Eesti muusikast ja inimestest...

Avastasin just, et Eesti muusika on vist tuhast tõusma hakanud. Ei, ma ei mõtle mingit popmuusikat, nagu mingid Nikid ja Marileenid ja The Sun'id jms. Ma mõtlen midagi veidi vähem populaarsemat, mida näiteks Sky Plussist iga päev (või lausa tund) ei kuule. Kõige kiuste ei oska aga ma öelda ühtegi head Eesti artisti, kes millegi uue ja heaga viimasel ajal hakkama on saanud (lihtsalt ääretult sitt nimede mälu) kui Hannaliisa Uusmaa välja arvata. Oskan ainult soovitada, et kuulake Raadio 2-e õhtusel ajal terve nädala ulatuses ja midagi jääb kindlasti kõrva. Olgu selleks siis midagi indie või d&b stiilist, või hoopis electrost või tavalisest klubimuusikast. Uskuge, ka raadiost võib head muusikat tulla. Ka eesti raadiost.


Ning lisaks jõudsime üheskoos sõjaväes arusaamale, et põhimõtteliselt on olemas kolme tüüpi inimesi:

a) need, kes saavad aru rääkimisest
b) need, kes saavad aru karjumisest
c) ja need, kes saavad aru peksmisest

Ja tegelikult on olemas veel neljaski grupp: need, kes on puhta lollid ning ei saa mitte millestgi aru.


Nii, ja kuhu gruppi sina kuulud ?!?

Ebapost.

Nojah, Printsess ei ole enda üle eriti uhke. Väikese ehmatusega selgus, et tema viimane postitus lambiblogisse ulatub üldsegi mitte praegusesse aastaaega, vaid hoopis aprillikuusse. Ega Printsess ei oskagi enda kaitseks midagi öelda. Ja samas ei pea ta seda vajalikukski.
Siiski võib Printsess öelda, et ega ta lambiblogi ära unustanud ole. Päris mitmel korral on ta üritanud poste kirjutada ent tulutult. Tuleb lihtsalt tõdeda, et Printsess pole mingi kirjaneitsi ja kui midagi teinud pole, siis pole ju ka midagi kirjutada.

Shubidubiduu, Printsess ütleb guuud baai tu juuuu.

197

vaatan siin, et Tarqi toodab edukalt uusi poste blogisse, samal ajal kui ülejäänud rahvas loorberitel puhkab (shame on you, you filthy bastards). seepärast mõtlesingi ise kah midagi kohustuslikus korras siia kribada.

197 päeva on jäänud reservini. pikk periood endiselt, mis tuleb endale võimalikult lihtsaks ja kergeks teha. aga eks näeb, mis saab.
nüüdsest elan ligi 70 mehega koos ühes viilhallis. omamoodi elamus, eriti just mitmest halli nurgast lõugav rämps-trance, mis ajapikku lihtsalt ajudele hakkab. sellistel kordadel tekib mul peas retooriline küsimus, kuidas inimesed sellist muusikat päev läbi kuulata suudavad ning miks nad peavad seda valjult tegema.
ühtlasi sain ka teada, et rootsi päritolu suitsuküünla suitsu kannatab minu organism suhteliselt hästi, võin vabalt seda ilma gaasimaskita pool tundi sisse hingata, samal ajal kui osad kaasvõitlejad kiirelt värske õhu kätte ropsima põgenesid. seega 1:0 minu kasuks.
kuna ajateenistus on kui üks suur mäng, kus pidevalt sõda imiteeritakse, siis imiteerisime ka linnalahingus sõda. vaenlane oli relvastatud Airsoft relvadega, mis tulistavad pisikesi plastikkuule. pihtasaamisel on veits valus küll, lähedalt saades eriti. antud kahte asja kokku pannes võin teha järelduse, et sain linnalahingu harjutusel efektselt surma. nimelt sain airsoft valangu näkku, mis päris elus lahingmoonaga oleks minu peast minimaalse hulga inimest meenutavat osa alles jätnud. vägev, kas pole?

jõudsime üheskoos teiste võitlejatega ühisele järeldusele, et vähemalt pooled elukutselised kaitseväelased (tegelikult ka allohvitseridest ajateenijad) on niiöelda tsiviilis täielikud tossikesed ja äpud jne, või siis lihtsalt mingid labased peded, kes suudavad kaitseväes neile omistatud määrustikupärase ülema käsuõiguse kaudu endast madalamaid kaitseväelasi nussida ja käsutada ja muud moodi võlli mängida ja alandada. sõjavägi on kui väike mikroühiskond, kus kehtivad omad reeglid ning kus saavad kõvad tegijad olla ka need, kes tsiviilis seda teps mitte ei ole. teisisõnu, sõjaväes kipub rahvas ära tõusma. haledalt, kusjuures. samas on ka suurepäraseid erandeid, kus kohtab tõelist mõistmist ja inimlikkust, haritust ja arukust. müts maha nende meeste ees.

nüüd raudselt tekkis küsimus, et mida ma selle postiga siis mõtlesin. haa, viska pilk blogi pealkirjale ja sa mõistad, et mitte ühelgi selle blogi postil ei peagi mõtet olema. lambiblogis on ka lambipostid.



lõpetuseks üks kõlav tarkusetera ajateenistuse teemadel:

"Nussi sitta palju tahad, sitast saia ikka ei tee" ( õp T.T)

Ulvi sünnipäev "Rodeo Saloonis"

neljapäevati oli seal karaoke, lauluoskust polnud vaja.

Täna kell 12:58, Tartu Kaubamaja bussipeatuses...

...nägin üht noort naist, nutmas. Ta oli üksinda kõigi nende inimeste hulgas, toetudes vastu külma betoon seina. Keegi ei teinud välja, mina ei teinud välja, aga valus oli ikkagi vaadata...

Krõpsud, jäätis ja Martini

Tere,

Tahaks teiega jagada muljeid, eilsest toredast õhtust The Answer'i juures.

