nagu on ilmnenud, elab meie korteri all olevas korteris riiakas pere. mõnikord on kuulda, kuidas üksteise peale karjuvad mees ja naine, mõnikord pauguvad uksed ja muidu kolistatakse, mõnikord on kuulda poisi kisa ja nuttu. alguses tundus see lihtsalt imelik ja võõras, aga vahest teeb kuuldu ikka vägaväga kurvaks ja rahutuks. täna näiteks röökis naabripoiss pikalt nutta ja karjus ja ajas kedagi (oma toast?) ära. mingil hetkel tõstis ka mees häält, aga tema sõnadest ei saa läbi seinte aru... mõned korrad on see poiss vist natuke kere peale ka saanud, sest vastavaid hüüatusi on ka kuulda. aga päris pidev peks see vist ka pole, sest kutt sõimab üsna koledasti ja valjusti...
ühesõnaga, mai teagi, mis mind häirib. vist mitu asja korraga. see, et minu füüsilises läheduses on vähemalt kolm inimest, kellel on kodus tõsised probleemid (et no lihtsalt kurb on). vahet ju pole, kas naine on nõid või mees on vägivaldne või poiss on maailma kõige raskem teismeline... ja see häirib, et ma ei reageeri sellele kuidagi. kuigi, mida ma ikka teha saaks? võibolla mitte midagi. aga mind häirib, et ma isegi ei ürita. minu lähedal on inimesed, kes vajavad abi, ja ma ei tee mitte kui midagi...
elu on ikka nõme vahest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
mul elavad all korteris minuvanune tüüp ja tema ema koos. plus veel mingid inimesed (inimene). ka nende puhul on raske aru saada, kumb süüdi on - kas ema on nõid või poeg eriline lurjus. aga karjumisel lõppu ei tule. nagu ka uste paugutamisel, eriti metallist korteriukse. ja seda kõike jagub ka hommikul kell viis!?!
aga jah, väljaspool minu näidet, ma tean mida sa tunned.
Postita kommentaar