Marineeritud redised

Ma päris täpselt ei mäletagi, kust kohast tuli mul idee rediseid marineerida kuid mainitet toiming sai hiljem ette võetud juba pelgalt nii sportlikust (loe: kokanduslikust) huvist kui ka asjaolust, et tegelikult oli vaja neiu nisanäpule suure luulevõistluse eest kinkida kilo rediseid. Kilo rediseid on iseenesest päris suur kogus, mis pealegi kaunis kiiresti toorest peast halvaks läheb. Seetõttu tunduski mõistlik mõte proovida neidsamu kingitavaid rediseid marineerida. Sedasi oleks hüpoteetiline kink oluliselt säilivam ning ka lihtsamini transporditavam.

Oma kokandusliku haardeulatuse laiendamiseks sai ostetud ka kaks erinevat äädikat (punase veini äädikas ja vahuveini äädikas) millest omakorda sai vastavalt tehtud ka kaks erinevat marinaadi. Juhuse tahtel osutusid ka kaks pakki rediseid omakorda erinevateks ning esimene kahe purgiga proovipartii saigi hakkama pandud.

Ent nagu ülalolevalt pildilt näha, siis nädal aega marinaadis seismist on tipnenud kokandusliku fiaskoga. Värskusest pakatavast hamba all krõmpsuvast pisikesest redisest on saanud pehme elujõuetu krimpsus plönn. Tõsi, suuremad neljaks lõigatud redised, mida pildile ei hakanud mahutama olid tunduvalt esteetilisema välimusega ent tagasilöök mu kulinaarsele enesehinnagule oli juba antud ning uued plaanid rediseid purki pista sai igaveseks maha maetud. Liiatigi veel eesmärgiga valminud hoidist kellelegi heas usus kinkida.

Aga kallis nisanäpp, ära muretse - oma redised saad sa ikka. Sest meenutades seda aega, kui neid purki toppisin ja nii mõnegi ka endale suhu pistsin julgen väita, et värskest peast on nad täitsa pandavad söödavad.