Kohal olid:
The Answer
Human tourch ala Kunn
Tra ahv ala Mölakas
Tarqi
Ulvi ala Fishgirl

Olulisemad momendid tollest õhtust:

• Söögiks oli 9 pakki krõpsu ehk ca 1kg, tipikastet ca 800g, üks 300g pizza ja 5 liitrit jäätist. Ning me ei söönud kõike ära.
• Joogiks oli 1 liiter Martini bianco't, 4 Ale Cog Premiumi ja umbes 8 pudelit Saku Rock'i.
• Tegevuseks olid erinevad kaardimängud. Vagiina (endise nimega Hiina turakas), turakas ja valetamine.
• Õhtu parim mõte, kuid mida ei toestatud - kaardimäng Gentelman
• Uued nimed, millega võib antud inimeste poole nüüdsest pöörduda. Tra ahv - Baari-Martin; Kunn - Kaunase-Tamur; The Answer - Pacman.
• Õhtulaulu viisike: come on pick it up, you gotta pick it.
• Õhtu mõtetera Baari-Martinilt: What goes around, comes around. (öeldes seda kui The Answer terve suure paki kaarte jälle endale pihku korjas )
• Õnnelik lõpp - keegi ei oksendanud ega jäänud väga purju

Vot nii ta oligi

Kass

Üldiselt olen ma loomaarmastaja aga mulle ei meeldi, kui kass mulle peale tuleb. Viimasel ajal tuleb eriti suur kass peale siis, kui linnaloa lõpuni on jäänud vähem kui 6 tundi. Ning eriti suur kass tuleb peale siis kui tean, mida eriti rõvedat algav väljaõppenädal endaga kaasa toob. Jesss...

Elu veebikeskkonnas paistab aegapidi välja surevat. Lambiblogi seda otseselt küll ei tõesta, kuid kaudselt küll. Nimelt, erand kinnitab teadupärast reeglit. Muus osas on aga asi trööstitu: MSN on kuidagi tühi, Orkutis tekib nädala aja peale käputäis uusi scrappe ning needki on minu ringkonnas tekitatud peamiselt 2 inimese poolt. Samas, koolielu on nüüdseks vist juba täies hoos ning muud tegemised samuti. Ehk ongi jõudnud kätte aeg, kus küberruum on ennast lõpuks ammendanud, vasikavaimustus uutest IT alastest leiutistest kaduma hakanud ning vahetu suhtlemine ja koosolek inimestega lõpuks oma teenitud koha igapäevaelus tagasi võitnud? EI tea, eks näis...

Ahjaa, reservini on jäänud 222 päeva. Ei tundugi esmapilgul eriti palju, samas kui teisendada see 7 kuuks ja 9-ks päevaks, siis on seda ikka kuradi palju:(

Do It Yourself

Pärast päris mitmeid nädalavahetusi sai mu "aktiiv"subwoofer siis valmis. Ehitamine ise võttis umbes 2 nädalavahetust. Põhiaeg läks juppide otsimise ja aja leidmise jaoks.

Pildid:
http://theanswer.planet.ee/sub/

Võimendi sai muretsetud tevalo foorumi kasutaja Jyrka käest. Võttes väikse riski, tegin võimendi korpuse ise, vanast kapiuksest. Siiani ei ole võimendi veel põlema läinud :D ja radikas ei lähe isegi mitte leigeks. Võimendi kast tahab veel liistu nurkadesse.


Kasti mõõdud ja arvutused tevalo foorumist ja bassbox pro-d kasutades.
Tevalost sai ostetud Visaton'i element T200 ja kaks kotti vatiini.
Banana plug pistitkud sai ka Tevalost soetatud.
Juhtmed sai ostetud Tallinna järveselveri A-soundist(Noortehnik).
Inverter vana hea "solgitoru" Ehituse ABC-st.
Vineer 21mm paksune, TVMK-st. Vineerid läksid kokku kruvidega ja vahele läks Moment silikoonliim(täpne nimi ei ole meeles hetkel). Lõppviimistlus on alles ees. Plaan on panna nurkadesse liist ja ülejäänud kast ära lihvida ja siis ära peitsida/lakkida.

Kliiniku öövalve & varjupaiga kassipojad

Tere,

Olen siis Maaülikooli väikeloomakliinikus öövalves. Kõik läksid magama ja mina veel õpin homseks eriepizootoloogia kontrolltööks. Koertele sai morfiini süstid tehtud (intern tegi). Millegi pärast usun, et neil oli seda väga vaja, eriti ühel Jack Russel tõugu koeral, kellest auto sõitis edasi-tagasi üle (ja põgenes). Röntgenis oli näha, et puusaluu oli viiest kohast murdunud.

Aga muidu on täna väga vaikne. Välja arvatud üks pekingi-mingi-nähvits, kes õieti ei oska haukudagi. Võib-olla on ta selle pärast pahane, et talle enam morfiini ei anta.

Väike soovitus kah. Nimelt kui sa armas lugeja soovid, või keegi su tuttav soovib varjupaigast võtta endale ühte armsat väikest kassipoega, siis ärge tehke seda. Kuna üsna varsti võite end leida kuskilt loomaarsti juurest, kes küll võib püüda kõigest väest, kuid see kiisuke sureb ikkagi ära. Ma ei hakkaks laskuma detailidesse, kuid näiteks minu kolme öövalve ajal on 4 varjupaigast toodud kassipoega siin kliinikus kõrvad pea alla pannud.

Nii et mõelge.

98 päeva

... ehk lugu sellest, kuidas ma midagi tegelikult siia kirjutada ei oska ning kirjutan ainult puhtalt moraalsest kohusetundest. Aga see selleks.

Teisisõnu, 98 päeva olen viibinud praeguseks ajateenistuses ning 238 päeva on veel reservini jäänud. Nagu iga vähegi matemaatikas orienteeruv inimene märgata võis, siis pole vähemalt esialgu mõtet reservini päevi küll lugema mõtet hakata, kui just musta masendusse langeda ei taha. Ning seda ma siiski veel ei taha.

