11. SP

Vähemalt korra aastas jõuab kätte jälle see hetk, kus lambiblogi vaimne ema tuleb ootamatult välja teatega, et kohe-kohe on lambiblogi sünnipäev. Ilma temata ei oleks see ilmselt kunagi tähistatud saadud.

Seekord tegime sohki ja pidasime nõndanimetatud sünnipäeva päev varem ära. Heaks tavaks seda varem ära pidamist vist ei peeta aga lambiblogi saatusele see nüüd küll kuidagi veel halvemini ei saaks mõjuda kui praegune olukord juba on.

Tähelepanelik lugeja loendas juba pildilt kokku 11 küünalt, mis tähendab, et lambiblogi on internetis kättesaadav olnud juba 11 aastat. Oh my kuidas aeg lendab. Üllatuslikul kombel leidus poes ka täpselt üheteistkümne saiakesega "kringel"- IT'S A SIGN! 

Essa.

Eelmisel aastal ei teinud ma ühtegi postitust. Piinlik. Aga sellel aastal olen vähemalt esimene.

Head uut aastat.

Tagasivaade 2016. aastale

Tähelepanelikumad on mõistnud, et Lambiblogis enam eriti midagi suurt ei toimu. Või noh, peaaegu üldse ei toimu midagi. Aga miks mitte siis see aastane vajakajäämine kompenseerida näiteks mahuka klišeehõngulise aastalõpukõnega? Aga tõesti, miks mitte - prooviks taaskord.

Ma ei saa rääkida siinsete blogi liikmete igaühe elu ja läbielamiste eest, kuigi õnneks enamuse tööde ja tegemistega on suures osas täitsa hästi õnnestunud kursis olla. Seega ju võiks vaadata ka teiste eest aastale tagasi kuid sedasi pole teemakäsitlus piisavalt objektiivne ning seepärat lähtun ikkagi eelkõige endast ning vaatan aastale tagasi just läbi enda kogetu. Kui selle käigus saab mainitud ka mõni teine liige siin ilmselt just seepärast, et jagasime seda kõike ühiselt.

Nii mõnelegi siin on teada, et mälu pole kindlasti mitte mu tugevaim külg ning sestap üritasin mööduva aasta tegemistest leida vihjed läbi enda tehtud fotode. Peamiselt siis just telefoni abil tehtud fotode, sest kunagine fotonduse kirg peegelkaameraga - kui seda lühiajalist tugevat huvi, tahtmise ja teovõime perioodi üldse sõnaga kirg iseloomustada saab, on tõenäoliselt igaveseks lahtunud.

Mida ma siis leidsin neilt fotodelt? Selgub, et koos printsessiga sai läbi meie National Geographic'u kollaste akende külastamise projekt. Teadaolevad ametlikud aknad (23 tk) on kõik nüüdseks külastatud, kuigi siseringkonnas levivad kuulujutud, et neid on siiski plaanis ka teistesse Eesti piirkondadesse rajada.

Aasta esimeses pooles võtsin aktiivselt kätte oma tervise. Nimelt otsustasin lahti saada oma ainsast soolatüükast, mis on mu vasaku käe nimetissõrmel püsivalt olnud juba vähemalt viimased 15 aastat. Proovitud sai kõiki teadaolevaid ravivõtteid, mida seni veel proovinud polnud. Alates erinevate hapete ja muude oksüdantide kasutamisest lõpetades käsimüügis olevate külmutavate ainete ja kuudepikkuse tüüka kinni teipimisega. Nendest viimane pidi osade teadusartiklite põhjal vaata et kõige efektiivsem olema. Tulemusena saab paraku maha märkida ainult seda, et teatud hetkedel omandas sõrm sellise välimuse, kus tekkis juba kahtlus, kas teine üldse käe küljes veel püsib. Soolatüügas aga elab tänaseni edukat elu mu sõrme küljes edasi. Wat do?

