29. detsember 2014

Mis tehtud, mis tegemata aastal 2014

 
Mida ma tegin: 
  • väikese jalutuskäigu lugupeetud härrastega Eestimaa vaheldusrikkas looduses. Loodan, et kohtume samadel asjaoludel veel. Ja et põlved ja selg kõigil vastu peaks.
  • aitasin taaskord kolida ning nägin pealinna püüdmatut rikkust ja hingematvat glamuuri
  • käisin oma esimesel välislähetusel
  • päevitasin omale paari tunniga korraliku maika selga
  • käisin grüünes, kuid mitte nii palju kui oleks tahtnud
  • liitusin PC (Gaming) Maste Race’iga
  • postitasin lambiblogisse 5 postitust
  • tööd 
Mida ma ei teinud: 
  • sporti 
  • ei lugenud omal valikul mitte ühtegi raamatut läbi (ok, aasta alguses lõpetasin Tumeda Torni sarja lugemise, kuid see oli ka kõik) 
  • ei ostnud hoolimata korduvatest keelitustest Tarqile Android: Netrunner lauamängu 
  • ei käinud Ämari lennushow’l 
  • ei käinud oma Golfiga pikemal tripil 
  • ei käinud kordagi teatris, kinos ega tarbinud muud kultuuri väljaspool koduseinu 
  • väga paljusid olulisi asju
Aga üldjoontes? Hoolimata näilisest sisutühjusest ja ühiskonnas domineerva living the life elustiili puudumisest oli siiski hea aasta. Vaata, et üks viimase aja parim.

Kuidas oli Sinu aasta, kallis lambiblogger?

6. detsember 2014

igaks juhuks

teen siia lihtsalt ühe postituse vahele, sest muidu pärast äkki on nii, et järgmine postitus on juba järgmisest matkast.
ja seeeeeee oleks küll natuke piinlik.

nüüd on palju parem :)

9. juuni 2014

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega 2

The W eeskujul teen ka omal poolt väikese kokkuvõtte ühiselt läbitud jalgsimatkalt tehtust ja nähtust.

Algul pean vajalikuks selgitada et matkale eelnes (vähemalt minule ja the W-le) kuude pikkune eelnev planeerimine (siinkohal teen suure kummarduse the W-le kes kogu matkatee kaardistamise ning suure osa eeltööst enda kanda võttis). Mina isiklikult polnud varem nii pikka matka läbinud ning puudus ka ettekujutus mida ja kui palju kaasa võtta. Eriti puudutas see just söögi- ja joogikoguseid. Hoolimata esialgse nimekirja hilisemast kärpimisest oli matkakott peale asjade sisse ladumist oodatust oluliselt raskem.

Matka toimumise seiskohast oli väga suur tähtsus ka ilmastikuoludel. Peale mitme ilmaportaali ennustuse uurimist ning tõdemist et lausvihma ei lubata, tuli kolmapäeval üksmeelne otsus – Jah, matk toimub (So excite). Tehtud otsus oli õige, sest kogu matka jooksul sadas vihma ca 2-3 tundi ning sedagi väikese intensiivsusega.

Esimese päeva hommik kujunes meeleolukalt: varajane äratus, võileibade valmistamine, väike soojendusmatk The Answeri juurde ning sealt Ülemiste raudteejaama, esmakordne uue rongiga sõitmine 120 km/h ning Aegviidus juba kohtumine Tartu härradega.

Aegviidust startides võtsime eesmärgiks kolmandaks päevaks jõuda mereni (Võsule). Esimese päeva algus koosnes uhketest mägede vallutustest ning pidevast jutuvadinast mis juba ette ruttavalt öeldes asendus kolmanda päeva lõpuks rahuliku lonkimise ning üksikute märkustega. Hoolimata manustatud halvaa kogustest tundis ka Tarqi vahetevahel vajadust loodust lähemalt uurida, pigem ikka selle pärast et vaesed õlakesed küljest ära ei kukuks. Õnneks suutsime tõrjuda kohati kõlanud teekonna lõikamismõtted ning selle vääriliseks tasuks olid imelised Kõrvemaa vaated.

