Kuidas tunda ennast kui Nipernaadi

Nipernaadi oli mäletatavasti rõõmusuine matkasell, kes sai ladusalt läbi iga kontvõõraga ning suutis iga naise endasse armuma panna. 1983. aasta samanimelises filmis sõitis Toomas Nipernaadi vähemalt poole filmist ringi ka jalgrattaga, mis mulle millegipärast just peamiselt Nipernaadist meeles on. Ent kuna ma ei ole rõõmusuine matkasell, ei hea suhtleja ega, jumal hoidku, veel vähem mingi Don Juan, siis ainuke võimalus ennast Nipernaadina tunda oli teha kodus kasutult seisev Rootsi päritolu paarikümne aastane meeste jalgratas korda, ära puhastada ning sellega peatselt suvise loojuva päikese taustal mõned kiiremad teha. Seljas kerged suvised riided ja tõepoolest - mul oli kriips kõrvuni. Vanakooli meestekat ei anna kuidagi sõiduelamuse poolest võrrelda mu muidu truu ja ustava ent omajagu kohmaka maastikurattaga, millel pole pooltki sellist karakterit, kui mu uuel tundmatul sõbral, kes näeb enamvähem samasugune välja kui juuresolevalt pildilt paistab. Ainult veidi kulunum ja vähem blingim. Igatahes soovitan. Kuigi ma pole kindel, mida.

öö vs päev

Kas teil on olnud nii, et näete unes igasugu maailma kõige imelikumaid asju ja osad neist on hästi head ja osad neist tekitavad lausa surmahirmu ja siis järgmisel päeval päriselt seda kõike ei mäleta, aga päev otsa on pea jumala sassis ja imelik tuju on? Ja siis tulevad mingid flashbackid... Ja enesetunne läheb veel imelikumaks. Et nagu mingid tähtsusetud asjad tekitavad väga imelikke tundeid? Mul on nimelt vääääga imelike unenägudega öö selja taga ja ühe asjana ma nägin unes, et ma ujusin Anne kanalis ja see nägi välja nagu mingi jube sitaste ja vetikaste seintega sadamabassein ja vesi selles oli nii tumeroheline, et vee all ei näinud sentimeetritki enda ette. Ja nüüd mul on siuke tunne, et see tumeroheline pimedus ei lähegi mu pea seest ära. Ma vist lähen hulluks... Päriselt :D
Ja valuvaigisteid ma enam ei tarbi.

Keskkonnateadlik ebaõnn

Viimasel ajal on märgatavalt sagenenud olukord, kus toidupoes asju kilekotti paigutades lõhuvad pakendid kilekoti ära ja vaata ise, kuidas selle katkise kotiga koduni jõuad. Viimased neli kilekotti on juba sedasi läinud. Paistab, et ebaõnn üritab mulle vihjeid anda, et kasutaksin tekstiilist kotti.

elu värvid: punane

punane - eilse päeva kontekstis veri, tänase päeva puhul valu (miskipärast seostub värvidest valuga just punane)
EHK siis... no mul oli eile ju see paganama mannelgute eemaldamise operatsioon ja üks osa minust tahaks sellest kirjutada, sest mul on erikuradi hea meel, et vähemalt see osa asjast on üle elatud (et noh" I did it!"), aga teine osa minust lihtsalt tahaks halada, et kui irrrrmus see oli. ja siis on veel see point, et kuna ma rääkida ikka üldse praegu ei saa, siis on ilgelt hea ennast peaaegu et ükskõik, mis teemal kirja teel väljendada :P
ja nüüd mai teagi, mis teha, sest 1) uhkeldada pole midagi, sest ma sain kinnitust enda arvamusele, et ma olen ikka üks ilge wuss ja hädapätakas; 2) kes seda jälkuse kirjeldust ikka lugeda tahaks; 3) pea on mõtetest nii tühi, et mandliopp on suht ainuke asi, millest ma mingit sidusat juttu suudaks kirjutada...

jüjüldse.... ahmaitea....

Romantika köögilaua all.

Tavaline hommik: istun köögis ja söön kaerahelbeputru moosiga ning joon piima. Äkki tundsin, et miski kõditab mu põlve. Esmane mõte oli, et ämblik ning läksin kergelt paanikasse, siis aga vaatasin laua alla:

Ja seal ta on - väike tükk ajalugu, mis end healjuhul paar korda aastas meelde tuletab. Ühtlasi avastasin veel midagi seal laua all olles: nimelt sai mu väike valge köögilaud 28. märtsil juba 30 aastaseks. Palju õnne.