Tervisega seostub ka ilmselt aasta alguses küpsenud plaan, et iga kuu kõnnin rohkem kui eelmine kuu. Kuni juunini nii õnnestuski teha, aga siis tulid puhkused ja muud mitteregulaarse iseloomuga tegemised ning ei õnnestunud ka sügiskuudel enam korralikult järje peale saada. Seega jäi Endomondos registreeritud aastane jalgsi kõnnitud kilometraaž sinna 2700 km kanti. Aga kuna taotluslikult ei ole selle hulka arvatud näiteks kodulähedaste toidupoodide külastamine ja muud väiksemad otsas, siis loomulikult on tegelik kilometraaž veidi suurem. Väiksem kilometraaž

tuli juulis, kus tänu puhkusele sai kõnnitud kõigest 94 km. Suurim aga septembris, kus õnnestus kõndida üle 268 km. Harju hea keskmine olekski olnud 250 km kuus.

Aprilli lõpus Pärnu randa külastades omandasin väärtusliku kogemuse, kus õppisin et liivarannas ohutuna näiv liivakuhi võib sinna peale astudes sind poole sääreni enda vesisesse liivamassi imada. Minu antipaatia liiva vastu sellega jätkuvalt säilis või lausa süvenes.

Mai lõpus sai härradega Lääne-Eestis matkamas käidud. Uus matkakott õigustas ennast kenasti ning tegi matka meeldivaks. Teistele härradele tegi matka meeldivaks aga hoopis tohutu kogus kanget alkoholi, millest suurem osa juba esimesel päeval ära tarbiti. Oli igati meeldiv matk ja loodetavasti see väike traditsioon jätkub. Matkalt jäid meelde ka erinevad käibefraasid, millest enamik tuleb autentsuse huvides esitada karjuvas kõnemaneeris. Eredamad näited on "Vaata, otse ees" (vms) ja "Vastaa!". Viimase kohta on olemas eluline näide ka allolevast ETV saatest, algusega 11:45:

http://etv.err.ee/v/meelelahutus/saated/286ca5f6-63e9-48f0-a88e-6fae371dd05c/pakapikudisko-etv-2008

Sügisel sai ostetud endale uus ja kallis madrats lootuses, et see mu elukvaliteeti märgatavalt parandab. Tänaseks võib väita, et investeering materiaalsesse varasse pole soovitud määral soovitud tulemusi siiski taganud. Aga parem ikka kui enne vist...

Tööalaselt võiks aastat pidada ju kordaläinuks. Uued tööruumid, paremad toakaaslased/kolleegid, uus ametikoht ja suurem palganumber. Kui aga samas need asjad kõrvale jätta, siis leidub kõigel ka teine pool, mida illustreerivad üheaegselt nii minu enda kui kolleegide järgmised seisukohad: "Sooviks hoopis mingit liinitööd, ei mingit vastutust ega pinget", "Tegelikult ei ole see üldse halb väljavaade, kui meid lahti lastakse", "Valgust tunneli lõpus veel ei näe" jne. Mixed feelings, nagu öeldakse.

Kui  aga aastale tagasi vaadata ja üritada kõik läbitu kokku võtta, siis võin küll ausa südamega väita, et oli hea aasta. Seda, kas ka parem kui eelmised aastad ei oska öelda aga see polegi vast enam oluline.

Loodan, et ka teistel siin oli üldjoontes hea aasta. Ja kui ei olnudki, siis vast tuleb uus ja parem. Ja kui ei tule just parem, siis vähemalt samasugune. Ja tegelikult polegi vahet, sest see siin kirjutatud ei oma vähimatki mõju nendele tulevikusündmustele, mille osas ma Teile häid soove soovin. Elu käib ikka omasoodu.

Igatahes soovin head vana-aasta lõppu ja varsti algavat uut.

Palav Uss

Emme/titeblogindus on nii popikas, äkki peaks ka panuse andma? Ei? Ja? Vahet pole, sis is mai laif nau ja siit tuleb üle väegade pika aja üks postitus, mis räägib TheW vihavaenlasest, Uss Palavast.

