Puhtalt ajaloolisest ja dokumentalistilisest huvist mainin siinkohal ära, et leidsin oma peast esimest korda täiesti pesuehtsa halli karva, mille ma loomulikult välja tõmbasin.
Olen 26 aastat ja 7 kuud vana.
Juuksed kah muidugi hõrenevad jõudsalt, aga see selleks.
P.S vaatasin just, kuidas maja ees üks auto lumme lootusetult kinni jäi, tänu halvasti lükatud lumele.
Vähem kui 10 m kaugusel seisvat kaks muidu vägagi asjalikku meesterahvast ajasid omavahel juttu ja vaatasid kogu seda autojuhi tegevust poole silmaga stoilise rahuga pealt. Aga et ulataks abikäe ja aitaks auto välja lükata - EI. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ise saapad jalga tõmmanud, jope selga pannud ja ise selle auto välja aidanud lükata. Õnneks siiski üks noormees lähedal võttis selle ülla teo enda kanda. Müts maha.
Ei saagi aru, kas kurat nii raske on paar sammu teha ja autot natuke tõugata, pahatihti on imevähe jõudu vaja, et auto välja lükata.
Aastaid paar tagasi kui Tartus elasin ning suurest igavusest linna peal niisama jalutasin, tundsin suurt rõõmu kui ühel päeval mitmeid autosid välja aitasin, ilma omanikupoolse palveta - ja kujuta ette, keegi ei pahandanudki selle peale. Mõnikord vajaski kogu protsess ainult natukene ühe käega lükkamist.
1 kommentaar:
hehee, mina tõmban üsna regulaarselt omal halle karvu välja juba ikka paar aastat küll.
aga aitamine on tore. pärast on endal nii hea olla :)
Postita kommentaar