laupäev vastu pühapäeva

Istusin lennukisse. Minu koht oli kõige ees paremal, otse pilootide kohal, nii et vaade oli suurepärane. Panin turvavöö kinni ja üsna kohe hakkas lennuk liikuma. Hoovõtt oli lühike ja juba olidki rattad õhus. Tõus oli vastik ja ärev, kuna lennuk oli nii järsu nurga all, et olin istmes peaaegu pikali. Hirm kasvas vist kõigis sõitjates, sest tagantpoolt oli kuulda üha rohkemate inimeste kaeblemist ja keegi hakkas lausa nutma. Järsku sai tõus läbi ja lennuki asend normaliseerus, aga midagi oli ikka valesti: ärevus kestis ja selline tunne oli, nagu kohe-kohe hakkaks midagi väga hullu juhtuma. Erinevalt kõigist teistest oli ühel naisterahval aga väga lõbus tuju ja ta näis kogu sõitu nautivat. Ta tõusis mu selja tagant oma istmelt üles, avas katuseluugi, pistis oma käe sealt välja ja hakkas pildistama. Sel hetkel sain aru, et me lendame kohutavalt madalal, vast ainult 40-50 meetri kõrgusel maapinnast. Lennuk jõudis mere kohale ja siis läks jamaks: õhk oli erineva kujuga tuulegeneraatoritest paks, nende vahel oli keeruline põigelda ja nad undasid väga pahaendeliselt. Ja siis tuli välja, et tuulikud ei olnudki elektri tootmiseks vaid õhutõrjeks mõeldud. Meie lennukit lasti igast kaarest ja lõpuks sunniti maanduma. Kõik reisijad käsutati lennukist välja, üks suusamaski ja automaadiga mees lasi piloodid maha ja ülejäänud aeti mingite angaaride suunas liikuma. Rada oli keeruline ja ohtlik, sest see kulges mööda metallsõrestikke: kokku oli kuhjatud igasugu reste, redeleid ja treppe. Rägastik oli nii hull, et mõned kukkusid alla ja said surma. Otsustasin, et selle relvastatud jõuguga tuleb püüda rääkida ja kogu seda konflikti kuidagi leevendada ja lahendada. Samal hetkel olime angaari jõudnud, kõik lennukis olnud ja veel elus reisijad olid üles rivistatud ja kusagilt välja ilmunud Idanaabrite Isake hakkas inimesi järjest maha laskma. Kõik oli miskipärast vaikne ja rahulik, keegi ei paanitsenud enam, aga mina olin otsustanud ellu jääda ja hakkasin kõige lähemal seisvale relvastatud kurjamile nende tuulikuid kiitma. Mees oli tulivihane ja karjus mu peale, et ma vait jääksin, aga astus sellegipoolest Isakese juurde ja rääkis talle mu jutu edasi. Isake lõpetas tulistamise ja kuulutas, et edasi on igaühe ellujäämine tema enda teha ja kui me sealt ise minema saame, jätab ta meid ellu. Ainult et viimane võimalus pääseda on jõuda kaubarongi peale, mis paari minuti pärast väljub. Ellujäänud, keda oli umbes 10, pistsid elu eest jooksu, aga mind peeti kinni. Ma ei tea, mida minuga vahepeal tehti või kas üldse tehti midagi, aga äkitselt avastasin, et ma olen angaaris üksi, uksed on pärani ja õues paistab päike. Siis meenus, et rong pidi ju kohe väljuma ja maad võttis paanika. Hakkasin jooksma ja jõudsin ooteplatvormile, mis oli õnneks üsna sealsamas, aga rong juba liikus. Kõik teised olid istunud ühele lahtisele vagunile mingite suurte torude peale ja siis nägin, et sinna mahubki veel ainult üks inimene peale. Jooksin meeletult ja jõudsin rongile järele. Mind aidati üles ja komberdasin ainsale vabale kohale istuma. Rong kiirendas sujuvalt ja vaikselt, ka inimesed olid vaiksed. Minu kõrval oli üks üleni verine mees, aga ma teadsin, et rohkem keegi ei sure.