Vaheldust ning meeleolukaid hetki pakkusid Tarqi koostatud, kohati võib-olla natuke optimistlikud, challengid ( käte kõverdused, koti tassimine, putukate söömine, Sveni pildid, „palgi“ tassimine jne.) Õnneks tõlgendasid kõik asjaosalised neid oludele vastavalt ning keegi nende käigus viga ei saanud.

Õhtuks laagripaika jõudes tehtud otsus koos Tarqiga ujuma minna osutus, hoolimata tulitavates jalataldadest, mõnusaks ning värskendavaks ettevõtmiseks. Sama võib juba öelda ka teise päeva supluse kohta.

Õhtused toidud ning teed saime edukalt tehtud kohalike järvede keedetud veega. Teisel päeval aitas veevarusid täiendada ka Nõmmevesi allikas mille üles leidmine mul üksjagu aega võttis.

Kuigi matka algne eesmärk chill ning looduse nautimine kippus küll vahel ununema püüdsin isiklikult küll eeskõndija kandade vaatamise asemel hoopiski paremale ning vasakule vaadata. Ja oli mida vaadata - mägede ning järvede rohkus, tõusud, laskumised, rabad, liivaväljad, kruusa- ja asfaltteed, jõeorud, sillad, paisud, laagripaigad, trepid, vaatetornid, laudteed, inimtühjad metsamassiivid jne. See, et lühikese maa läbimisel võib looduslik taust niivõrd palju muutuda oli minu jaoks suur üllatus. Positiivse asjana tooksin välja ka selle et suurema osa matkast saimegi nautida ehtsat ürglooduslikku privaatsust sest teisi matkahuvilisi kohtasime harva.

Teise päeva imelise reljeefse lõpuosa läbisime The Answeri võidukal juhtimisel. Õhtul lõkke ääres saime juba nautida tema poolt maha jäänud hõrgutavat guljašši. Tänamata ei saa jätta ka Frau Antwort-i kes meie joogivarusid täiendas, ilma milleta poleks me saanud edukalt teostada lihaste lõõgastumisprotsessi ning järgmine hommik oleks olnud valuline. Teise päeva õhtune üllatus oli muidugi see, et õhtune buss Võsult ei stardigi, graafikut oli muudetud. Esimese hooga planeeritud äratus kell 5 ning start kell 6 jäid õnneks ära sest the Answer soostus hoolimata põlvevalust meile järgmisel päeval järgi tulema. Aitäh talle selle eest.

Kolmas päev oli minu jaoks oodatust kergem, vähemalt tundus kergem kui Tarqil. Ainult the W tahtis oma lõikamise jutuga Loobu jõe lähedal meie optimismi murda aga tulutult. Kaasa tehtud hõrgutisi ning alles jäänud veevaru sai nautida nii kõval kiviaial istudes kui ka pehmel sambal pikutades. Söögivarudest lõppkokkuvõttes peaaegu midagi alles ei jäänudki ning päevaseks veekuluks kujunes keskmiselt ca 1,5-2 liitrit (söögitegemine ning tee välja arvatud). Muidugi mahtus kolmanda päeva sisse ära veel ka kohutuslik Rakvere Hesburgeri ning tapamaja külastus.

Ka matka lõpus Võsul pingil puhates ning oma jalgu ning õlgu vastu pidamise eest tänades pidin tõdema et matkata on mõnus, eriti just sellise seltskonnaga ning sellises looduses.
Kas kunagi veel?  - Jah, kindlasti veel.