Palav Uss on üks vastik loom, eriti siis, kui tema käekõrval tuleb ka Niisk Uss. Need kaks selli koos teevad mõned inimloomad närviliseks. Ja mõned inimloomad hakkavad ise ka ussi moodi väänlema, kui nad väsimusest närvilised on. Ja ma võin öelda, et üheksa kilo väikest (või siis mitte nii väga väikest) süles väänlevat keha, mis kuidagi magama ei suuda jääda ja mille ülemisest otsast kostab lakkamatu "õõõ, õõõõõ, õõõõõõõ", tekitavad minus isu need kaks Ussi laiaks lüüa. Mis siis, et ma enda arvates justkui ei ole väga vägivaldne daam. Ja selle kõige juures on kõige kahjuim sellest väikesest väänikust, kes ei saa vapsee aru, et mille eest universum teda karistab ja magada ei lase (jah, ta on juba nii tark ja oskab mõttes selliseid retoorilisi küsimusi esitada).
Peatagem kliima soojenemine! Onju, TheW?

Suur juubel

 

Märkamatult on möödunud 10 aastat lambiblogi sünnist. Hiilgeaegadel on aastas tehtud üle 150 postituse, täna on meil olukord, kus aastas kuni viis postitust on juba kõva sõna. Blogi sulgema või kustutama küll ei hakka, ehk tuleb kunagi soov kellelgi nostalgitseda või veel hullem - siia midagi postitada.

Sitapaberi lõpp

22.07.2014 võtsin ma suurest pakist esimese rulli sitapaberit kasutusele, pakki jäi veel 23 rulli. Ma märkisin selle kuupäeva arvutisse faili nimega New Text Document.txt. Täna, 07.02.2016 tahtsin võtta hommikuks uut rulli sellest samast pakist kuid nüüdseks oli seal pakis ainult tolm ja tühjus. Seega kulus mul ühe aasta, 6 kuu ja 16 päeva peale 24 rulli kvaliteetset sitapaberit, mis arvutuslikult teeb 0.77 rulli kuus. Elada on nii odav.

Kaamos.

Tundub, et on alanud vähemalt pool aastat kestev kaamos. Püüame aprillini vastu pidada.
Edu meile.

Птички

 

Üks põhjustest, miks ma väga ei vaevugi oma autot pesema. Sellised lärakad on üsna igapäevane  nähtus. Annelinn ei ole kajakatele sobiv elukoht. Aga nemad paraku nii ei arva. Nagu ei arva ka majade lähedal linde toitvad inimesed.

Kajakasitt ei ole muide kaugeltki mitte ainus probleem, mida need linnukesed majade vahel tekitavad. Aga hea õhupüss on kallis ja selle sihipärane kasutamine kajakate vastu vist ka õigusvastane.

Habemenuga

 

Armastus terariistade, eriti teravate nugade vastu ei ole minust kuhugi kadunud ning mind aastaid vallanud soovunelm omada kõigi nugade kuningat - habemenuga, on tänaseks täitunud. Tõsi, konkreetne isend ei ole ilmselt kõige teravam; tal puudub uue noa ideaalne ja puutumatu väärtus; tema liigend on kulunud ja lõtk suur; isegi tema lõikepinnas esineb üksikuid tillukesi sälke. Aga see-eest on tal mõnetine sentimentaalne väärtus ning eelkõige aastakümnete pikkuse kasutamisega kujunenud karakter, mida mitmesaja euro eest e-bay'st ostetud uue noaga kaasa ei saa.

 

Et põlved vastu peaks 2015 vol 1

Rõõm on tõdeda, et eelmisel aastal toimunud jalgsimatk lugupeetud sõpradega ei jäänudki esimeseks ja viimaseks ühiseks pikemaks jalutuskäiguks looduses.

