Keelepedendus vol 1.

Võtsin riiulist sellise raamatu: "Uudis- ja unarsõnu." Ehk siis sõnaraamat, millesse on kogutud põhiliselt 1960-1970-ndatel aastatel eesti kirjakeeles tarvitusele tulnud uudissõnad ning vahepeal unarusse jäänud sõnad.

Kaks põhjust miks ma teile sellest siin kirjutan.

1. Nii palju on sõnu, mis siis oli uued, nüüd aga tavalised. Näiteks:
Arengumaa, edastama, emapuhkus, eramu, heitmed, helkur, hüvitis, kohuke, koolieelik, kõrsik, külmik, niiduk, oivik, ristmik, sõõrik, tankla, tarkvara, teismeline, teler, tõsielu- , voldik, vöötrada.

2. On päris palju sõnu, mis vääriks rohkem kasutamist. Näiteks:
jallis - armukade, kiivas; jallidus - armukadedus; jallistama - armukade olema. Õnnetu jallis mees.
jumitu - hiiglasuur, määratu suur, röögatu, grandioosne, kolossaalne. Sellel tegelasel on jumitult aega ja raha käes.
kunnaline - sünnis, sobiv, kultuurne. Väga kunnaline käitumine.
morbe - pessimistlik; morbus - pessimism. Millest nii morbe toon, armas kolleeg?
nima - niisama. Nima suur, selge, rikas.
nuppel - pealekeeratav tuubikork. Õunamarmelaadi tuubidel olid valged ja puunased nuplid.
nürmik - nõrgenenud kuulmisega inimene; nürmus - raskkuulmine, nürikuulmine. Nürmikute kool.
põrpima - rabavalt, vapustavalt, tähelepanu äratavalt mõjuma. Tema ootamatu käitumine põrpis mind.
rõõnama - kaasüüdlast süüdistama, süüd kaaskaebealusele veeretama. Korrarikkumisega hakkama saanud noorukid hakkasid otsekohe üksteist rõõnama.
sobe - sobiv, paras, lahe. Sobeda jutuga mehena leidis ta hõlpsasti kõigiga ühise keele.
tõõbe - enesekindel, muid võimalusi mittearvestav, tugeva tahtega; tõõbelt, tõõbus. On alles tõõbe tegelane.

Hakkame siis neid sõnu kasutama?