episoodid

Olin tunnistajaks tulekahjule. Ühel hetkel saabus tuletõrje ja üks tuttav neist sõitis autoga põlevasse majja. Mõne aja pärast sõitis välja tagasi ja ilmnes, et majas õnneks ühtegi inimest ei olnud. Tulest õnnestus päästa koormatäis ahjupuid ja mõned pehmed mänguloomad. Päästjast sai ajakirjanduses kangelane ja talle anti miski teenetemedal.

Kõik pealtnägijad olid vist natuke ohvrid ka, sest kõigile anti abi korras paar peotäit piimaga keedetud kaerahelbeputru. Kuna mul oli kõht parasjagu täis, otsustasin selle tagavaraks panna ja üritasin putru oma teksade värvli peale balansseerida. Noh, selja poole ikka, muidu oleks segama hakanud. Puder ei tahtnud seal püsida ja ma vihastasin ja korjasin selle sealt jälle kokku ja loopisin kassi toidukaussi.

Äkki loivas kuskilt nura tagant välja üks väga suur ja pika koonuga musta-valgekirju kass ja hakkas sööma. Algul tõstis käpaga putru suu juurde, aga kuna ta käpad olid pisikesed ja lõuad hästi suured, lakkus ta oma käpa puhtaks ja jätkas nii, nagu normaalsed kassid ikka...

Lõpetuseks läksin emaga nahaarsti juurde, kuna mul oli väga kuiv nahk. Arstitädi käskis mul oma vasakut sääremarja masseerida, et ta mingeid mõõtmisi saaks teha. Mina kuulasin sõna ja siis arst ütles, et tõepoolest, mul on natuke liiga palju nahka, lausa 80 ruutmeetrit. Et minu vanuse kohta peaaegu poolteist korda rohkem kui võiks. Ema uuris, et kas ma peaksin siis miskit dieeti pidama, aga arst ütles, et ei pea, aga kirjutas mulle mingi ägeda geeli välja, mida peale mäkerdada. Kreemi nimi oli Lumen ja see pani naha pimedas helendama. Tõepoolest, seisin pimedas toas peegli ees, valge lühike öösärk seljas, ja vaatasin, kuidas nahk kumas kuidagi rohekas-kollakalt. Hästi pehme tunne oli küll. Ja juuksed hõljusid nagu vee all...

tõeline naine kustutab ise oma mehe võlad,

obviously:

Ehk siis järjekordne dineeülesvõte, sedakorda Saadjärve ääres ja juba septembri lõpus.
Piibe maantee on ilus :)

Awkward hetk töölaua taga

Suuuuuht awkward on näiteks see kui istud oma töölaua taga ning ühel hetkel kukub mingi räme ninakoll laua peale. Täiesti lambist, suht eikusagilt.

Õnneks polnud kedagi teist seda tunnistamas.

Ökoõun.

Külmkapist leidsin.
Mis sinu külmkapis huvitavat on?

Hobi või fetiš?

Ise pakuks, et pigem fetiš. Kui hobi oleks, siis CV-sse võibolla terariistad ja noad päris ei kirjutaks.

Natuke meenutades selgus, et mida suurem nuga seda kõrgem oli ka ostuhind. Välja arvatud see keskmine suntoku tüüpi nuga, mis on minu tagasihoidlikus kollektsioonis alles väga uus. Nimelt maksis teine Maximas 0.99 €. Ja kui arvata, et vastavalt hinnale on ka kvaliteet, siis tuleb siinkohal õnneks rängalt eksida. Sellest Maxima odavast hiinakast on saanud mu uus lemmik, sest kvaliteetse terituspulga abil läheb ta kergesti väga teravaks ning püsib ka kaua terav. Jah, teras on tal pehme aga kui konte sellega raiduma ei hakka siis pole probleemi.

Ise olen igatahes rahul.

veel mõned dineed olles kodus ja teel

kodus:

Esimest korda elus keetsin vähke ja esimest korda elus neid ka sõin (kallis kaasa muidugi ka). Ütleme nii, et käras küll, kui mitte, et oomaigaadkuihea :) Täitsa päris kodumaised metsikud jõevähid, küll mitte mu enda püütud, aga üks lahke töökaaslane käis püügil ja halastas mu peale, kui kuulis, et mu maitsepungad vähjaga tuttavad pole...

ja teel:

Selline malbe merevaade avaneb marsruudil Helsingi-Tallinn. Pitsa ise ei olnud nii malbe, sain vist lausa rasva üledoosi. Veel järgmisel päeval ei suutnud ma suurt midagi süüa ja hommikul ajasin VastusMehe kokakoolale päkad silma.