Lõpetuseks kokkuvõtte läbitud teekonnast ning selleks kulunud ajast:
Aegviidu – Järvi telkimisala, 25 km ja 8 h
Järvi telkimisala – Nõmmeveski telkimisala, 23 km ja 7 h
Nõmmeveski telkimisala – Võsu rand, 20 km ja 5,5 h

6. juuni 2014

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega



Umbes täpselt nädala aega tagasi samal ajal rändasid lambiblogi kõik neli lugupeetud härrat mööda RMK Oandu - Ikla matkateed ning diskuteerisid elavalt selle üle, kas Järvi Pärnijärve telkimisalala on esimene majutuspaik või on seda hoopiski Järvi Pikkjärve telkimisala. Arutelu vaatepunktid olid loomulikult eri osapooltel kardinaalselt erinevad, mis aga ei takistanud selle üle siiski elavalt diskuteerimast. Õnneks päädis olenemata selle triviaalse arutelu tulemustest õhtu siiski ühise konsensusega ööbida just siiski Pikkjärve telkimisalala.
Esimese lõkke ülesse tegemise ülesanne jäi üsnagi juhuslikul moel kodanik Tarqi vastutada, kes ka aktiivselt tuli RMK-le appi oma portatiivse Fiskarsi saega kuivi noori männipuid langetama. Jäetagu siinkohal aga sellise tegevuse õiguspärasus ning keskkonnateadlik-eetilis käitumishinnang igaühe enda otsustada, seda eelkõige selles valguses, et kuivi küttepuid jagus telkimisalal küllaga.

Vahemärkusena meenus siinkohal, et kodanik Tarqi paistis silma lisaks suurepärasele vaprusele kanda oma Enrico Benetti soonivat seljakotti ka sellega, et üllatas oma matkakaaslasi plastikprügi sambla või liiva alla mattes. Õnneks piirdus see ainult ühe juhtumiga, kuid sellest hoolimata pean seda ka siin tagantjärele piisavalt eetiliseks ära mainida. Oma prügi peab siiski suutma kaasas tassida või selleks ettenähtud kohta teisaldama.

Tegelikult olen ma siinkohal jõudnud seisukohale, et terve matka logi pole siia mõtet ümber kirjutada ning panen nüüd kirja mõned üksikmõtted:

  • poleks iial arvanud, et olen neljast inimesest ainuke, kes võtab matkale kaasa tuletegemise vahendid. Poleks ka arvanud, et Tarqi suudab mu äsja ostetud tulemasina esimese lõkke süütamise käigus peaaegu tühjaks lasta
  • hea meel on selle üle, et sääski oli väga vähe
  • oma isetehtud matkapriimused osutusid üsnagi kasutuks, tuleb nad matkal laekunud kogemuste põhjal ümber/uued teha.
  • tore oli vaadata kõigi kolme ülejäänud matkalise avastusi ja tõdemusi raske seljakoti kandmisel ja pikal rännakul. Vähemalt selles osas olin ainukesena oma ajateenistuse kogemuse võrra teist ees, härrased.
  • matk oli minu jaoks õige veidi oodatust raskem
  • lemmiklauseks, mida ma salamisi ka lootsin kuulda olid Tarqi öeldud: "Käin küll jooksmas aga sittagi kasu ei ole". Tundus, et tavalisest "kõndimistrennist" oli selle matka läbimiseks piisavalt abi.
  • Ilus oled isamaa. Aegviidu -Võsu lõigu reljeefi ja silmailu jääb selles osas küll ainult kiita.
  • Kahju oli The Answeri katkestamisest, aga mis teha. Enam ei ole mehed rauast, vaid ainult puust.
  • Veelkord müts maha Tarqi ees, kes hoolimata meie kõigi mõnitustest ja sõbralikust lõõbist ikka aina edasi marssis. Tarqi oli, on ja jääb masinaks.
  • Matka lõpuks tõmbas ikkagi põhja alt ära, selles osas on kerge pettumus.
Heietada võiks siis muidugi veel, aga aitab küll. Märk on siin vähemalt maas.

