Krõpsud, jäätis ja Martini

Tere,

Tahaks teiega jagada muljeid, eilsest toredast õhtust The Answer'i juures.

Kohal olid:
The Answer
Human tourch ala Kunn
Tra ahv ala Mölakas
Tarqi
Ulvi ala Fishgirl

Olulisemad momendid tollest õhtust:

• Söögiks oli 9 pakki krõpsu ehk ca 1kg, tipikastet ca 800g, üks 300g pizza ja 5 liitrit jäätist. Ning me ei söönud kõike ära.
• Joogiks oli 1 liiter Martini bianco't, 4 Ale Cog Premiumi ja umbes 8 pudelit Saku Rock'i.
• Tegevuseks olid erinevad kaardimängud. Vagiina (endise nimega Hiina turakas), turakas ja valetamine.
• Õhtu parim mõte, kuid mida ei toestatud - kaardimäng Gentelman
• Uued nimed, millega võib antud inimeste poole nüüdsest pöörduda. Tra ahv - Baari-Martin; Kunn - Kaunase-Tamur; The Answer - Pacman.
• Õhtulaulu viisike: come on pick it up, you gotta pick it.
• Õhtu mõtetera Baari-Martinilt: What goes around, comes around. (öeldes seda kui The Answer terve suure paki kaarte jälle endale pihku korjas )
• Õnnelik lõpp - keegi ei oksendanud ega jäänud väga purju

Vot nii ta oligi

Kass

Üldiselt olen ma loomaarmastaja aga mulle ei meeldi, kui kass mulle peale tuleb. Viimasel ajal tuleb eriti suur kass peale siis, kui linnaloa lõpuni on jäänud vähem kui 6 tundi. Ning eriti suur kass tuleb peale siis kui tean, mida eriti rõvedat algav väljaõppenädal endaga kaasa toob. Jesss...

Elu veebikeskkonnas paistab aegapidi välja surevat. Lambiblogi seda otseselt küll ei tõesta, kuid kaudselt küll. Nimelt, erand kinnitab teadupärast reeglit. Muus osas on aga asi trööstitu: MSN on kuidagi tühi, Orkutis tekib nädala aja peale käputäis uusi scrappe ning needki on minu ringkonnas tekitatud peamiselt 2 inimese poolt. Samas, koolielu on nüüdseks vist juba täies hoos ning muud tegemised samuti. Ehk ongi jõudnud kätte aeg, kus küberruum on ennast lõpuks ammendanud, vasikavaimustus uutest IT alastest leiutistest kaduma hakanud ning vahetu suhtlemine ja koosolek inimestega lõpuks oma teenitud koha igapäevaelus tagasi võitnud? EI tea, eks näis...

Ahjaa, reservini on jäänud 222 päeva. Ei tundugi esmapilgul eriti palju, samas kui teisendada see 7 kuuks ja 9-ks päevaks, siis on seda ikka kuradi palju:(

Do It Yourself

Pärast päris mitmeid nädalavahetusi sai mu "aktiiv"subwoofer siis valmis. Ehitamine ise võttis umbes 2 nädalavahetust. Põhiaeg läks juppide otsimise ja aja leidmise jaoks.

Pildid:
http://theanswer.planet.ee/sub/

Võimendi sai muretsetud tevalo foorumi kasutaja Jyrka käest. Võttes väikse riski, tegin võimendi korpuse ise, vanast kapiuksest. Siiani ei ole võimendi veel põlema läinud :D ja radikas ei lähe isegi mitte leigeks. Võimendi kast tahab veel liistu nurkadesse.


Kasti mõõdud ja arvutused tevalo foorumist ja bassbox pro-d kasutades.
Tevalost sai ostetud Visaton'i element T200 ja kaks kotti vatiini.
Banana plug pistitkud sai ka Tevalost soetatud.
Juhtmed sai ostetud Tallinna järveselveri A-soundist(Noortehnik).
Inverter vana hea "solgitoru" Ehituse ABC-st.
Vineer 21mm paksune, TVMK-st. Vineerid läksid kokku kruvidega ja vahele läks Moment silikoonliim(täpne nimi ei ole meeles hetkel). Lõppviimistlus on alles ees. Plaan on panna nurkadesse liist ja ülejäänud kast ära lihvida ja siis ära peitsida/lakkida.