Peaks vist hakk'ma luulemaie
ei sääl vahet, joond või kaine
riimid ise tahtvad tulla
teenivad ehk raske kulla?

Teisipäevane rattamatk

Kuna puhkuse ajal on natuke rohkem aega spordile pühenduda, siis otsutasin teisipäeva varajastel hommikutundidel võtta ette väikese rattasõidu. Pealegi tagab aktiivne hommik ka edasise eduka päeva ja ratast ei olnud liigutanud kah peale Palivere rattavõistlusel käimist.

Eesmärk: Nautida ilusat ilma ning tutvuda kohaliku looduse ja teede võrgustikuga Haapsalu ja Rohuküla vahelisel rannikul. Üritada kulgeda olemasolevat teede võrku arvestades rannikule võimalikult lähedal.

Rattamatk: Natuke enne kella seitset startides tundusid hommikused +6 sooja kraadi päris külmana. Esimesed kokkupuuted kohaliku taimestikuga Uuemõisa ja Haapsalu vahel muutsid riided ning jalanõud päris märjaks. Õnneks suutis päike promenaadil selle probleemi kiiresti lahendada ning mõne kiirema vända pöördega oligi soe jälle sees. Edasi kulges tee juba tuttavat rada pidi kohaliku spa ning terviseraja poole. Korraks põikasin veel ka majaka juurest läbi.

Pullapää puhkekeskuse juurest läks asi huvitavaks. Kuna ranniku äärne teede võrgustik oli väga ebaselge siis lähtusin matka planeerimisel maa-ameti kaardist, kus oli teid kõige rohkem peal. Osad tupiklõigud plaanisin "ühendada" loominguliselt läbi metsa või heinamaade kulgedes. Pullapäält alguse saav metsatee oli ilmselt kunagi kalurite kasutuses ning sõidetav traktoriga. Tupiktee lõppu jõudes avastasin et tagumine ratas oli ime kombel küngaste vahel ukerdades täiesti lahti tulnud. Õnneks ei hüpanud ratas oma "pesast" välja ning pärast väikest remonttööd sõit jätkus.

Mööda rannaäärset kulgemine oli oodatust raskem ning kohati tuli ratast seljas tassida sest maapind oli väga künklik ja muutis sõitmise raskeks.

Siis põrkusin matka esimese eramaa sildiga, mis üritas takistada mul ranniku äärt läbimast. Kahjuks ei jäänud see selle matka viimaseks sildiks. Kuna tagasi pööramine oleks tähendanud väga pikka ratta seljas vedamist ning kinnistust mööda ei olnud läbi tiheda metsa võimalik minna siis otsustasin sõita läbi eramaa. Keda õnneks hoovis polnud.

Sealt suundusin edasi vana raketibaasi poole, aga magasin õige teeotsa maha ning pidin tagasi sõitma. Teeotsaks on seda muidugi raske nimetada. Algus oli veel midagi tee moodi, aga mida rohkem ranniku poole seda tihedamaks metsa muutus ning seda raskem oli liigelda.

Sõiduvahendi hammasrattad olid korralikult kohalikku taimestikku täis. Õnneks ei olnud tänu kuivale perioodil kardetud suur muda niiet astumiseks õiget kohta valides õnnestus vaikselt edasi liikuda. Läbi metsa ragistades ning ratast üle langenud puude tassides jõudsin veel paari eramaani, mille sujuvalt läbisin.

Vahelduseks kinni kasvanud radadel oli ka lõike kus sai ämblikuvõrkude vahel enam vähem talutavalt liigelda kui vaid õiget suunda oleks teadnud.

Asfalteeritud teed kusagil keset metsi andsid märku kunagisest sõjaväe olemasolust. Teel põrkasin ka mõne sellise militaarobjekti otsa mille teenindamiseks need teed ilmselt kunagi rajati.

Lõpuks viis tee mind rannikuäärsesse suvilarajooni, mille teederägastikus veidi ekseldes sain ka päris mere äärde välja sõita ja nägin ka maabuvat praami.

Rohukülas tervitas juba vana hea raudtee tamm, mis mind lõpuks ka õnnelikult koju juhtis.

Kokkuvõte:

Raja pikkus:  ca 40 km

Orienteeruv rattasõidu aeg: 2:45

Kogu matk koos peatustega: 3:20

Kahjuks ei õnnestunud kõikjal esialgu planeeritud teekonda läbida ning kohati tuli rannikust kaugemale liikuda kuna looduses olid teed raskesti eristatavad ja orienteerumine raske. Samuti läks palju aega ekslemisele ning kaardi vaatamisele. Hoolimata sellest jäin sõiduga rahule.