2015. aasta põhimatka kahepäevane soojendust sai seekord tehtud Karula rahvuspargis mööda RMK Karula pikka matkarada mõnetiste omaloomingutega teekonna valikul. Meeskonnast puudus küll Tarqi kuid sellise kaliibriga mehele polegi soojendust vaja ning ilmselt oleks ka kahepäevane matk tema jaoks liialt labane tundnud. Tarqi väärikat kohta seltskonnas täitis Bossi nääl, kes sai ülesandega igati vääriliselt hakkama.

Kuiv statistika:

Esimene päev: 28.40 km, 9h 5m, 3.1 km/h

Teine päev: 19.45 km, 6h 26m, 3.0 km/h

Mõtteid ja mälestusi, mis jäid enim meelde antud üritusest:

• Moist
• Liigniiske
• "Tee pilti!"
• Tundus, et kõik hindasid üle vajamineva söögi kogust
• Tundus, et seljakott hakkas seekord vähem seljale (ilmselt oli teine seekord natuke kergem)
• "Tee pilti!"
• Truubid ja maaparandus
• "Aplaus loodusele"
• Gopro Hero koos endlikepiga on matkal väärt abimees, kuid pildikvaliteedis peegelkaameraga konkureerida ta paraku ei suuda
• Öine ja hommikune vihm kippus meestel söögiisu ära võtma
• Karula reljeefne maastik koos oma muu inimtegevuslikuga on väärt nägemist
• Tohutu hulk elektrikarjuseid kohati täiesti päraperses kuid vähesed kariloomad neid asustamas
• Hambaid näitav Antsu suur koer ja tema teine märksa sõbralikum koer
• Ilmateenistuse prognoosi järgi oleks pidanud nii reede kui laupäev olema laussadu. Tegelikkus erines prognoosist märgatavalt, õnneks meie kasuks
• Segavaid terviserikkeid ei esinunud, isegi ville ei tulnud jalgadele

Jään huviga ootama selle aasta teist kuid põhilist matka. Selleks ajaks on osalised ilmselt kõik juba karastunud matkasellideks kasvanud.

üheksa

Tundub, et lambiblogi on umbes nagu 9-aastane koer, kelle elupäevad hakkavad lõpule jõudma. Hing on veel vaikselt sees kuid millegagi tegeleda enam ei jõua. Umbes nagu vanadekodus vegeteerimine, kus siis sind omaksed vahel harva külastavad.

Tegelikult ei taha üldse morbiidne olla. Seega:

 

PÕS*

 

*palju õnne sünnipäevaks

Mis tehtud, mis tegemata aastal 2014

 

Mida ma tegin: 

• väikese jalutuskäigu lugupeetud härrastega Eestimaa vaheldusrikkas looduses. Loodan, et kohtume samadel asjaoludel veel. Ja et põlved ja selg kõigil vastu peaks.
• aitasin taaskord kolida ning nägin pealinna püüdmatut rikkust ja hingematvat glamuuri
• käisin oma esimesel välislähetusel
• päevitasin omale paari tunniga korraliku maika selga
• käisin grüünes, kuid mitte nii palju kui oleks tahtnud
• liitusin PC (Gaming) Maste Race’iga
• postitasin lambiblogisse 5 postitust
• tööd 

Mida ma ei teinud: 

• sporti 
• ei lugenud omal valikul mitte ühtegi raamatut läbi (ok, aasta alguses lõpetasin Tumeda Torni sarja lugemise, kuid see oli ka kõik) 
• ei ostnud hoolimata korduvatest keelitustest Tarqile Android: Netrunner lauamängu 
• ei käinud Ämari lennushow’l 
• ei käinud oma Golfiga pikemal tripil 
• ei käinud kordagi teatris, kinos ega tarbinud muud kultuuri väljaspool koduseinu 
• väga paljusid olulisi asju

Aga üldjoontes? Hoolimata näilisest sisutühjusest ja ühiskonnas domineerva living the life elustiili puudumisest oli siiski hea aasta. Vaata, et üks viimase aja parim.