Senised linnaload ning puhkus on edukalt tõestanud seda, et tsiviilis pole võrreldes sõjaväega nagu munnigi mul teha. Istun ainult arvuti taga, saan heal juhul mõne sõbraga kokku, taon piljardit või pokkerit ning üritan ka midagi alkohoolset kõrist alla kallata, kuid kõigest sellest jääb ikka kuidagi väheseks, et mulle midagi pakkuda. Asi meenutaks juba nagu keskea kriisi, kus ollakse tüdinenud oma senisest rutiinsest elust ning vajatakse mingeid radikaalseid muutusi, et elule uus tegu, mood ja mõte anda. Ning seepärast polegi imestada, et mul on tekkimas uus kinnisidee peale ajateenistust võtta ette hunnik mitmepäevaseid jalgsimatku üksinda kuhugi metsasügavustesse või rabaavarustesse või mida iganes. Eestimaa on küllalt ilus ja elamusterohke, eriti arvestades seda, et ma nii vähe Eestis ringi liikunud olen.

Äkki ehk suudan kokku ajada piisavalt majanduslikku ressurssi, muretseda endale korralik matkavarustus ning leida tahtejõudu oma plaanid ka teoks teha. Siis ehk leian omale äkki ka mingi tõelise ning südamerahu pakkuva hobi, mis ju tegelikult jooksvaid kulutusi praktiliselt ei nõuagi. Elame näeme. Kuid tõesti ei viitsi enam niisama passida tühjalt. Tõeliselt siiber on sellest. Oleks aeg muutusteks ja eelkõige tegudeks. Samas vaikselt olen valmis ka selleks, et kõik see suur vasikavaimustus haihtub sama kiiresti nagu ta ka tekkis. Kogemused on seda kahjuks liigagi tihti näidanud.

Imekombel lambiblogi polegi päris välja surnud, mille üle on mul väga hea meel. Samas pole blogija Printsess pea kolm kuud juba ühtegi postitust teinud, mis mind veidi murelikuks teeb. Aga eks elu teeb omad korrektuurid, nagu mulle endiselt öelda meeldib.

Igatahes sai siia midagi jälle kirja. Tükiks ajaks rahu majas jälle.

Õppemaks ja OECD = debiilikud

Antud teema ajab mul alati s**a keema.

Lugedes hiljuti ilmunud OECD raprotit Eesti kõrghariduse kohta, avastasin seal huvitava paradoksi. (tsiteerides Eesti Päevalehe artiklit)

Eesti kõrgharidussüsteemi suurim puudujääk on see, et kõigil ei ole võrdseid võimalusi sellele ligi pääseda – liiga suurt rolli mängib endiselt noorte sotsiaal-majanduslik olukord.

Seda me teame niigi, et vaeste perede lastel pole erilist võimalust ülikoolis läbi lüüa. Kuid siis millegi pärast annab OECD järgneva soovituse.

Eksperdid tegid ettepaneku juurutada süsteem, mille järgi kõik üliõpilased maksavad ise poole oma õppemaksust ja riik poole. Vaesematest oludest pärit üliõpilastele tuleb anda aga lisatuge.

Huvitav mida mõeldakse "lisatoe" all? Kuidas see ettepanek vähendaks ebavõrdsust? Äkki OECD oleks pidanud lihtsalt ütlema, et kõik inimesed ei peagi minema ülikooli.

Oletame, et õppemaks siiski tuleb ja ongi nii, et ise maksad poole ning riik ülejäänud osa.

OK olukord on siis järgmine:

Loomaarsti õppeaasta maksab tudengile 66000.- (kuigi riik maksab hetkel tegelikult 125000.- ühe koha eest)
50% sellest on 33000.-
oletatav õppelaenu suurus ca 60000.-
õppeaeg 6 aastat

summa kokku 6*60000 = 360000.-

(R.I.P. loomaarsti haridus)

Seega ülikooli lõpetades on tudengil nii diplom, kui ka väiksema suurusega kodulaen.
Alustades iseseisvat elu oleks vaja ju kuskil elada ka, milleks tuleb omakorda laenu võtta. Samas huvitav kuidas pangad suhtuvad miljoni krooni laenamisse, ilma töökogemuseta inimesele.

Üks väga huvitav aspekt on ka iibe probleem, nimelt käib mingi tõsine töö selle nimel, et eesti rahvast hoida välja suremast. Kuid samas need noored inimesed, kes on kõige paremas eas, et lapsi saada on lihsalt ennast silmini kinni laenanud.

Miks inimesed numbreid ei tunne?

Sai siis reedel hakatud bussiga Tartust Rapla tulema. Piletid netist ilusti kõrvuti ostetud, et saaks tüdrukuga koos istuda. Kuna ei viitsi eriti rabeleda siis sai bussi peale mindud alles suht lõpus(Suur viga!). Muidugi oli keegi tubli inimene juba meie koha peal ja rohkem kahte kõrvuti vaba istet ei olnud. Palusime siis ilusti noormehel ära istuda. Noormees muidugi hakkas jahuma sellest, et tema koht on ka ära võetud ja tema ei istu kuhugi. Kuna ei tahtnud suuremat skandaali tegema hakata siis sai ka asi sinna paika jäetud. Siit ka küsimus, kas on väga raske lasta kahel inimesel kõrvuti istuda, eriti kui sul endal on jumala savi kelle kõrval sa istud? Ja eriti veel siis kui sa vale koha peal istud? Ja kes selle tüübi koha ära võttis? Kas tõesti tuleb kellegile veel üllatusena, et buss läheb reedeti lõpuni täis ja alati on mingi jama nende kohtadega? Miks inimesed numbreid ei tunne?

Kes elavad Annelinnas?

Armas lambiblogi lugeja, kui sind vaevab küsimus, millised inimesed elavad Tartus, linnajaos nimega Annelinn, siis ära muretse, kohe saad sellele vastuse.

Põhimõtteliselt elab seal 3 tüüpi inimesi

1. Tudengid, kellel pole piisavalt raha, et kuskil kesklinnas korterit üürida, kuid samas ei taha ka ühikas elada.
2. Vanurid, kes on sinna kolinud või jäänud, et veeta oma viimased elupäevad betoonkuubikutes.
3. Noorpered, kes koguvad raha, et endale esimesel võimalusel äärelinna maja osta.

Mitte, et ma Annelinnast halvasti arvaks, aga nii lihtsalt ongi.

Ja tahaks veel öelda, et lambiblogi on suvepuhkuselt tagasi !!

aiai.

no mis mõttes ma olen üle kahe kuu ära ning lambiblogisse on ilmunud selle ajaga ainult 3 postitust, millest kaks on pealegi veel ainult pildi kujul esitatud. häbiväärne lugu. ma ennustasin küll lambiblogi allakäiku aga sellisel kujul ma seda päris ette ei kujutanud, pigem kujutasin seda ette väärika langusena. langegem väärikalt, kaaskannatajad.

teie tulevane nooremseersant ja jaoülem.