Väga tore oleks, kui sellest saaks iga-aastane traditsioon teha üks väike jalgsimatk aga tean, et selline matkavorm ei ole kaugeltki mitte igaühele meist meele järgi nagu ta seda just minule on.

Sellegipoolest, ma tänan Teid, lugupeetud sõbrad, selle toreda ürituse eest. Ja eriti Bossi, kes kunagi selle idee välja käis. Seni kuni meil nalja nabani saab on iga koosviibimine kulda väärt.

23. mai 2014

Autoportree

Aastake või paar veel ning siis ei paista ka enam nina välja.

17. mai 2014

Guljašš kartulitega

Lõpuks ometi leidsin oma gaasipliidi kõige väiksemale miniatuursele põletile sihipärase rakenduse.
Lisaks tuleb tõdeda, et selline söögitegemise viis on erakordselt mugav - midagi enam pärast pesema ei pea. Viska ainult karp prügikasti ja laku lusikas või kahvel puhtaks.

9. mai 2014

mõista-mõista

Küsimus: kuidas aru saada, et TheW on külas käinud?
Vastus: lemmiknuga on nii terav, et võikski salatit hakkima jääda :)

6. mai 2014

Kaheksa

Eurovisooni esimene poolfinaal on peaaegu läbi, juustupulgad, millest õnnitlus kirjutatud on, on kohe söödud, prosecco on juba ammu otsas, porgandimahl ka. Lambiblogi kaheksas sünnipäev on samuti lõppemas.
Aga loodame, et meie blogi veel otsa ei saa.

Palju õnne, Lambiblogi.

15. aprill 2014

Extreme couponing

Teoreetiliselt peaks vähemalt iga päev korra hessis käima, kuna kupongid kehtivad kuni 30.06.14 ning sellest pakist natuke üle poole (70 tk) on sellised tooted, mida on mõttekas ka tarbida. Mingeid jäätiseid ja doonitsaid selle raha eest ikkagi ei ostaks.

Siinjuures tuleb ka tõdeda, et kui rahast kahju poleks, siis tõepoolest käikski iga päev burksi söömas. Sest kasutamata kupongidest oleks ju kahju.

10. aprill 2014

Amoeba

rabasse tõmmatud kraav
kraavi sees elangi ma
küll mõni veel teab, kui uniselt loksuvad veed

ninna konni ei sea
ükski põhjapõder
ninna ta tõmmata saab vaid samblateed

ma olen Hilary Ööza
ja Hilary Öözaks ma jään
mul teiste amööbide keskel on hää

25. märts 2014

raamatuklubi

Istusime Putiniga vanaema juures akna all vanal diivanil ja jälgisime meist mööduvat uhket paraadi. Möllu oli palju: hulgaliselt piltilusaid naisi, hõbedat, kulda ja karda ja kaarikuid ja hobuseid ja ohhohhooo. Ja kõigest hoolimata jäi see paraad kuidagi helgeks ja sulniks ja ei mõjunud liiga pompöössena. Lihtsalt hästi ilus oli. Pealtvaatajate hulk oli stseeniti kõikuv, ulatudes mingitel hetkedel ilmselt tuhandetesse ja siis vahepeal ei olnud peale meie kahe seal kedagi. Igatahes oli kõigile pealtvaatajatele raamatud jagatud. Putin luges enda oma valju häälega, see oli mingis minu jaoks tundmatus keeles. Mees oli õhinas ja ütles vahepeal mulle, et kasutab iga võimalust midagi uut õppida ja ennast arendada, et terav mõistus võimalikult kõrge vanuseni säiliks. Kiitsin ta mõtte heaks. Siis muutus ta aga tõsisemaks ja küsis, et miks mina oma raamatut ei loe, et kui kord on selline, et paraadide ajal loetakse, siis peaks seda ikka tegema. Ma siis vaatasin mulle antud eksemplari ja ehmatasin ennast pooleks, sest see oli mingi vanaaegne venekeelne matemaatikaõpik. Püüdsin siis selgitada (suhtlesime inglise keeles), et ma ei oska vene keelt ja sestap jätan lugemise seekord vahele. Putin päris umbusklikult, et kuidas see võimalik on, et ma ei oska. Et ise eestlane ja ei oska... Rääkisin siis oma kooliaegsetest keeleõpingutest ja sellest, kuidas praktikast jääb puudus. Härra silmis süttis seepeale mingi kahtlane tuluke ja ta ütles naeratades "ahah".

