sauerkraut und wienerschnitzel

Ma ei viitsinud kontrollida, kui valesti ma pealkirjas sisalduvad sõnad kirjutasin, nii et palun härdalt vabadust. Aga nüüd on küll nii, et ma tulin äsja palavikusena ühelt väikselt välislähetuselt, mille käigus tekkinud mõningaid mõtteid kangesti kellegagi jagada tahaks. Olge mu ohvriteks, palunaitäh :)

Tallinn-Helsingi-Berliin-Helsingi-Tallinn...

* Tallinna lennujaam on väga nunnuks läinud! Värviline ja rõõmus ja ilus ja tore ja puha :)
* väiksed propeller-lennukid on nii lärmakad, et aju tahab keema minna
* pimedas Berliini jõudmine, terve valge aja koosolekul istumine ja siis jälle pimedas lahkumine tekitas mõtte, et sinna linna tahaks tagasi minna ja päriselt ka midagi näha. Oleks nagu vahtida küll... Jah, suur osa ajaloost tehti sõjaga maatasa ja asemele kerkis midagi muud, aga terve ports on ikka alles ka ja eks sõjajärgseski on ju põnevat. Näiteks oli meie koosoleku-maja ehitatud jupikese Berliin müüri ümber. Oo, ja loomaaed on ju hiigelsuur. Ja bussiaknast nägin eemal valgustatud Brandenburgi väravaid. Pluss sillad-kanalid-värgid... Ja sõjahuvilistele mälestusmärgid ja muuseumid ja kogu see krempel. Üldse, kevadine Berliin võiks sehr romatisch olla :)
* Berliini tänavatele oli taevast mingi enneolematu ja nähtamatu libedus langenud. Nimetagem seda näiteks ideaalseks mustaks jääks kerge jäävihma lisadiga. Mina end niiväga ebakindlalt ei tundnudki, välja arvatud võibolla umbes seitse korda, kui pikali pidin kukkuma, aga see tunne on vist talvedega nii normaalseks saanud, et sammud mul kuigi ebalevad ei ole. Kohalikud aga pakkusid kaunis amüsantset vaatepilti, kakerdades nagu pingviinid marineeritud puravikel :P
* döner kebab maitses hääääääää
* hotellitoas teleka kanaleid klõpsides tekkis kuidagi äraspidine ja kummaline tunne, kui leidsin, et kahelt kanalilt tuleb ajaloosaade Hitlerist ja ma ei suutnud otsustada, kumba vaadata. Sellele järgnes sügav kahetsus, et ma saksa keelt ei mõista, kuna mõlemad saated tundusid väga põnevad (ja ei olnud mingi History Channeli jura vaid sakslaste endi tehtud, enda ajaloolastega jnejne)
* kui sakslane ütleb siiralt mingi nende poolt hästi tehtud asja kommentaariks, et „well, we do have to make it all up somehow“, poeb ka natuke imelik tunne sisse. Et mis ma nüüd siis selle peale teen… Naeran/naeratan rõõmsalt? Panen käe kaastundlikult õlale? Saadan pikalt? Jään lihtsalt lolli näoga otsa vaatama?
* saksa keeles peale loetud/kähinal piiksutud tekstiga Sponge Bob on... mai tea... üle mõistuse vale, eriti siis, kui ta laulab L Vähemalt sama vale kui X-Filesi Scully...
* päris elus ja tänavatel kuulduna kostab muidu saksa keel oluliselt ilusamini kui ekraani vahendusel (või jumal hoidku, saksa keele tunnis kooli ajal)
* mu smart-ass-phone sai ööl vastu tagasilendu imelise asjaga hakkama, timmides kellaaja täiesti omal algatusel jälle Eesti sammu peale tagasi (ärge küsige, kuidas, seda enam, et eelmisel päeval oli kõik jonksus ja telefoni kell klappis kohalikega kenasti). Minu jaoks tähendas see seda, et lahkusin hotellist hommikusöögita ja sain alles poolel teel lennujaama aru, et kell ei ole mitte 20 minuti pärast kaheksa vaid seitse. Niisiis sain pooleteise tunni asemel passida kaks ja pool tundi, mis ei olnudki väga lõbus, arvestades, et olin vähe magada saanud ja internetti need rajakad seal Tegel Flughafenis ka jagada ei mõista. Vähemalt tegin bussis loodetavasti paari inimese tuju paremaks: kõigepealt nägin tänaval bussiaknast ühte kella, mis minu arvates valet aega näitas, siis teist ja kui kolmandat kah sama „vigaste“ seieritega ajamasinat silmasin ja oma telefonist ajavööndit kontrollisin, hakkasin täitsa naerma. Noh, mitte ei hirnunud päris, aga ikka täitsa naersin ja ei saanud tükil ajal pidama. Optimismus ist gut, nagu öeldakse, sehr gut! Hea meel on tõdeda, et ajavahe just sedapidi oli… Oleks mu tutiplutitelefon teises suunas reisimise ajal sama triki teinud, oleks see naeru asemel võinud kurja vandumisega lõppeda.
* (eriti päeval) lendamine on lahe: kui on pilvitu ilm, võib all mööduvat maad vahtida, kui on pilves, paistab ikka päike ja ikka on ilus olla seal vati kohal kõõludes! Kuskil allpool või ülalpool või kõrval tuiskab mõni teine lennuk ja äkitselt saad aru, et täitsapekkiskuikiiresti parasjagu liigud. Et inimesed teevad ikka võimsaid asju! Ja üldse tulevad suured mõtted pähe ja neid on mõnus mõelda… Vaatad alla ja see on kõik kuidagi ilus… Ilus, et inimesed teevad nii palju head muusikat ja kirjutavad häid raamatuid ja on üldse toredad. Armastavad ja usuvad ja loodavad ja naudisklevad ja kaklevad ja nutavad ja sõdivad ja sünnivad ja surevad ja kõik triljon muud asja ka veel. Kõik on justkui peopesa peal… Pole see meie blue marble nii suur midagi, tegelikult on ju täitsa nääpsuke ja kuidagi kodutunne tuleb iga kord lennuki aknast välja vaadates lõpuks peale, ükskõik, mis maalapi kohal hõljunud olen (ja nüüdseks ikka juba olen). Tänutunne tuleb ka, lihtsalt elus olemise eest. Aga kui siis aknast Eesti jupid paistma hakkavad, tuleb veel üks tunne juurde: „oma“-tunne. Täna kuulsin end rõõmsalt mõtlemas, et „näe, MINU Saaremaa ja Hiiumaa! MINU Saarnaki! MINU jäätunud Väinameri! Minu-minu-minu!“ Hehehee, lahe :)

Siiralt teie
Frau Antwort
Emopatriootika osakonna vanemtehnik