Olen mingil välismaisel konverentsil koos paari tuttava inimesega (keda ma ei tea). Lõunasöögi sabas seistes astub ligi meie idapoolse naaberriigi president, puha ülikonnas (lipsuta, särgikrae ülemine nööp lahti). Hakkab lambist minuga juttu tegema, eesti keeles.... Noh, natuke puine ja selge vene aktsendiga, aga siiski sorav ja väga arusaadav jutt. Vestlus on üllatavalt meeldiv ja härra on vahva ja sarmikas. Lõunapaus lõpeb ja konverents läheb edasi.
Fast forward to järgmine paus, isake on kõpsti jälle kohal ja teeb juttu. Taas on meeldiv ja viisakas jutuajamine, juba on selline tunne, et natuke nagu tuttav inimene ja võib täitsa vabalt suhelda.
Mingi osa üritusest on jälle vahel ja siis hakkab mingi spordivõistlus. Osa läheb võistlema, osa lihstalt kaasa elama. Ma siis hakkan ka kaasaelajana end minekule sättima, kui isake äkki jälle sealsamas ja küsib rõõmsalt, et kas me äkki võiks koos sinna jalutada. Ma jään nõusse. Jutustame siis veel garderoobis natuke ja härra muutub kuidagi väga familiaarseks ja hakkab isikliku elu kohta küsima. Mingi hetk näitan mina siis rõõmsalt kihlasõrmust ja ootan sõbralikke õnnitlusi vms, aga kõik läheb vastupidi... Vladimir (jaah, me oleme selleks ajaks juba nii mitu korda vestelnud, et kutsume teineteist eesnime pidi :D) läheb näost ikka VÄGA pilve ja küsib mõrult, et kes mu tulevane siis on ja mida ta teeb. Kui ma ütlen, et ühes uures firmas keskkonnaspetsialist, siis ta naerab kibedalt ja arvab, et "ta kindlasti ei teeni nii palju, kui mina. Tead, ma olen väga rikas mees ja ma olen hea mees. Mis sa arvad?"
Mina olen nagu puuga pähe saanud ja mõistan, et terve see kuradi aeg ja kõik need vestlused on olnud lihtsalt temapoolne
pick-up-üritus. Ma siis üritan kuidagi viisakalt keelduda ja ütlen, et ma armastan oma meest väga ja olen just temaga kõige õnnelikum. Isakesele see vastus ilmselgelt ei meeldi ja ta kõnnib vihaselt minema. Üritan siis järele hüüda ja küsida, et mis nüüd siis ja jummeljummel, mis ma valesti ütlesin, tema pöörab ringi ja sisistab mulle maailma kõige vihasema hääle ja näoga, et sellist reetmist ta ei oodanud ja et tema arust oli meie vahel midagi erilist toimumas ja et ta maksab kätte.
Ja siis edasi oli nagu faking actionfilm... Mina olin ärevil ja mu hirm aina kasvas, kuna nägin Vladimirit linna peal mitmes kohas väga kahtlaste tüüpidega rääkimas ja neile mingit pilti näitamas ja siis ilmusid ei-tea-kust mitmel korral välja ehtsad vene mafiossid, ainult et uhkete buumerite asemel vanades käuksuvates mossedes ja ladades. Aga väga jube oli, nad ajasid mind igatsugu külm- ja tulirelvadega taga ja nii. Jooksin ja peitsin ennast ja avastasin igast salakäike ja... Üldiselt olin võimas
parkouri-mutt ja lõpuks jõudsin oma Märjamaa koju (!?) pakku. Aa, ja vahepeal jõudsin umbes sada korda emale helistada ja küsida, et "misnüüdsaabmisnüüdsaab ja appiappi".
Ja siis seal kodus olles teadsin, et ega Vladimir ei jäta. Et ta on otsustanud, et kõik Eesti reetlikud inimesed tuleb hävitada. Et nüüd tulebki sõda...
Ja siis ma ärkasin üles.
