tõe ja õiguse" osad läbi lugeda.  Õnnestunud projekt.

Sellel aastal luban ma, et ma pühendan natuke aega Oskar Lutsule.
1. Sellepärast, et 1887-1953 on mu pealuu sees.
2. Sellepärast, et 125 aastat sünnist ja 100 aastat "Kevadest"
3. Sellepärast, et võiks.
4. Sellepärast, et tahan.
5. Ja miks mitte ka sellepärast, et Tartus on temanimeline raamatukogu.

"Kevade"
"Suvi"
"Tootsi pulm"
"Argipäev"
"Sügis"

siit ma tulen.

like a boss

kuidas oma elu põnevaks teha, kui on öeldud, et kodutöö tähtaeg on 26.veebruar 2012?
eks ikka nii:


PS: milline äge salapärastamine, kas pole?

Lambiblogi huumorikuld vol 3.

The W Printsessile:
"Sa oled nagu mingi matemaatiline geenius.
Nagu mingi film oli.
Mida ma näinud pole."

Minu esimene

Puhtalt ajaloolisest ja dokumentalistilisest huvist mainin siinkohal ära, et leidsin oma peast esimest korda täiesti pesuehtsa halli karva, mille ma loomulikult välja tõmbasin.

Olen 26 aastat ja 7 kuud vana.

Juuksed kah muidugi hõrenevad jõudsalt, aga see selleks.

P.S vaatasin just, kuidas maja ees üks auto lumme lootusetult kinni jäi, tänu halvasti lükatud lumele.
Vähem kui 10 m kaugusel seisvat kaks muidu vägagi asjalikku meesterahvast ajasid omavahel juttu ja vaatasid kogu seda autojuhi tegevust poole silmaga stoilise rahuga pealt. Aga et ulataks abikäe ja aitaks auto välja lükata - EI. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ise saapad jalga tõmmanud, jope selga pannud ja ise selle auto välja aidanud lükata. Õnneks siiski üks noormees lähedal võttis selle ülla teo enda kanda. Müts maha.
Ei saagi aru, kas kurat nii raske on paar sammu teha ja autot natuke tõugata, pahatihti on imevähe jõudu vaja, et auto välja lükata.
Aastaid paar tagasi kui Tartus elasin ning suurest igavusest linna peal niisama jalutasin, tundsin suurt rõõmu kui ühel päeval mitmeid autosid välja aitasin, ilma omanikupoolse palveta - ja kujuta ette, keegi ei pahandanudki selle peale. Mõnikord vajaski kogu protsess ainult natukene ühe käega lükkamist.

head asjad

vot need asjad on täna toredad olnud:

* hommikul ärgates nägin, kuidas päike ukse alt tuppa paistis (jüleüldse nii ilus ilm oli omiku!) ja vastasmaja akende peegeldusest jõudis päike minu toa akendesse ka!
* loengusse minnes kõndis minu ees üks naine, kes maas lebavat kommipaberit nähes selle üles korjas (vahet pole, kas ta tegi seda oma veendumuste või OCD tõttu - tegu oli ilus ja aus)
* loengust tulles ja õues telefoniga rääkides ei hakanudki ilma kinnasteta kätel kohe külm. Natuke läks ikka aega :)
* sain teel koju teada, et iga hetk võib alata elektrikatkestus, mis võib kesta kuni 2 tundi, aga jõudsin üsna napilt enne elektri kadumist ühe tähtsa (ja mitte just lühikese) meili saata
* söön praegu banaani ja see maitseb niiiiiiiiiiiiii hästi :)
* elekter tuligi juba tagasi!

Ehituslaupäevak

Inspireerituna tilkuvast köögisegistist otsustasin enne uue segisti ostmist vana lahti võtta ja vaadata, mis täpselt tilkumise põhjustab ning mis selle vastu ehk ka teha annaks. Inspireerituna vajalike (kvaliteetsete) tööriistade puudumisest ärritusin segisti lahti võtmisel. Selgus, et midagi segisti parandamiseks teha ei annagi - tihendid olid korras, lihtsalt muud asjad seal sees veidike kulunud ja katki. Aga peale segisti kokku panemist kraan enam ei tilkunud ning uue segisti ostmine lükkus tulevikku.

Aga see on kõigest ähmane proloog.

Otsustasin kohalikku Espaki minna ning inspireerituna ideest läpakale RAM-i juurde osta oli tarvis soetada ka endale peenmehaanika kruvikeerajate komplekt, sest ilma selliste tööriistadeta antud protsessi oma jõududega läbi ei vii.

Taaskord, inspireerituna ärritusest (mis muide pole kaugeltki mitte esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord) korralike tööriistade puudumise tõttu otsustasin osta endale lisaks ka nihiku, millega saaks igasuguste torutöööde tarvis mõõte võtta ning heal juhul lisaks ka korraliku kruvikeerajate komplekti. Ja võibolla ka lehtvõtmete koplekti.