Suvi - õujee

Horror

mida ma suvel teinud olen?

vastus:

seemendan lehmi, sõidan punase Seatiga (spermapütt kongis), sõidan jalgrattaga ja lahkasin põllu peal ühe vasika ka ära.

Vot nii

minek.

Nonii, ongi minek. Vähem kui 12 tunni pärast alustatakse minust uue vabariigi normide kohaselt 'mehe' vormimisega. Lausa 11 kuud vormitakse. Kaua tehtud kaunikene... (kuigi väidetavalt Eesti ajateenistus 'poistest' mehi ei tee. Ning mina ei pea ennast poisiks kah, vanust ligi 22 aastat ju, kämoon. Kuid seaduse ees on kõik võrdsed)

Nagu näha, on Lambiblogi jätkuvas kriisis, ning võtan endale ülbuse öelda, et minu lahkumine tsiviilist vähendab blogi viljakust veelgi. Vot nii tähtsaks pean ennast. Aga eks teil kõigil, kaasblogijatel, on nüüd võimalus vastupidist tõestada. Aga arvan siiski, et kõigest hoolimata lambiblogi kaob unustuste hõlma... Kõik hea saab ükskord otsa, kõik. Küsimus on lihtsalt ajas.

Igatahes olge tublid ning tehke vähemalt kord kuus üks post;) Kui mulle võimalus antakse, siis teen minagi.


Teie Lambiblogi vaimne liider (taaskord päris ülbelt panin, või mis?)

Kassiblogi algus?

segased ajad.

nonii. mõõn lambiblogis jätkub. ning ärge tulge mulle valetama, et teil pole aega kooli kõrvalt siia kirjutada. haaa

igatahes, uus magamatuse rekord on kirjas. auväärt 64 tundi kõlab minu jaoks vähemalt mingi aeg küll piisavalt soliidsena. samas kallid kaaskodanikud, kui teil peaks iial tulema tahtmine kah analoogset rekordit püstitada, siis kindlasti ärge valige selleks ajaks lõputöö kirjutamise viimaseid õhtuid. otsustasin oma lõputöö uuesti läbi lugeda ning lapsikute vigade hulk, mis tõenäoliselt suurest magamatusest tekkinud oli, oli drastiliselt suur. lausa kohutav, tabelitel puudusid nimed, joonistelt olid jooned puudu ning minu enda kommentaarid olid kah töösse sisse jäänud osad. moraali antud jutust leiate ise ülesse.

nojah, mis nüüd siis. võiks ju igast mingeid mõttetuid seiku oma igapäevaelust siia kirjutada, a'la sellest kuidas peldikus sitale minnes võiks enne maha istumist potilt kaane kah ülesse tõsta, või näiteks sellest kuidas neljast õllest ning paarist lonksust Vana Tallinast on võimalik ennast täiesti sodiks tõmmata. kuid keda see ikka nii väga tegelikult huvitab.

igatahes järgmine postitus siin blogis kvalifitseerub juubelihõngulise sajanda postituse alla. seega, kes tahab auväärt postitust enda nimele või lihtsalt taaskord üht labast põhjust tähistamiseks, andke minna. omalt poolt mina selle sündmuse tähistamiseks kinke ei paku, hurrraaa ei karju ning klaasi ei tõsta. motivatsiooni peate ise leidma.

surm Atlantise tibi käe läbi.

Kui ma käisin teisipäeval jooksmas, nägin ühte pikemat kasvu, blondide juustega beibet. Ta tegi Tähtvere pargis mingeid kickboxi, kung-fu või karate liigutusi, vägagi osavalt.
Siis mul tekkis mõte, et kui ma läheks teeks talle mingi vana-hea "ema sul on...." nalja, siis ei valmistaks tal minu tapmine tõenäoliselt mingeid probleeme.

Palju õnne, lambiblogi!

Nonii, lambiblogi ongi saanud tänase päevaga täpselt ühe aastaseks. Mina kui päris esialgne lambiblogi füüsiline ja ideeline autor (jah, olen nii ülbe ja tunnistan ennast selleks, olgugi et midagi poleks sündinud ilma The Answer'i toetuseta) poleks iial uskunud, see blogi nii kaua vastu peab, et temasse ikka veel kirjutatakse. Aga ennnäe, imesid sünnib.
Seoses lambiblogi sünnipäevaga ja sellega, et ma pole juba neli kuud mitte ühtegi postitust teinud, otsustasin ma avaldada mahukat statistikat lambiblogi kohta. Käesolev idee koorus juba aasta alguses kui mitte eelmise aasta lõpus, koostöös Printsessiga. Nüüd ongi paras aeg antud töö vili avaldada. Mitmesugused graafikud on kättesaadavad spetsiaalsel lehel (külasta kindlasti), sest neid siia postitusse oleks veidi ebameeldiv olnud toppida. Üldise ülevaate aga annan ma siin:

• Aastakese jooksul on lambiblogisse tekitatud kokku 96 postitust. 100 oleks võinud ikka täis tulla, aga mis sellest. Enim postitusi on genereerinud veteran The Answer, kokku 31 postitust. Temale järgnen mina (The W) 30 postitusega, Tarqi on suutnud aega leida 12 postituse tegemiseks ning Printsess on andnud omapoolse panuse 23 viljaka postituse näol.
• Spetsiaalselt statistika lehelt võib selgelt välja lugeda seda, et postituste tegemise sagedus on tunduvalt ajas vähenenud võrreldes blogi algusaegadega. Loodame, et languse tendents peatub. Langus valitseb kõigi liikmete seas, v.a. Tarqil, kes on ühtlaselt stabiilne. Thumbs up.
  
• Kõige enim postitusi tehakse laupäeval ja pühapäeval (võrdselt 19% ehk 19 postitust päeva kohta), mis on ka loogiline, sest siis on nädalavahetus ning aega rohkem ning võimalust reedestest ja laupäevastest joomadest muljetada. Seega, keskmiselt iga 3,8 päeva tagant tuli lambiblogisse uus postitus, kuigi nii kõrge keskmise on tekitanud lambiblogi algusaja kõrge viljakus. Selge kriis on aga neljapäeviti, mil on tehtud kõige vähem postitusi - kokku 8.
  