25. veebruar 2014

teepakike

Kui mitu korda olete näiteks teie oma elu jooksul teisele inimesele äsja kasutatud teepakikest otse näkku, täpsemalt lausa silma visanud?
Mina igatahes olen vähemalt ühe korra tänase seisuga.

21. jaanuar 2014

sauerkraut und wienerschnitzel

Ma ei viitsinud kontrollida, kui valesti ma pealkirjas sisalduvad sõnad kirjutasin, nii et palun härdalt vabadust. Aga nüüd on küll nii, et ma tulin äsja palavikusena ühelt väikselt välislähetuselt, mille käigus tekkinud mõningaid mõtteid kangesti kellegagi jagada tahaks. Olge mu ohvriteks, palunaitäh :)

Tallinn-Helsingi-Berliin-Helsingi-Tallinn...

* Tallinna lennujaam on väga nunnuks läinud! Värviline ja rõõmus ja ilus ja tore ja puha :)
* väiksed propeller-lennukid on nii lärmakad, et aju tahab keema minna
* pimedas Berliini jõudmine, terve valge aja koosolekul istumine ja siis jälle pimedas lahkumine tekitas mõtte, et sinna linna tahaks tagasi minna ja päriselt ka midagi näha. Oleks nagu vahtida küll... Jah, suur osa ajaloost tehti sõjaga maatasa ja asemele kerkis midagi muud, aga terve ports on ikka alles ka ja eks sõjajärgseski on ju põnevat. Näiteks oli meie koosoleku-maja ehitatud jupikese Berliin müüri ümber. Oo, ja loomaaed on ju hiigelsuur. Ja bussiaknast nägin eemal valgustatud Brandenburgi väravaid. Pluss sillad-kanalid-värgid... Ja sõjahuvilistele mälestusmärgid ja muuseumid ja kogu see krempel. Üldse, kevadine Berliin võiks sehr romatisch olla :)
* Berliini tänavatele oli taevast mingi enneolematu ja nähtamatu libedus langenud. Nimetagem seda näiteks ideaalseks mustaks jääks kerge jäävihma lisadiga. Mina end niiväga ebakindlalt ei tundnudki, välja arvatud võibolla umbes seitse korda, kui pikali pidin kukkuma, aga see tunne on vist talvedega nii normaalseks saanud, et sammud mul kuigi ebalevad ei ole. Kohalikud aga pakkusid kaunis amüsantset vaatepilti, kakerdades nagu pingviinid marineeritud puravikel :P
* döner kebab maitses hääääääää
* hotellitoas teleka kanaleid klõpsides tekkis kuidagi äraspidine ja kummaline tunne, kui leidsin, et kahelt kanalilt tuleb ajaloosaade Hitlerist ja ma ei suutnud otsustada, kumba vaadata. Sellele järgnes sügav kahetsus, et ma saksa keelt ei mõista, kuna mõlemad saated tundusid väga põnevad (ja ei olnud mingi History Channeli jura vaid sakslaste endi tehtud, enda ajaloolastega jnejne)
* kui sakslane ütleb siiralt mingi nende poolt hästi tehtud asja kommentaariks, et „well, we do have to make it all up somehow“, poeb ka natuke imelik tunne sisse. Et mis ma nüüd siis selle peale teen… Naeran/naeratan rõõmsalt? Panen käe kaastundlikult õlale? Saadan pikalt? Jään lihtsalt lolli näoga otsa vaatama?
