Kuidas tunda ennast kui Nipernaadi

Nipernaadi oli mäletatavasti rõõmusuine matkasell, kes sai ladusalt läbi iga kontvõõraga ning suutis iga naise endasse armuma panna. 1983. aasta samanimelises filmis sõitis Toomas Nipernaadi vähemalt poole filmist ringi ka jalgrattaga, mis mulle millegipärast just peamiselt Nipernaadist meeles on. Ent kuna ma ei ole rõõmusuine matkasell, ei hea suhtleja ega, jumal hoidku, veel vähem mingi Don Juan, siis ainuke võimalus ennast Nipernaadina tunda oli teha kodus kasutult seisev Rootsi päritolu paarikümne aastane meeste jalgratas korda, ära puhastada ning sellega peatselt suvise loojuva päikese taustal mõned kiiremad teha. Seljas kerged suvised riided ja tõepoolest - mul oli kriips kõrvuni. Vanakooli meestekat ei anna kuidagi sõiduelamuse poolest võrrelda mu muidu truu ja ustava ent omajagu kohmaka maastikurattaga, millel pole pooltki sellist karakterit, kui mu uuel tundmatul sõbral, kes näeb enamvähem samasugune välja kui juuresolevalt pildilt paistab. Ainult veidi kulunum ja vähem blingim. Igatahes soovitan. Kuigi ma pole kindel, mida.