Kuidas avaldada muljet Andrus Veerpalule

Kes veel ei tea, siis kunagi ammu otsustasime koos Bossiga Tartu Maratonile minna. Seoses sellega sai möödunud laupäeval läbi viidud taktikaline maastikuluure Tartu Maratoni raja alguse aladel eesmärgiga välja selgitada Harimäe tõusumeetrite raskusaste - ehk teisisõnu operatsioon seeriast "Tunne oma vaenlast". 

Läbitud esimesed kilomeetrid, said selgeks järgmised asjad (enda näitel, siis):

• suusk ei libise üldse edasi (keset laskumist jääd seisma)
• pidamist on nii palju, et jaluta kasvõi 45 kraadisest tõusust ülesse
• pidamist on nii palju seepärast, et pidamisalale jäätub kohati kuni paari sentimeetri paksune lume/jääkiht alla kinni (eemaldada ilma abivahenditeta võimatu), seepärast libiseb suusk edasi veel halvemini 
• hiljem esineb anomaalia, kus suusk libiseb väga hästi ainult tagasi (edaspidi libisemist ega  pidamist samas enam ei eksisteeri)
• jõudu korralikult suusatamiseks oli umbes paarisajaks meetriks, ülejäänud distants oli kolgata tee (loe: tõusudest suuskadel ülesse jalutamine, kepid lõtvadel rippuvatel kätel järele lohisemas, pidevad seisakud ja ohkamine/vandumine (Bossi kuuldekaugusest väljas, loodan))
• teispäeval kossu mängima päris kindlasti ei lähe (nüüd mõtlen juba ehk ümber, siiski)
• kui maratonil selline ilm, rada ja enesetunne on, siis ma ei tea...

Vaade Harimäe torni tipust

Ent mõned positiivsed hetked kah siis lisaks. Ühel esimestest korralikest laskumistest pidi Boss oma paremini libiseva suusa tõttu minu selja tagant jäljest välja tulema, ent sooritus ei olnud piisavalt täpne, mille tulemusena otsustas Boss suurel kiirusel tekkiva kukkumise peatada vast kõige stiilsemal moel - nimelt oma peaga vastu täis tuisanud maad. Kõike seda oli võimalus oma silmaga kaeda ka kahekordsel olümpiavõitjal Andrus Veerpalul, kes parajasti just meile vastu suusatas ning oma suurepäraseid paaristõuked demonstreeris. Iseasi muidugi, kas Bossi poolt esitatud kukkumistehnika kahekordsele olümpiavõitjale siiski muljet avaldas. Vähemalt meile avaldas muljet küll see, kui Veerpalu ainult paaristõugetega järsust tõusust ülesse läks.

Harimäelt tagasi tulles õnnestus näha veel ka Andrus Ansipit koos turvamehega Harimäe poole sõitmas, kelle näost ei peegeldunud küll kübetki suusarõõmu vastupidiselt mõnele teisele rõõmsameelsele tavasuusatajale, kes ei pidanud paljuks meile ka jõudu või lihtsalt 'hei' ütlemast.

Niipalju siis ühest suusatrennist, nüüd on vähemalt üks selle teemaline post kah olemas. Elagu sport või midagi. Loost muud puänti või moraali seega otsida ei tasu. Kui, siis ainult seda, et härra Boss on alati oodatud meie tagasihoidliku blogi kollektiiviga liituma, kui ta seda ainult ise soovib.