• Ööpäevases lõikes on kõige aktiivsem periood kella 19:00 - 02:00. Tõsi, enne keskööd asi veidike vaibub, ent kohe peale seda antakse uue hooga minna. Enim postitusi (12) ongi tehtud ajavahemikul 00:00 - 00:59. Kahju on aga sellest, et kella kahest öösel kuni hommikul kella 9-ni pole ühtegi postitust tehtud. Aga ehk jõuame veel, enne kui välja sureme.
• Keskmiselt on lambiblogis kasutatud ühe postituse tegemisel 117 sõna. Kokku oleme kasutanud aga 11270 sõna, mis teeb keskmiselt 20 lk A4 arvutitrükis teksti. Seega materjali on aasta peale täitsa korralikult. Kõige suurem lobamokk olen loomulikult mina (The W), kes on kokku kasutanud 5769 sõna, järgnevad Printsess 3397 sõna, Tarqi 1377 sõna ning The Answer 727 sõnaga. Spetsiaalsel statistika lehel on ära toodud ka vastavad keskmised sõnade arvud postituse kohta, lisaks isiklikud tippmargid.
• Nonii, nüüd kommentaaridest. Kõige rohkem kommivad blogijatest ise The W ja The Answer, vastavalt 73 ja 62 kommentaari kokku. Teised blogijad jäävad juba vähemalt 2 korda alla. Rõõm on aga ka selle üle, et ka mitte-lambiblogi liikmed on suutnud tekitada 20 kommentaari.
  Keskmiselt enim kommenteeritud blogija on Printsess, kõige vähem on kommenteeritud The W-d.
  Ka enim kommentaare ühe postituse kohta on samuti kogunud meie populaarne Printsess, vastavalt 13 tükki.
  
• Lõpetuseks ka natuke külastajates. Tänahommikuse seisuga on meil alates 30. juunist olnud 1739 külastajat. Päris palju sellise kaliibriga blogi kohta minumeelest. Iseasi, kui täpne ja adekvaatne see counter on. Ära võib tuua niipalju, et päevas on meil keskmiselt 5,6 külastajat ehk unique visitors. See on siis see näitaja, mida counter arvestab. Kuidas ta seda arvestab? Nendesse detailidesse ma parem ei hakka laskuma. Ning keskmiselt avatakse meie lambiblogi lehekülge päevas 10,9 korda, seda kaasaarvatud ka meie enda poolt. Vist?!?
  Spetsiaalselt statistika lehel olevast graafikust selgub see, et just siis kui meie blogijad on loomekriisis, on kõige rohkem lehe laadimisi, seda siis neljapäeval. Raudselt kõik blogijad käivad aegajalt blogil siis silma peal hoidmas, ega keegi pole ehk nende asemel äkki bloginud. RAUDSELT !!! Samas on külastajate aktiivsus kõige suurem reedeti, ent erinevused ei ole piisavalt suured, et mingeid põhjapanevaid järeldusi teha saaks.
  Ning kõige viimaks on spetsiaalsel statistika lehel ära toodud graafik ka kogu counteri eluajal esinenud külastajate aktiivsusest. Vaatepilt on kirju ning mingeid sessoonseid erinevusi usaldusväärselt välja lugeda minul ei õnnestunud, kui siis väikene hiljutine aktiivsuse langus, mis tingitud ka blogi enda passiivsusest. Seega võib siiski väita, et külastajaid (unique visitors) on meil enamvähem stabiilselt.
  

Kindlasti jäi mõni oluline või vähemoluline statistiline näitaja mul avaldamata ning kahe silma vahele, kuid mis sellest. Vähemalt olen ma oma postituse nüüd teinud ning tuleb ühiselt loota, et jätkame ka tulevikus, kuigi minu panus järgneva aasta jooksul tunduvalt kahaneb, kuna tuleb aega teenima minna. Kuid alati saab kampa võtta jälle mõni uue ja toreda blogija. Või siis lihtsalt loota kaasblogijate peale, kes ehk ikka vahel mõni hea postituse teevad

Lõpetuseks soovingi lambiblogile palju õnne sünnipäevaks ning kindlasti pikka iga!

Sven on nii muutunud

Juhtusime täna väikse seltskonnaga nägema Svenni, koos oma pruudiga.
Ta on nii muutnud.
Habet ja patsi (vist) enam ei olnud, koomikseid enam ei tee. Ta oli palju tõsisem.
Meie lapsikud naljad (tegelt Bossi omad), tundusid kohatuna.

Kas meie oleme oma arengus pidama jäänud?

Risti rästi läbi (tühja) aju.

Leidsin riiulilt mulluse detsembrikuu "Ristiku." Kes veel ei tea, siis tegemist on ristsõnaväljaandega. Uurisin ja puurisin, mõistatasin ja otsisin, kirjutasin ja kustutasin ning lõpuks tegin järgmised tähelepanekud:

Kõige esimene ristsõna kannab pealkirja "Jeesuse ristsõna." Lisaks sellele, et küsitakse nii "Jeesuse sünni- kui ka surmakohta," "Jeesuse tulemise aega," "asja, mis Jeesusel oli okstega," "ladina keele vahendusel eesti keelde jõudnud ja mugandatud kreekakeelset sõna, mis omakorda on tõlge heebrea päritolu sõnast "messias"("salvitu")," on lahendajal võimalus vastata küsimustel, mis on "toidu sülleajamisest tekkinud õhukese metalli nimekaim" ning kes on "lollakas, kes samanimelises mängus pähe saanud."
Ristsõna on märgitud kahe pliiatsiga, mis tähendab "veerand tundi nuputamist."