Aga nagu ikka, hinnad ehituspoes löövad pea klaariks ning ostsin ainult nihiku (valikus ainult üks) ning tillukesed kruvikeerajad (valikus kaks toodet). Taaskord pettusin kohaliku ehituspoe tootevalikus. Aga suurem pettumus ootas mind alles ees.

Koju tulles kiskusin poisiliku õhinaga nihiku karbist välja ning asusin inspekteerima. Ning tabas mind deja vu - ostetud toode oli oma kvaliteedilt alla igasugust arvestust: null näit ei olnud null;

sisemise läbimõõdu mõõtmise "käpad"? olid kaugel perfektsest joondumisest ja paralleelsusest, mis tähendab, et sedasi mõõtes saan tegelikust mitu mm väiksema tulemuse;

toote üldine kvaliteet äärmiselt sitt - nihik liigub sitasti, metalli lõikamisel tekkinud ääred puhastamata ning kaetud metalli jääkidega, kruvid lahtised ning metallpinnad ohtralt täkkeid täis.

Aga et miks see deja vu tunne oli? Eks ikka seepärast, et liiga palju olen tundnud pettumust igasuguste asjade ostmisel, või pigem nende kodus kasutamisel.

Ja kurvastusega pidin tõdema, et ka mu pisikeste kruvikeerajate kvaliteet oli sitt. Metall taaskord väga pehme, ent siiski edasiminek mu eelmise samalaadse komplektiga võrreldes. Ent kvaliteedi osas on ehe stiilinäide alloleval pildid (vasakul), kus presenteerin Torx peaga kruvikeerajat, mis pakist välja tulles oligi selline. Kõrval võrdluseks ka näide sellest, milline ta oleks pidanud olema.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et pettumuste saaga väikelinna poodidest saadud elamuste osas jätkub täie hooga. Ja 18,79 € ehk 294 EEK of money well spent. OR NOT.

murelapsed ja lapsed muredega

nagu on ilmnenud, elab meie korteri all olevas korteris riiakas pere. mõnikord on kuulda, kuidas üksteise peale karjuvad mees ja naine, mõnikord pauguvad uksed ja muidu kolistatakse, mõnikord on kuulda poisi kisa ja nuttu. alguses tundus see lihtsalt imelik ja võõras, aga vahest teeb kuuldu ikka vägaväga kurvaks ja rahutuks. täna näiteks röökis naabripoiss pikalt nutta ja karjus ja ajas kedagi (oma toast?) ära. mingil hetkel tõstis ka mees häält, aga tema sõnadest ei saa läbi seinte aru... mõned korrad on see poiss vist natuke kere peale ka saanud, sest vastavaid hüüatusi on ka kuulda. aga päris pidev peks see vist ka pole, sest kutt sõimab üsna koledasti ja valjusti...
ühesõnaga, mai teagi, mis mind häirib. vist mitu asja korraga. see, et minu füüsilises läheduses on vähemalt kolm inimest, kellel on kodus tõsised probleemid (et no lihtsalt kurb on). vahet ju pole, kas naine on nõid või mees on vägivaldne või poiss on maailma kõige raskem teismeline... ja see häirib, et ma ei reageeri sellele kuidagi. kuigi, mida ma ikka teha saaks? võibolla mitte midagi. aga mind häirib, et ma isegi ei ürita. minu lähedal on inimesed, kes vajavad abi, ja ma ei tee mitte kui midagi...
elu on ikka nõme vahest.

see suur et

Tegelikult võiks see mõõn siin juba üle minna. Lund ju on ja idee poolest saaks ka suusatada, ent isegi suusapedenduse juttu ei ole siia kirja panna. Kelmikaid fotoüllitisi pole samuti fotokasse viimasel ajal tekkinud. Muusika koha pealt on kah seisak - päevane muusika annus tuleb kas mingist suvalisest raadiost või mõnest ammu ribadeks kuulatud üksikust hiljutisest youtube'i favoriidist. Värvikaid juhtumisi igapäevaelust pole kah registreerinud, suur külm on halvanud vist selle viimasegi sotsiaalse elunatukese.

Teisalt on rõõm teatada, et neiud nisanäpp ja printsess on teenitult võitnud lambiblogi vägagi tagasihoidlikud konkursid vastavalt siis parima luuletuse ja parima foto osas. Õnnelikke võitjaid ootab mõistliku aja jooksul laekuv vastav auhind. Kellele rediseid, kellele mõni muu üllatus. Ning üllatuse osas olen avatud ideedele. Kuigi siis ei ole enam ta vist üllatus...

Oh well, tööpäeva lõpuni on jäänud veel 2 tundi ja 35 minutit.