* saksa keeles peale loetud/kähinal piiksutud tekstiga Sponge Bob on... mai tea... üle mõistuse vale, eriti siis, kui ta laulab L Vähemalt sama vale kui X-Filesi Scully...
* päris elus ja tänavatel kuulduna kostab muidu saksa keel oluliselt ilusamini kui ekraani vahendusel (või jumal hoidku, saksa keele tunnis kooli ajal)
* mu smart-ass-phone sai ööl vastu tagasilendu imelise asjaga hakkama, timmides kellaaja täiesti omal algatusel jälle Eesti sammu peale tagasi (ärge küsige, kuidas, seda enam, et eelmisel päeval oli kõik jonksus ja telefoni kell klappis kohalikega kenasti). Minu jaoks tähendas see seda, et lahkusin hotellist hommikusöögita ja sain alles poolel teel lennujaama aru, et kell ei ole mitte 20 minuti pärast kaheksa vaid seitse. Niisiis sain pooleteise tunni asemel passida kaks ja pool tundi, mis ei olnudki väga lõbus, arvestades, et olin vähe magada saanud ja internetti need rajakad seal Tegel Flughafenis ka jagada ei mõista. Vähemalt tegin bussis loodetavasti paari inimese tuju paremaks: kõigepealt nägin tänaval bussiaknast ühte kella, mis minu arvates valet aega näitas, siis teist ja kui kolmandat kah sama „vigaste“ seieritega ajamasinat silmasin ja oma telefonist ajavööndit kontrollisin, hakkasin täitsa naerma. Noh, mitte ei hirnunud päris, aga ikka täitsa naersin ja ei saanud tükil ajal pidama. Optimismus ist gut, nagu öeldakse, sehr gut! Hea meel on tõdeda, et ajavahe just sedapidi oli… Oleks mu tutiplutitelefon teises suunas reisimise ajal sama triki teinud, oleks see naeru asemel võinud kurja vandumisega lõppeda.
* (eriti päeval) lendamine on lahe: kui on pilvitu ilm, võib all mööduvat maad vahtida, kui on pilves, paistab ikka päike ja ikka on ilus olla seal vati kohal kõõludes! Kuskil allpool või ülalpool või kõrval tuiskab mõni teine lennuk ja äkitselt saad aru, et täitsapekkiskuikiiresti parasjagu liigud. Et inimesed teevad ikka võimsaid asju! Ja üldse tulevad suured mõtted pähe ja neid on mõnus mõelda… Vaatad alla ja see on kõik kuidagi ilus… Ilus, et inimesed teevad nii palju head muusikat ja kirjutavad häid raamatuid ja on üldse toredad. Armastavad ja usuvad ja loodavad ja naudisklevad ja kaklevad ja nutavad ja sõdivad ja sünnivad ja surevad ja kõik triljon muud asja ka veel. Kõik on justkui peopesa peal… Pole see meie blue marble nii suur midagi, tegelikult on ju täitsa nääpsuke ja kuidagi kodutunne tuleb iga kord lennuki aknast välja vaadates lõpuks peale, ükskõik, mis maalapi kohal hõljunud olen (ja nüüdseks ikka juba olen). Tänutunne tuleb ka, lihtsalt elus olemise eest. Aga kui siis aknast Eesti jupid paistma hakkavad, tuleb veel üks tunne juurde: „oma“-tunne. Täna kuulsin end rõõmsalt mõtlemas, et „näe, MINU Saaremaa ja Hiiumaa! MINU Saarnaki! MINU jäätunud Väinameri! Minu-minu-minu!“ Hehehee, lahe :)