Koju jõudes ja enda pealt sitikaid ära korjates avastasin veel et sooja vett ei ole. Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning pani äratusele punkti.

Kõik rattaselga ja sõitma kuni ilm veel lubab.

pihitool

ma ei kirjuta teile hilinemisega, kuidas Ämeeuika oli äge ja Maiaami Biitš oli kuum ja niiske ja vingeid autosid täis (täielik Mustangi- ja Camaropedede märg unenägu näiteks) ja kuidas sealne pitsa oli jõle rasvane ja hea ja kuidas öösel on ookeanis lahe ujuda, kui kaugel merel on ilus äikesetorm ja teisel pool on Miami Vice stseen öise skyline'ga (ja natuke õudne on ka, sest pimedas ei näe, kui laine tuleb, eriti, kui silmad soolast ilgelt kipitavad) ja kuidas head tahvelarvutid on odavamad kui siin.

ma kirjutan teile hoopis värskelt, kuidas ma hommikul tööle minnes nägin, kuidas üks ennast täiesti kännuämblikuks joonud meesterahvas pärast ühe lähedalasuva maja trepist vaevalt püstijalu alla tulemist paar kukesammu tegi ja siis asfaldi poole selg ees peakat hüppas (päriselt ka, umbes nii nägigi välja, käed ainult vehkisid koordineerimatult) ja kuidas see pea JÕLE vastiku kolksuga vastu teed kõmatas ja kuidas ta siis kahe käega peast kinni haaras ja seal külili jäi ja siis oma käsi vaatas ja neid vastu teed puhtaks üritas pühkida ja kuidas ma kaugelt ei saanud aru, kas seal on ports verd või mitte ja kuidas ma ei teinud selle peale mitte midagi....

ma kirjutan hoopis, kuidas ma küll mõtlesin, et peaks kasvõi ligi astuma ja üritama uurida, kas talle peaks äkki abi kutsuma, aga ei astunud, või kuidas ma imestasin, et ka ükski teine trammipeatuses seisnud inimene ei tee midagi. või kuidas ma kergendatult ohkasin, kui üks härra, kes kukkunust mööda sattus tulema, seal korraks ikkagi peatus ja juttu tegi ja siis ikkagi rahulikult edasi sammus. või kuidas ma terve tee trammiga tööle loksudes ja veel töö juureski päris pikalt mõtlesin, kuidas ma olen üks neist, keda ma nende tuimuse ja osavõtmatuse pärast vihkan.

ma ei tea, mis see oli, mis mind takistas, aga mind ajavad need inimestes olevad "takistid" oksele. ma ajasin ennast täna hommikul oksele. eks järgmine kord jälle...

aga muidu have a happy thursday evening, sõbrad :)

Vastik lehevaras

Kodus on juba aastaid, küll üsnagi episoodiliselt aga samas ka järjepidevalt tellitud ajalehte ära varastatud. Kahtlusaluseid otseselt pole. Postkasti avab tavaline vene riidekapi ukse lukuvõti, pikemate näppudega kodanik saab ka ilma luugi avamiseta lehed kätte. Esivanemat on selline olukord üsna närvi ajanud ning nüüd täna hommikul lehte võttes avastasin postkasti põhjast sellist toredat lugemist.

Munakunst

Leidsin arvutist selle vana pildi täna. Munanädala jätkuks sobiv. Vist.

Munanädal: pühapäev

Printsess juhtis kommentaariumis tähelepanu, et iga pilt läheb siin munanädalal aina valgemaks. Noh, kõige heledam ei pruugi see pilt olla, aga valget on siin pildild kindlasti kõige rohkem. Klassikaline keedumuna valgel taldrikul. Ehe Eesti köök, printsessi palvel.

Minu poolt siis munanädala viimane üllitis. Traditsiooniline muna-millegi-sees roog ehk muna avokaados.

Tulemus oli päris maitsev, muna maitses hästi. Avokaado selle eest oli täiesti mõttetu maitsega. 2/10 - would not bang recommend.

Munanädal: pildita pühapäev

igal munal oma mihklipäev
ka pime kana leiab muna
nagu küla munale, nõnda muna külale
lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma muna pistmata
kus muna näed laita, seal tule ja aita
tühi muna ei seisa püsti

ja üldse, nõme munapea...

käisime täna Nõval liiva piiksutamas ja laintes/vetikasupis hüppamas. kohal oli ka TA sünnikodu neljaliikmeline esindus, kellel oli kostiks ports keedumune kaasas. pakuti, sõin - viisakas punkt munanädalale.