Peale pikka, pikka ristsõna nimega "suitsetavad kaunitarid" lahendamist (millega ma muidugi hakkama ei saanud), mõtlesin, et mis siis ikka, lasteristõna on köki-möki. Keerasingi lehekülje 27. Pealkiri "Ripsiku lastekas," tähistatud üht pliiatsit hoidva karvase peletisega, mis tähendab "lastele."
Tunnistan ausalt: tegelikult polnud mingi üllatus, et ma isegi lastele mõeldud ristsõnaga päris palju pead vaevasin. Lapsed on vist tõesti tänapäeval nii targad, et oskavad öelda "Suuruselt 3. Jaapani linna Tõkyõ ja Yokohama järel" ja "paavsti järel tähtsuselt teise vaimuliku (näiteks Richelieu, ka "Kolmes musketäris)."
Kurbusega peab tõdema, et läbi on see aeg kui ristsõnas sai ilusa õuna pildi kõrvale kirjutada lihtsalt "õun."
Võibolla on asi minus või selles, et küsimused on veidralt esitatud, näiteks: "Põhjapõder soome keeles (ühes sõnaraamatus ka põder, aga see on vale)" ning ehk ajab segadusse see värviline erisuguste fontide ja tähesuurustega tekst.
Igatahes, targad olete, oo tänapäeva lapsed. Teile tuleb au anda.

Aga mis ma ikka siin pikalt seletan. Lähen üritan vastust leida kes või mis on "kuulus aoid" ning soovin Teile, kallid lambiblogi lugejad, head õhtut.

Veterinaar

Mu kursavend (tulevane veterinaar) , ütles täna et talle meeldivad lehmad ja sead kõige rohkem poe lihaletil.

The Answer & Human Torch

Tahtsin siin kohal lihtsalt ära märkida, et The Answeril on nüüd pokkeri komplekt, mille ta sai oma pseudo-sünnipäeval. Seega ma ei teagi kohe....

Ja teiseks armas Lambiblogi lugeja, vist juba pikemat aega saad sa lugeda, seda armast poeesiat siin RSS toetusega. Seega ma ei teagi kohe....

Ahjaa bossil oli ka vahepeal siin sünnipäev. Õhtutäht ei olnud eeldatavalt sünnipäevalaps, vaid The W, kes kandis ainukesena tol pidulikul õlleõhtul lipsu.


Ja seda ka, et Human Torchil on ka sarnane pokkeri komplekt nagu The Answeril.

Seega mina olen oma märtsi postituse teinud. (mitte et ma kellelegi vihjaks)

Muljeid doominoõhtust.

Aeg: 2. märts 2007
Koht: Kaunase pst. (teate küll ju kus täpsemalt)
Mis?: Doomino ja pokkeri mängimine.
Kes?: The W, Boss, Tarqi, Õhusõiduki Hooldaja, Printsess.

Selgus, et..

• doominot mängides saab palju nalja. Eriti põnev on vindise peaga punkte kokku lugeda ning enda või teiste (eba)õnne üle rõõmustada.
• "Texas hold'em'ist" sai kiiresti "Kaunase fucking fold'em."
• õhtu üheks kinnisideeks sai panoraam.
  
• eestlane on ikka laulurahvas: "Prison Break anthem, prison break antheeem...."

Jah, teinekordki.

nädalalõpp dominoga

avastasin et doominost on palju eri variante.
seega võiks siin nädalalõpus kerge doomino õhtu alkohooli seltsis teha (kaunasel, või mõisavahel), või ka pokkerit taguda või ka jälgida The W eneserahuldamis videosid?

Ahjaa Selveris algavad täna laadapäevad, seega valige hoolega kellaaega millal tee sinna lähete, sest muidu higised, kasukates pensokad sõidavad teid kärudega lihtsalt tükkideks.

Natuke reklaami ka siis

www.kv.ee/379200

Loodan, et kaasblogerid ei pahanda.

"Räägi mulle rebasest."

Ei, juttu ei tule Fred Jüssi loomaraamatust. Pigem võib seda posti võtta kui kaeblevat-hädaldavat ent siiski reaalset elu kirjeldavat teksti.

Kätte on siis lõpuks jõudnud talv ja seda mitte ainult kalendri vaid ka ilma poolest. Arusaadavalt üritavad inimesed välja minnes end soojalt riidesse panna. See on ju hea, sest haige ongi halb olla aga (alati on kuskil "aga", eksju) kergelt ärritavalt mõjuvad need vanamutid, kes oma hiiglaslike kasukatega ringi jalutavad. Mitte et ma nüüd mingi loomakaitsja oleks ja neid kasukaid protestiks põlema panna tahaks ning lisaks sellele kasukakandjad vangi saata või siis neid hoopis ise ära nülgida sooviks, et nad teaks mis tunne loomadel on.
Ei, asi ei ole selles. Asi on pigem selles, et päris koomiline on vaadata kuidas niigi suhteliselt paksud vanamammid pähekeeratud ja selgavisatud loomanahaga uhkelt ringi käivad. Neil raske ei ole või? Samas, eks raskete turukottide tassimine, bussidesse trügimine ning üle sebrade jooksmine on neid kindlasti piisavalt treeninud. Võibolla tundub nüüd, et ma muretseks vanainimeste eest. Ooei.
Nüüd tuleb see veidike hädaldav osa - bussiosa. Bussiga sõitjad teavad kindlasti, et teatud kellaaegadel on liinibussid rahvast tihedalt täis topitud (rääkige siis veel, et meie rahvas ühtekokku ei hoia). Ja kuna sellistel hetkedel on bussides tõesti kitsas, siis ei ole just eriti meeldiv kui suurem osa bussist on täidetud karusnahku kandvate mammidega, kellel üldjuhul on kaasas veel päris mitu kotti.
Ma tean, et ma peaksin nüüd mõistvam olema ja aru saama, et vanadel inimestel on tavaliselt külmem ja et karusnahk hoiab neid hästi soojas. Samuti väsivad nad kiiresti ja seepärast on mugav bussiga sõita. No aga tõesti, on siis vaja enda keha alla poolteist istet võtta ja ülejäänud oma turukottidega katta või siis lihtsalt mõnitavalt vabaks jätta, teades vägagi hästi, et keegi sinna kõrvale istuma ei mahu.
Ja kui nad siis lõpuks ähkides ja puhkides sealt toolilt püsti üritavad tõusta, vot siis hakkab pihta see metsik trügimine: niigi tüse vanamammi oma veelgi tüsedama kasukaga üritab paksult rahvast täis bussis väljapääsu poole rühkida.
Sellistel momentidel on teiste tavareisijate asukoht bussis üsna oluline, sest sellest sõltub nende elu:

1. Reisijad, kes on ohutult ennast aknapoolsetele istmetele seadnud, istuvad rahulikult edasi ning võibolla isegi muigavad selle metsiku pressimise peale.
2. Reisijad, kes on õnnetult sattunud vahekäigupoolsele istmele peavad toime tulema

• pressiva vanamammi suure kasukaga, mis neile külje pealt suure jõuga peale tuleb. Tulemusena võib õnnetu reisija leida enda näo kasukas olevat või siis hiljem tunda suhu tunginud karvu.
• vanamammi suure (kile)kotiga, mis võib möödapressimisel õnnetult istuvale reisijale korraliku obaduse anda.
• teiste vahekäigus seisvate kaasreisijatega, kellele mammi mööda trügides nii suurt tõukejõudu rakendab, et vasekesed seetõttu tasakaalu kaotavad ja istuvale reisijale kogemata peale võivad kukkuda.

Ma tean, et see post olukorda ei muuda, seda suudab teha ainult kevad aga vähemalt on lambiblogis üks post jälle juures ning meie blogi külastajatele/lugejatele veidike lugemismaterjali antud.
Ja tegelikult on ju vahva bussiga sõita, isegi sellised inimesi täis pressitud bussid on toredad. Või siis näiteks buss, mille uksed kinni ja lahti ei käi nii et reisijad ise bussiuksi lahti-kinni kangutama peavad. Või näiteks buss, mille uksed keset sõitu lahti lähevad ja reisijad neid kinni hoiavad. Vot.

Head õhtut.

Öös on asju....

Enne järgneva posti lugemist soovitab Printsess kõigepealt tutvuda The W kirjutisega.

Niisiis, meie uued naabrid. Olgugi, et on möödunud juba mitu head kuud, pole siiani päris selgeks saanud, kes ja millised need meie uued naabrid siis kah on. Vahel harva on näha olnud kuidas üks noor tüdruk korterist sisse-välja käib ning tundub, et kes iganes, seal ka ei elaks - neile meeldib tümakas. Mitte et see häiriv oleks, sest muusika üldjuhul kõvasti ei ole.

Nüüd on aga aeg jõuda selleni, millest Printsess tegelikult kirjutada tahab ehk siis ööst, mil Printsess naabritest nii mõndagi teada sai.

Oli öö vastu pühapäeva, kellaaja järgi juba 28. jaanuar aastal 2007. Printsess oli üksinda kodus ja kuna und oli silmades juba palju ning igav oli ka, otsustas Printsess umbes kella ühe ajal öösel magama minna. See osutus aga võimatuks.

Jah, Printsess teab, et lugejad on nüüd kindlasti põnevil ning tahavad teada mis võis küll segada Printsessi beauty-sleep'i. Natuke kannatust. Enne tahab Printsess lugejad kurssi viia oma eelnevate naabri-kogemustega. Ehk siis maja, kus Printsess üles kasvas ja mis siiani tema kodumaja on, kubiseb vanadest muttidest. Vanamutid aga on teadupärast vaikusearmastajad. Sellega tahab Printsess öelda, et tal puuduvad kogemused lärmavate naabritega....kuni praeguseni.

Taibukamad lugejad said kindlasti aru, et põhjus miks Printsess magama jääda ei saanud, oli just lärmavad naabrid. Jah, nii see oli. Naabrite laupävaõhtune pidu algas tegelikult rahulikult. Muusika oli natuke kõvasti aga see ei häirinud Printsessi. Tema kuulas oma muusikat ja oli rahul. Õhtu edenedes aga kui rahavast oli juurde tulnud ja alkohol mõjuma hakanud, hakkas kõrvalkorterist kostuma igasugu häälitsusi. Kõige kõvemat häält tegi üks naisorganism (võibolla oli neid mitu, Printsess ei ole kindel), nii et tekkis tunne nagu oleks siga tapetud. Kõigest sellest kisast oli aru saada, et keegi kiusas kedagi, mis viimasele äärmiselt vastukarva oli. Printsessi kõrv eraldas kogu sellest kisast midagi sellist: "ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ. LÕPETA ÄRAAAAA. LASE LAHTI. ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ" jne. Tundus, et keegi Igor ( Printsess ei tea kas see nimi üldse õige on, aga läbi seina kostus küll nii) kiusas ühte tüdrukut, kes siis seepeale röökima pistis.

Asi aga nii ei jäänud. Karjuvale tütarlapsele tõttasid appi teised noormehed, kes siis omakorda karjusid, et "lase ta lahti, lase lahti." Tundub, et see ei mõjunud, sest äkitselt hakkas pihta mingi rabelemine ja madin ja röökimine. Ühesõnaga - fight, fight, fight. Kogu sellest kärast ja karjumisest oli kuulda kuidas tütarlaps palus röökival toonil, et kaklus lõpetataks, noormehed seda aga kuulda ei võta. Lõpuks jääb kõik rahulikuks.

Printsess üritas uuesti magama jääda. Ja üllatus, üllatus, seda ta teha ei saanud, jälle . Seekord oli põhjuseks asjaolu, et naaberkorteri rõdu asub Printsessi korteri aknale väga lähedal. Kamp noormehi oli rõdule kogunenud ja seletasid seal midagi kõva häälega.

Printsess (kellest sellel momendil sai nuhkiv ja uudistav naaber, sest magada ta ju nagunii ei saanud, parem siis juba nuhkida, eks) läks köögiaknale vaatama, mis kära see on. Seal nad siis olid, lakkusid oma haavu. Printsess muigas kergelt ja mõtles, et mis siis saab kui rõdul olijad teda märkavad. Õnneks olid poisid oma haavade lakkumise ja muidu seletamisega nii ametis, et peadpidi aknast välja kõõlutavat Printsessi nad ei näinud.

Aja möödudes tundus, et kaklus on vist unustatud, sest pidu sai jälle hoo sisse. Printsess muidugi magada ei saanud. Samas, uni oli ka juba ära kadunud.

