Kirjeldan siis samuti oma muljeid Tartu maratonist, kus osalesin juba teist korda. Kui eelmine aasta alustasin 4100 numbri piirimailt, siis see aasta 2700. juurest. Võin kohe öelda, et tunne oli hoopis teine. Minu ees enam neid "igale laskumisele sirge seljaga ja sahka" ei olnud. Sellepärast olid esimsed suuremad laskumised päris jubedad, kui kõik täiega minna andsid.
Ilm oli väga hea, PP (Priit Pullerits) prognoosid jäid tagant järgi vaadates natuke melodramaatiliseks. Pigem olin ennast liiga sisse pakkinud (kaks paari soojapesu ja suusapüksid).
Kõige pikem vestlus rajal oli mul vanema härrasmehega, kes soovitas mul keppidega nii mitte palju vehkida. Vabandasin ta ees viisakalt. Mõistsin et 90% treening kilomeetritest olin ihuüksi läbinud ega pidanud kellegagi arvestama, sellest tingituna ka mu keppide loopimine.
Sõidutempo muutus normaalseks juba enne esimest toidupunkti, mis on väga suur erinevus eelmise aastaga, kus peaagu pool maad pidi teiste taga koperdama.
Teises toidupunktis öeldi, et liidrid läbisid selle juba 50 minutit tagasi, seda oli natuke raske uskuda. Lõpuks kaotasin võitjale ligi 2 tundi.
Peaaegu kogu distants oli raske, erilist väljakutset esitasid tõusud, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Minu lõpuaeg oli natuke üle nelja ja poole tunni, mis on pool tundi parem kui endale eesmärgiks seadsin. Samuti paranes minu koht üle tuhande koha.
Täna kaks päeva peale maratoni on liigesed ikka natuke haiged, kuid mõtted hakkavad juba vaikselt liikuma järgmiste väljakutsete suunas :)
4 kommentaari:
nii vara ei ole siin blogis vist ühtegi postitust tehtud veel
ahjaa, olen haige tänu sinule nüüd, PEDE
kohe näha, et vanad sõbrad :D
Keppide loopimine on ühtlasi ka eba-efektiivne. A muidu, tubli. :)
aga ma ei jäänudki haigeks!!! HA HA HA!
Postita kommentaar