Siiralt teie
Frau Antwort
Emopatriootika osakonna vanemtehnik

5. jaanuar 2014

laupäev vastu pühapäeva

Istusin lennukisse. Minu koht oli kõige ees paremal, otse pilootide kohal, nii et vaade oli suurepärane. Panin turvavöö kinni ja üsna kohe hakkas lennuk liikuma. Hoovõtt oli lühike ja juba olidki rattad õhus. Tõus oli vastik ja ärev, kuna lennuk oli nii järsu nurga all, et olin istmes peaaegu pikali. Hirm kasvas vist kõigis sõitjates, sest tagantpoolt oli kuulda üha rohkemate inimeste kaeblemist ja keegi hakkas lausa nutma. Järsku sai tõus läbi ja lennuki asend normaliseerus, aga midagi oli ikka valesti: ärevus kestis ja selline tunne oli, nagu kohe-kohe hakkaks midagi väga hullu juhtuma. Erinevalt kõigist teistest oli ühel naisterahval aga väga lõbus tuju ja ta näis kogu sõitu nautivat. Ta tõusis mu selja tagant oma istmelt üles, avas katuseluugi, pistis oma käe sealt välja ja hakkas pildistama. Sel hetkel sain aru, et me lendame kohutavalt madalal, vast ainult 40-50 meetri kõrgusel maapinnast. Lennuk jõudis mere kohale ja siis läks jamaks: õhk oli erineva kujuga tuulegeneraatoritest paks, nende vahel oli keeruline põigelda ja nad undasid väga pahaendeliselt. Ja siis tuli välja, et tuulikud ei olnudki elektri tootmiseks vaid õhutõrjeks mõeldud. Meie lennukit lasti igast kaarest ja lõpuks sunniti maanduma. Kõik reisijad käsutati lennukist välja, üks suusamaski ja automaadiga mees lasi piloodid maha ja ülejäänud aeti mingite angaaride suunas liikuma. Rada oli keeruline ja ohtlik, sest see kulges mööda metallsõrestikke: kokku oli kuhjatud igasugu reste, redeleid ja treppe. Rägastik oli nii hull, et mõned kukkusid alla ja said surma. Otsustasin, et selle relvastatud jõuguga tuleb püüda rääkida ja kogu seda konflikti kuidagi leevendada ja lahendada. Samal hetkel olime angaari jõudnud, kõik lennukis olnud ja veel elus reisijad olid üles rivistatud ja kusagilt välja ilmunud Idanaabrite Isake hakkas inimesi järjest maha laskma. Kõik oli miskipärast vaikne ja rahulik, keegi ei paanitsenud enam, aga mina olin otsustanud ellu jääda ja hakkasin kõige lähemal seisvale relvastatud kurjamile nende tuulikuid kiitma. Mees oli tulivihane ja karjus mu peale, et ma vait jääksin, aga astus sellegipoolest Isakese juurde ja rääkis talle mu jutu edasi. Isake lõpetas tulistamise ja kuulutas, et edasi on igaühe ellujäämine tema enda teha ja kui me sealt ise minema saame, jätab ta meid ellu. Ainult et viimane võimalus pääseda on jõuda kaubarongi peale, mis paari minuti pärast väljub. Ellujäänud, keda oli umbes 10, pistsid elu eest jooksu, aga mind peeti kinni. Ma ei tea, mida minuga vahepeal tehti või kas üldse tehti midagi, aga äkitselt avastasin, et ma olen angaaris üksi, uksed on pärani ja õues paistab päike. Siis meenus, et rong pidi ju kohe väljuma ja maad võttis paanika. Hakkasin jooksma ja jõudsin ooteplatvormile, mis oli õnneks üsna sealsamas, aga rong juba liikus. Kõik teised olid istunud ühele lahtisele vagunile mingite suurte torude peale ja siis nägin, et sinna mahubki veel ainult üks inimene peale. Jooksin meeletult ja jõudsin rongile järele. Mind aidati üles ja komberdasin ainsale vabale kohale istuma. Rong kiirendas sujuvalt ja vaikselt, ka inimesed olid vaiksed. Minu kõrval oli üks üleni verine mees, aga ma teadsin, et rohkem keegi ei sure.