PS: munad rokivad ikka täiega. nüüd tuleb veel ikkagi see üleni-kollase keedumuna tegemine ja "koorimata koorimine" ära õppida!

Munanädal: laupäev

 

Praetud liha (antud juhul peekon), mille peale on löödud paar muna ja natuke rohelist sibulat on täiesti kindlasti mu lemmikute hommikusöökide esiviisikus. Esile kerkib alati nostalgia lapsepõlvest, kus vanaema seda eriti just suvel suurte pannitäite viisi tegi - ju siis oli see lihtne ja kiire söök kiirel ajal.

Ühtlasi, lambiblogist on saamas justkui mingi diletantlik kokandusblogi. Ainult söögi teemad ja pildid.

Munanädal: reede

Muna sibularõngas, teine omakorda esmaspäevasest munapostitusest üle jäänud saiast välja lõigatud sektori peal. Ja tegelikult rohelist sibulat lõigates ei jäänud ükski tükike muna peale pidama. Vot sulle tõenäosus.

Seda, kas ka munanädal puhkepäevadel jätkab, ei tea ka vanajumal ise öelda. Elame näeme, nagu klassikud on öelnud.

tütarlapsest sirgub naine

ehk nisanäpu teine tulemine.

Ma olen peale meheleminekut nii ülbeks kätte ära läinud, et otsustasingi siin omale ägedama nime võtta ja kutsusin uut ennast blogiga liituma. Ja no mis sa oskad kosta, uus mina võttiski kutse vastu.... Nimevahetusest hoolimata on mu näpud aegajalt endiselt nisajad, aga nüüd on üks neist vähemalt korralikult rõngastatud.

nisanäpp jääb esialgu lehe paremasse serva autorina kõdunema, aga kui peaks ilmnema, et mu seniseid postitusi saab imekombel uue kontoga siduda (või et kui sellenimelist autorit kustutades kõik vanad postitused alles jäävad), kaotan ma ta sealt ära. Või kaotavad ülejäänud adminnid kasvõi kohe, kui tahavad :)

Munanädala mõtetest kantuna ka minu poolt väike panus: sõin täna töö juures lõunaks okroškat, mille sees olid ka keedumuna tükid (kuigi neid polnud nii palju kui eelmisel korral), kõrvale haukasin kiluleiba, millel oli kaks peaaegu leivaviilu-paksust munaseibi. Õhtusöök koosnes värskest salatist, kuhu lõikasin sisse 4 keedumuna.

Munad on surnud, elagu munad!!!!

Nii palav on magada

Jah, nii on. Suvisel ajal ikka enamasti küll selle pärast, et väljas on suviselt palav. Aga kui oled õnnelik gaasipliidi omanik, siis tasub üle kontrollida ka selle, et ega sul pliit ööseks tööle ei jäänud.

Minul igatahes jäi. Hommikul pliidi äärde minnes tundsin, et köögis on kuidagi eriliselt palav, eelkõige just pliidi vahetus läheduses. Väljast kostuva kajakate kisa taustal oli ka siiski õrna gaasi kahinat kuulda. Ning seal ta siis lõõmas, õnneks küll kõige väiksema leegiga. Hea on ka see, et gaasi kulu arvestus ei ole korteri- vaid trepikojapõhine.

Munanädal: neljapäev

Plaan oli siis teha sedasi:




Tulemus tuli aga paraku selline:

Fuck this shit, ma ütlen. Kuradi munanädal.

Munanädal: kolmapäev

Tegelikult on see ju lihtne: prae muna millegi sees.

"Muna paprikas"

Munanädal: teisipäev

Teise munanädala päeva lõpuks on selge, et kõik nii laudusalt ei pruugi minna nagu oled plaaninud. Seda illustreerib ka allolev pilt, kus on nii katse nr 1 kui katse nr 2. Ilmselt iga pikk viiner kõvaks painutamiseks ei sobi. Soovitud tulemus oleks pidanud konkureerima pigem millegi sellisega.

"Muna viinerist südames"

Munanädal: esmaspäev

Mis juhtub, kui külmkapp lakkab töötamast, toas on 30 kraadi sooja kuuma ja oma lõppu on ootamas arvestatav hulk toitu, sealhulgas kaks pakki mune? Tuleb The W'le külla minna, kogu toit kaasa võtta ja tema külmkapist ka pakk mune leida ning esimene Lambiblogi munanädal ongi alguse saanud.
Tere tulemast.

"Muna saia sees"