käisin Vanemuise 46 õppehoone kandis ja hakkasin sealt tagasi tulema hetkel, kui taevas tõmbus kurjakuulutavalt.. ee... kurjakuulutavaks. õhk oli niiske ja paks ja ma lootsin, et jõuan enne sadu koju, aga kõik märgid hakkasid väga kiiresti vastupidisele osutama:
* riia-pepleri nurgal valgusfoori taga seistes hakkas tibutama, kuulsin kerget müristamist
* sealsamas nurgal järgmise valgusfoori taga seistes (noh need kahekordsed, mis Ekraani poole üle tee minnes ette jäävad) muutus tibutamine kergeks sajuks; nägin pärisvõimsat välku ja mürin oli korralik; muhelesin omaette
* Ekraani juurde jõudes mõtlesin: "raisk, mul on valge pluusi all mustad rinnahoidjad", sest sadu oli ikka täitsa sadu; itsitasin totakalt
* hakkasin jooksma; müristamisest sai ragin; surusin ühe ragina ajal sõrmed instinktiivselt kõrvadesse
* (v)äike-tähe ja võru tn nurgale jõudes oli sadu jube tihe; pluus ja linasest riidest püksid kleepusid haledalt ihu külge ja päris tobe oli olla
* väike-tähe tänavas ühel hetkel ei näinud eriti midagi, kuna näkku peksis räme vesi; jäin ühe puu alla korra seisma ja hakkasin kohe uuesti jooksma, sest kartsin peatudes külmetuda; naersin
* jooksin oma poolpimeduses otse mingi maja vihmaveerenni alt läbi: tunne oli, nagu keegi oleks ämbritäie leiget vett kaela valanud; lõkerdasin naerda
* pöörasin tähe tänavale ja villa margaretha nurgal varju all seisis mingi mees, kes vahtis ühte veepihus mööda tuiskavat naervat naisisiksust ikka päris totra näoga
* naerev naisisiksus hakkas veel rohkem naerma ja jooksis edasi
* naerev naisisiksus oli jooksmisest täitsa omadega läbi, kui tilkuvana kolmandale korrusele jõudis
Jee!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
pole tänu väärt
on
Postita kommentaar