Kuidas oli Sinu aasta, kallis lambiblogger?

igaks juhuks

teen siia lihtsalt ühe postituse vahele, sest muidu pärast äkki on nii, et järgmine postitus on juba järgmisest matkast.

ja seeeeeee oleks küll natuke piinlik.

nüüd on palju parem :)

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega 2

The W eeskujul teen ka omal poolt väikese kokkuvõtte ühiselt läbitud jalgsimatkalt tehtust ja nähtust.

Algul pean vajalikuks selgitada et matkale eelnes (vähemalt minule ja the W-le) kuude pikkune eelnev planeerimine (siinkohal teen suure kummarduse the W-le kes kogu matkatee kaardistamise ning suure osa eeltööst enda kanda võttis). Mina isiklikult polnud varem nii pikka matka läbinud ning puudus ka ettekujutus mida ja kui palju kaasa võtta. Eriti puudutas see just söögi- ja joogikoguseid. Hoolimata esialgse nimekirja hilisemast kärpimisest oli matkakott peale asjade sisse ladumist oodatust oluliselt raskem.

Matka toimumise seiskohast oli väga suur tähtsus ka ilmastikuoludel. Peale mitme ilmaportaali ennustuse uurimist ning tõdemist et lausvihma ei lubata, tuli kolmapäeval üksmeelne otsus – Jah, matk toimub (So excite). Tehtud otsus oli õige, sest kogu matka jooksul sadas vihma ca 2-3 tundi ning sedagi väikese intensiivsusega.

Esimese päeva hommik kujunes meeleolukalt: varajane äratus, võileibade valmistamine, väike soojendusmatk The Answeri juurde ning sealt Ülemiste raudteejaama, esmakordne uue rongiga sõitmine 120 km/h ning Aegviidus juba kohtumine Tartu härradega.

Aegviidust startides võtsime eesmärgiks kolmandaks päevaks jõuda mereni (Võsule). Esimese päeva algus koosnes uhketest mägede vallutustest ning pidevast jutuvadinast mis juba ette ruttavalt öeldes asendus kolmanda päeva lõpuks rahuliku lonkimise ning üksikute märkustega. Hoolimata manustatud halvaa kogustest tundis ka Tarqi vahetevahel vajadust loodust lähemalt uurida, pigem ikka selle pärast et vaesed õlakesed küljest ära ei kukuks. Õnneks suutsime tõrjuda kohati kõlanud teekonna lõikamismõtted ning selle vääriliseks tasuks olid imelised Kõrvemaa vaated.

Vaheldust ning meeleolukaid hetki pakkusid Tarqi koostatud, kohati võib-olla natuke optimistlikud, challengid ( käte kõverdused, koti tassimine, putukate söömine, Sveni pildid, „palgi“ tassimine jne.) Õnneks tõlgendasid kõik asjaosalised neid oludele vastavalt ning keegi nende käigus viga ei saanud.

Õhtuks laagripaika jõudes tehtud otsus koos Tarqiga ujuma minna osutus, hoolimata tulitavates jalataldadest, mõnusaks ning värskendavaks ettevõtmiseks. Sama võib juba öelda ka teise päeva supluse kohta.

Õhtused toidud ning teed saime edukalt tehtud kohalike järvede keedetud veega. Teisel päeval aitas veevarusid täiendada ka Nõmmevesi allikas mille üles leidmine mul üksjagu aega võttis.

Kuigi matka algne eesmärk chill ning looduse nautimine kippus küll vahel ununema püüdsin isiklikult küll eeskõndija kandade vaatamise asemel hoopiski paremale ning vasakule vaadata. Ja oli mida vaadata - mägede ning järvede rohkus, tõusud, laskumised, rabad, liivaväljad, kruusa- ja asfaltteed, jõeorud, sillad, paisud, laagripaigad, trepid, vaatetornid, laudteed, inimtühjad metsamassiivid jne. See, et lühikese maa läbimisel võib looduslik taust niivõrd palju muutuda oli minu jaoks suur üllatus. Positiivse asjana tooksin välja ka selle et suurema osa matkast saimegi nautida ehtsat ürglooduslikku privaatsust sest teisi matkahuvilisi kohtasime harva.

