Jalgsimatk lugupeetud sõpradega

Umbes täpselt nädala aega tagasi samal ajal rändasid lambiblogi kõik neli lugupeetud härrat mööda RMK Oandu - Ikla matkateed ning diskuteerisid elavalt selle üle, kas Järvi Pärnijärve telkimisalala on esimene majutuspaik või on seda hoopiski Järvi Pikkjärve telkimisala. Arutelu vaatepunktid olid loomulikult eri osapooltel kardinaalselt erinevad, mis aga ei takistanud selle üle siiski elavalt diskuteerimast. Õnneks päädis olenemata selle triviaalse arutelu tulemustest õhtu siiski ühise konsensusega ööbida just siiski Pikkjärve telkimisalala.

Esimese lõkke ülesse tegemise ülesanne jäi üsnagi juhuslikul moel kodanik Tarqi vastutada, kes ka aktiivselt tuli RMK-le appi oma portatiivse Fiskarsi saega kuivi noori männipuid langetama. Jäetagu siinkohal aga sellise tegevuse õiguspärasus ning keskkonnateadlik-eetilis käitumishinnang igaühe enda otsustada, seda eelkõige selles valguses, et kuivi küttepuid jagus telkimisalal küllaga.

Vahemärkusena meenus siinkohal, et kodanik Tarqi paistis silma lisaks suurepärasele vaprusele kanda oma Enrico Benetti soonivat seljakotti ka sellega, et üllatas oma matkakaaslasi plastikprügi sambla või liiva alla mattes. Õnneks piirdus see ainult ühe juhtumiga, kuid sellest hoolimata pean seda ka siin tagantjärele piisavalt eetiliseks ära mainida. Oma prügi peab siiski suutma kaasas tassida või selleks ettenähtud kohta teisaldama.

Tegelikult olen ma siinkohal jõudnud seisukohale, et terve matka logi pole siia mõtet ümber kirjutada ning panen nüüd kirja mõned üksikmõtted:

• poleks iial arvanud, et olen neljast inimesest ainuke, kes võtab matkale kaasa tuletegemise vahendid. Poleks ka arvanud, et Tarqi suudab mu äsja ostetud tulemasina esimese lõkke süütamise käigus peaaegu tühjaks lasta
• hea meel on selle üle, et sääski oli väga vähe
• oma isetehtud matkapriimused osutusid üsnagi kasutuks, tuleb nad matkal laekunud kogemuste põhjal ümber/uued teha.
• tore oli vaadata kõigi kolme ülejäänud matkalise avastusi ja tõdemusi raske seljakoti kandmisel ja pikal rännakul. Vähemalt selles osas olin ainukesena oma ajateenistuse kogemuse võrra teist ees, härrased.
• matk oli minu jaoks õige veidi oodatust raskem
• lemmiklauseks, mida ma salamisi ka lootsin kuulda olid Tarqi öeldud: "Käin küll jooksmas aga sittagi kasu ei ole". Tundus, et tavalisest "kõndimistrennist" oli selle matka läbimiseks piisavalt abi.
• Ilus oled isamaa. Aegviidu -Võsu lõigu reljeefi ja silmailu jääb selles osas küll ainult kiita.
• Kahju oli The Answeri katkestamisest, aga mis teha. Enam ei ole mehed rauast, vaid ainult puust.
• Veelkord müts maha Tarqi ees, kes hoolimata meie kõigi mõnitustest ja sõbralikust lõõbist ikka aina edasi marssis. Tarqi oli, on ja jääb masinaks.
• Matka lõpuks tõmbas ikkagi põhja alt ära, selles osas on kerge pettumus.

Heietada võiks siis muidugi veel, aga aitab küll. Märk on siin vähemalt maas.

Väga tore oleks, kui sellest saaks iga-aastane traditsioon teha üks väike jalgsimatk aga tean, et selline matkavorm ei ole kaugeltki mitte igaühele meist meele järgi nagu ta seda just minule on.

Sellegipoolest, ma tänan Teid, lugupeetud sõbrad, selle toreda ürituse eest. Ja eriti Bossi, kes kunagi selle idee välja käis. Seni kuni meil nalja nabani saab on iga koosviibimine kulda väärt.