Kliiniku öövalve & varjupaiga kassipojad

Tere,

Olen siis Maaülikooli väikeloomakliinikus öövalves. Kõik läksid magama ja mina veel õpin homseks eriepizootoloogia kontrolltööks. Koertele sai morfiini süstid tehtud (intern tegi). Millegi pärast usun, et neil oli seda väga vaja, eriti ühel Jack Russel tõugu koeral, kellest auto sõitis edasi-tagasi üle (ja põgenes). Röntgenis oli näha, et puusaluu oli viiest kohast murdunud.

Aga muidu on täna väga vaikne. Välja arvatud üks pekingi-mingi-nähvits, kes õieti ei oska haukudagi. Võib-olla on ta selle pärast pahane, et talle enam morfiini ei anta.

Väike soovitus kah. Nimelt kui sa armas lugeja soovid, või keegi su tuttav soovib varjupaigast võtta endale ühte armsat väikest kassipoega, siis ärge tehke seda. Kuna üsna varsti võite end leida kuskilt loomaarsti juurest, kes küll võib püüda kõigest väest, kuid see kiisuke sureb ikkagi ära. Ma ei hakkaks laskuma detailidesse, kuid näiteks minu kolme öövalve ajal on 4 varjupaigast toodud kassipoega siin kliinikus kõrvad pea alla pannud.

Nii et mõelge.

98 päeva

... ehk lugu sellest, kuidas ma midagi tegelikult siia kirjutada ei oska ning kirjutan ainult puhtalt moraalsest kohusetundest. Aga see selleks.

Teisisõnu, 98 päeva olen viibinud praeguseks ajateenistuses ning 238 päeva on veel reservini jäänud. Nagu iga vähegi matemaatikas orienteeruv inimene märgata võis, siis pole vähemalt esialgu mõtet reservini päevi küll lugema mõtet hakata, kui just musta masendusse langeda ei taha. Ning seda ma siiski veel ei taha.

Senised linnaload ning puhkus on edukalt tõestanud seda, et tsiviilis pole võrreldes sõjaväega nagu munnigi mul teha. Istun ainult arvuti taga, saan heal juhul mõne sõbraga kokku, taon piljardit või pokkerit ning üritan ka midagi alkohoolset kõrist alla kallata, kuid kõigest sellest jääb ikka kuidagi väheseks, et mulle midagi pakkuda. Asi meenutaks juba nagu keskea kriisi, kus ollakse tüdinenud oma senisest rutiinsest elust ning vajatakse mingeid radikaalseid muutusi, et elule uus tegu, mood ja mõte anda. Ning seepärast polegi imestada, et mul on tekkimas uus kinnisidee peale ajateenistust võtta ette hunnik mitmepäevaseid jalgsimatku üksinda kuhugi metsasügavustesse või rabaavarustesse või mida iganes. Eestimaa on küllalt ilus ja elamusterohke, eriti arvestades seda, et ma nii vähe Eestis ringi liikunud olen.

Äkki ehk suudan kokku ajada piisavalt majanduslikku ressurssi, muretseda endale korralik matkavarustus ning leida tahtejõudu oma plaanid ka teoks teha. Siis ehk leian omale äkki ka mingi tõelise ning südamerahu pakkuva hobi, mis ju tegelikult jooksvaid kulutusi praktiliselt ei nõuagi. Elame näeme. Kuid tõesti ei viitsi enam niisama passida tühjalt. Tõeliselt siiber on sellest. Oleks aeg muutusteks ja eelkõige tegudeks. Samas vaikselt olen valmis ka selleks, et kõik see suur vasikavaimustus haihtub sama kiiresti nagu ta ka tekkis. Kogemused on seda kahjuks liigagi tihti näidanud.

Imekombel lambiblogi polegi päris välja surnud, mille üle on mul väga hea meel. Samas pole blogija Printsess pea kolm kuud juba ühtegi postitust teinud, mis mind veidi murelikuks teeb. Aga eks elu teeb omad korrektuurid, nagu mulle endiselt öelda meeldib.

Igatahes sai siia midagi jälle kirja. Tükiks ajaks rahu majas jälle.