Teise päeva imelise reljeefse lõpuosa läbisime The Answeri võidukal juhtimisel. Õhtul lõkke ääres saime juba nautida tema poolt maha jäänud hõrgutavat guljašši. Tänamata ei saa jätta ka Frau Antwort-i kes meie joogivarusid täiendas, ilma milleta poleks me saanud edukalt teostada lihaste lõõgastumisprotsessi ning järgmine hommik oleks olnud valuline. Teise päeva õhtune üllatus oli muidugi see, et õhtune buss Võsult ei stardigi, graafikut oli muudetud. Esimese hooga planeeritud äratus kell 5 ning start kell 6 jäid õnneks ära sest the Answer soostus hoolimata põlvevalust meile järgmisel päeval järgi tulema. Aitäh talle selle eest.

Kolmas päev oli minu jaoks oodatust kergem, vähemalt tundus kergem kui Tarqil. Ainult the W tahtis oma lõikamise jutuga Loobu jõe lähedal meie optimismi murda aga tulutult. Kaasa tehtud hõrgutisi ning alles jäänud veevaru sai nautida nii kõval kiviaial istudes kui ka pehmel sambal pikutades. Söögivarudest lõppkokkuvõttes peaaegu midagi alles ei jäänudki ning päevaseks veekuluks kujunes keskmiselt ca 1,5-2 liitrit (söögitegemine ning tee välja arvatud). Muidugi mahtus kolmanda päeva sisse ära veel ka kohutuslik Rakvere Hesburgeri ning tapamaja külastus.

Ka matka lõpus Võsul pingil puhates ning oma jalgu ning õlgu vastu pidamise eest tänades pidin tõdema et matkata on mõnus, eriti just sellise seltskonnaga ning sellises looduses.
Kas kunagi veel?  - Jah, kindlasti veel.

Lõpetuseks kokkuvõtte läbitud teekonnast ning selleks kulunud ajast:

Aegviidu – Järvi telkimisala, 25 km ja 8 h

Järvi telkimisala – Nõmmeveski telkimisala, 23 km ja 7 h

Nõmmeveski telkimisala – Võsu rand, 20 km ja 5,5 h

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega

Umbes täpselt nädala aega tagasi samal ajal rändasid lambiblogi kõik neli lugupeetud härrat mööda RMK Oandu - Ikla matkateed ning diskuteerisid elavalt selle üle, kas Järvi Pärnijärve telkimisalala on esimene majutuspaik või on seda hoopiski Järvi Pikkjärve telkimisala. Arutelu vaatepunktid olid loomulikult eri osapooltel kardinaalselt erinevad, mis aga ei takistanud selle üle siiski elavalt diskuteerimast. Õnneks päädis olenemata selle triviaalse arutelu tulemustest õhtu siiski ühise konsensusega ööbida just siiski Pikkjärve telkimisalala.

Esimese lõkke ülesse tegemise ülesanne jäi üsnagi juhuslikul moel kodanik Tarqi vastutada, kes ka aktiivselt tuli RMK-le appi oma portatiivse Fiskarsi saega kuivi noori männipuid langetama. Jäetagu siinkohal aga sellise tegevuse õiguspärasus ning keskkonnateadlik-eetilis käitumishinnang igaühe enda otsustada, seda eelkõige selles valguses, et kuivi küttepuid jagus telkimisalal küllaga.

Vahemärkusena meenus siinkohal, et kodanik Tarqi paistis silma lisaks suurepärasele vaprusele kanda oma Enrico Benetti soonivat seljakotti ka sellega, et üllatas oma matkakaaslasi plastikprügi sambla või liiva alla mattes. Õnneks piirdus see ainult ühe juhtumiga, kuid sellest hoolimata pean seda ka siin tagantjärele piisavalt eetiliseks ära mainida. Oma prügi peab siiski suutma kaasas tassida või selleks ettenähtud kohta teisaldama.