Kell hakkas kolm saama ja pidu ikka veel kestis. Tundub aga, et Printsess polnud ainuke, kes magada ei saanud, sest varsti helises naabrite uksekell. Nüüd oli unetu Printsess nii uudishimulik, et jooksis ruttu ukse juurde ja vaatas läbi uksesilma mis toimub.
Noh, kas lugejad arvavad ära, kes oli naabrite ukse taga? Noooh?

Printsess ütleb parem ise: muidugi oli see meie armas eesti politsei. Ukse taga ootasid siis kaks politseiniku. Lõpuks avanes ka naabrite uks ning uksel seisis noormees. Politsei küsimuse peale, kas ta on korteri omanik, vastas naabripoiss "hetkel jah."

Printsess arvab, et siikohal pole mõtet politseniku ja korteriomaniku dialoogi kirja panna. Seda peamiselt põhjusel, et Printsess ei suutnud nende vestlust sõna-sõnalt meelde jätta. Siiski teeb Printsess väikese kokkuvõtte, mis ta (uuest naabrist) teada sai:

1. Noormees on sündinud aastal 1988. Kuidas Printsess seda teab? Politseinik küsis raadiosaatja teel kuskilt andmebaasist noormehe isikukoodi järgi, kas tal on eelnevaid kuritegusid. Millest Printsess teada sai, et
2. Noormehel pole kriminaalset minevikku. Tubli poiss.
3. Noormees käib Tartu Decartesi lütseumis.
4. Ta on sündinud Tartus.
5. Ta elab selles korteris koos vanematega. Olgugi, et Printsess pole neid kunagi näinud. Huvitav.
6. Noormehe sõnul toimus lihtsalt väike laupäevaõhtune pidu.
7. Noormees kinnitas, et kõik koosviibimisel olevad noored on täisealised.
8. Printsess sai isegi teada noormehe telefoninumbri. Meelde ta seda siiski ei jätnud.
9. Noormees nägi tegelikult täitsa kena välja. hihii.
10. Noormehel on ka vist õde. See tuli välja õhtu edenedes.
11. Noormees pääses suulise hoiatusega.
12. Ta lubas peo ära lõpetada.
13. Politseinik ütles, et juua võib, aga lärmata mitte. Lisades veel, et sellise rikkumise eest on maksimum trahv 12ooo (Printsess täpselt ei saanudki aru, sest politseinik polnud ise ka kindel palju see trahv on. Võibolla oli hoopis 16000.)
14. Lisaks sellele elas üks politseinik veel aastas 2006. Ehk siis protokolli (või mis iganes selle õige nimi ka pole) koostades, arvas ta, et aasta on 2006.

Politsei läks ära ning peolised olid suurest ehmumisest natuke aega vait. Mõned külalised lahkusid. Aeg läks aga edasi ja kära suurenes. Algas üks korterist sisse-välja tormamine. Peolisi oli kümneringis. Jutust oli aru saada, et midagi toimus välja maja ees. Printsess ei tea, mis täpselt, aga rahvas oli põnevil ja saalis edasi-tagasi. Külalisi tuli vist juurde. Igatahes oli mingi lärm kogu aeg.

Ega Printsessi jutt hakkabki vaikselt lõpule jõudma. Midagi eriti põnevat peale politseinike käimist ei juhtunud. Umbes kella poole viie ajal läks suur osa külalistest minema, mõni vilistades, mõni niisama kõva häälega.

Kell oli vist viis kui uni Printsessi lõpuks maha niitis ja ta magama jäi.

Põnev, eks.

Romantika linnaliini bussis

Kuidas olla enesekindel

Küsimus.

Kui silmast hakkab verd voolama, kas siis läheb silme eest punaseks või mustaks?

kilud tšillis

ostsin mingeid Läti kilusid tšilliga (konservi variandis)
tegu oli tõelise ühishauga, kus kalakesed lebasid segi paisatult, punases vedelikus sisikonnad, sabad ja pead segamini.
Karbi küljel oli kiri: "Maiseb hästi kartuliga"

I'm back (mina olengi selg)

Võtsin ennast siis kokku ja tegin selle kahe minutilise profiili uuenduse ära.

Tunne on hea.

Ei hakka siin pikalt seletama, aga siiski lisaksin eelnevale The W postile natuke oma mõtteid ja fantaasiaid, mida vahete-vahel ikka silme ette sähvib.

The W, ütles et elu on keeruline ja ma nõustun temaga. (siin kohal juba võiks küll postituse ka lõpetada, sest ülejäänu on suht ebaoluline).


Ma olen seisukohal, et paljude inimeste jaoks on elu mingi "hoomamatu müsteerium", millest mõtlemine tekitab hirmu. Seda mida ei teata ega mõisteta -->tekitab sageli hirmu.
Seega mina soovitaksin sellest aastast alates inimestel, elada "probleemi põhist elu".
Sest minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, teades probleemi ja mõistes tolle ulatust on pool tööd tehtud.

Seletav näide:
"hoomamatu müsteeriumi" variandis leiaks kodanik end öösel, kinni silmi, metsast. Ta nagu aimaks, et midagi on vaja teha, samas hääled hirmutavad teda ja mitte m****gi pole näha.
"probleemi põhise elu" variandis teab, kodanik et tal on vaja leida (näiteks) üks puu metsast. Eelnevast tulenavalt oleks loogiline minna metsa päeval ja tõenäoliselt ka kelleltki abi küsida.

Seega kodanikud, kui elu ei suju, siis mõelge mis on valesti ja kui leiate probleemi, siis võite ta kas lahendada või lihtsalt alla anda.

Lisan veel ühe näite:
"hoomamatu müsteeriumi" variandis kodanik tunneb, et elu ei suju ja kõik vihkavad teda. Katse eksitus meetodil avastab ta, alkohooli juues tekivad uued sõbrad kergemini ja ka töö tundub hoopis lõbusam.
"probleemi põhise elu" variandis kodanik mõistab, et tema enda laiskus tööl ja paar teravat kildu kolleegide pihta on muutnud elukeskkonna oluliselt stressirohkemaks. Sellest tulenavalt, saab näiteks töölt lahkuda, minna öövalvuriks, kelle töö seisneb maksimaalses logelemises ja minimaalses sotsiaalses kontaktis.


Kui kellelgi siiski , kes selle postituse läbi loeb tekis pähe idee, et elu on lihtne, siis võib-olla nii ongi. (ehk mida iganes)