Tegelikult olen ma siinkohal jõudnud seisukohale, et terve matka logi pole siia mõtet ümber kirjutada ning panen nüüd kirja mõned üksikmõtted:

• poleks iial arvanud, et olen neljast inimesest ainuke, kes võtab matkale kaasa tuletegemise vahendid. Poleks ka arvanud, et Tarqi suudab mu äsja ostetud tulemasina esimese lõkke süütamise käigus peaaegu tühjaks lasta
• hea meel on selle üle, et sääski oli väga vähe
• oma isetehtud matkapriimused osutusid üsnagi kasutuks, tuleb nad matkal laekunud kogemuste põhjal ümber/uued teha.
• tore oli vaadata kõigi kolme ülejäänud matkalise avastusi ja tõdemusi raske seljakoti kandmisel ja pikal rännakul. Vähemalt selles osas olin ainukesena oma ajateenistuse kogemuse võrra teist ees, härrased.
• matk oli minu jaoks õige veidi oodatust raskem
• lemmiklauseks, mida ma salamisi ka lootsin kuulda olid Tarqi öeldud: "Käin küll jooksmas aga sittagi kasu ei ole". Tundus, et tavalisest "kõndimistrennist" oli selle matka läbimiseks piisavalt abi.
• Ilus oled isamaa. Aegviidu -Võsu lõigu reljeefi ja silmailu jääb selles osas küll ainult kiita.
• Kahju oli The Answeri katkestamisest, aga mis teha. Enam ei ole mehed rauast, vaid ainult puust.
• Veelkord müts maha Tarqi ees, kes hoolimata meie kõigi mõnitustest ja sõbralikust lõõbist ikka aina edasi marssis. Tarqi oli, on ja jääb masinaks.
• Matka lõpuks tõmbas ikkagi põhja alt ära, selles osas on kerge pettumus.

Heietada võiks siis muidugi veel, aga aitab küll. Märk on siin vähemalt maas.

Väga tore oleks, kui sellest saaks iga-aastane traditsioon teha üks väike jalgsimatk aga tean, et selline matkavorm ei ole kaugeltki mitte igaühele meist meele järgi nagu ta seda just minule on.

Sellegipoolest, ma tänan Teid, lugupeetud sõbrad, selle toreda ürituse eest. Ja eriti Bossi, kes kunagi selle idee välja käis. Seni kuni meil nalja nabani saab on iga koosviibimine kulda väärt.

Autoportree

Aastake või paar veel ning siis ei paista ka enam nina välja.

Guljašš kartulitega

Lõpuks ometi leidsin oma gaasipliidi kõige väiksemale miniatuursele põletile sihipärase rakenduse.

Lisaks tuleb tõdeda, et selline söögitegemise viis on erakordselt mugav - midagi enam pärast pesema ei pea. Viska ainult karp prügikasti ja laku lusikas või kahvel puhtaks.

mõista-mõista

Küsimus: kuidas aru saada, et TheW on külas käinud?
Vastus: lemmiknuga on nii terav, et võikski salatit hakkima jääda :)

Kaheksa

Eurovisooni esimene poolfinaal on peaaegu läbi, juustupulgad, millest õnnitlus kirjutatud on, on kohe söödud, prosecco on juba ammu otsas, porgandimahl ka. Lambiblogi kaheksas sünnipäev on samuti lõppemas.
Aga loodame, et meie blogi veel otsa ei saa.

Palju õnne, Lambiblogi.

Extreme couponing

Teoreetiliselt peaks vähemalt iga päev korra hessis käima, kuna kupongid kehtivad kuni 30.06.14 ning sellest pakist natuke üle poole (70 tk) on sellised tooted, mida on mõttekas ka tarbida. Mingeid jäätiseid ja doonitsaid selle raha eest ikkagi ei ostaks.

Siinjuures tuleb ka tõdeda, et kui rahast kahju poleks, siis tõepoolest käikski iga päev burksi söömas. Sest kasutamata kupongidest oleks ju kahju.