Tagaotsa muljeid 40. Tartu maratonist

Kirjutada ja rääkida oleks palju. Ikkagi elu esimene suusamaraton. Aga liigset koormat ei taha tekitada kuid mõned põhimuljed annan siiski edasi.

• Meedias pasundatud koletu pakane, mis PP sõnul (PP - Priit Pullerits) tapab nii või teisiti jäi olemata. Või vähemalt minu nahapinnani ei jõudnud, sest organism tootis ise piisavalt sooja. PP ja tema isiklikud arvamused spordi teemadel on muidugi omaette teema, mida siin pole mõtet lahkama hakata.
• Kuni Harimäeni olid tagaotsa massid nii tihedalt koos, et erilist võimalust möödumisteks polnud ning liiguti mõnusal matkakiirusel.
• Harimäele järgnevad laskumised oli mõnusaim rajalõik maratonil. Millele kindlasti aitas kaasa täiesti imeilus ilm koos vägagi maaliliste loodusvaadetega, mille jälgimiseks paraku erti palju aega mahti ei jätkunud. 
• Veidi suusateadliku inimesena (mitte teadmisi ajada segi praktiliste kogemuste ja oskustega) ärritas mind umbes 2/3 inimeste laskumistehnika, kus laskuti enamvähem püstises asendis. Ilmselgelt pole tagaotsa inimeste treenitus ja kogemused ühtlased ja piisavad, puudub julgus kiireid laskumis võtta aga natuke mõistust võiks kasutada. Sest KÕIK inimesed, kes sõitsid alla püsti või mitte korrektses laskumisasendis, nendes ma ka möödusin. Lihtsalt seepärast, et minu tuuletakistus oli väiksem. Muidu polekski ju probleem, aga sedasi tõmmatakse tempo maha, ning kiiremad peavad lõpus kas pidurdama, et mitte eessõitvale suusakaaslasele selga sõita või rada vahetama, mis pole kaugeltki mitte kõige ohutum tegevus rajal. Ja pikema libisemisega ning kükkis laskumisasendiga saad sa energiat säästa ning käsi ja selga puhata. 
• Igasugused rajal pulsikella vaatamised ja vöö-/joogikoti sättimised tõid kaasa selle, et suusakepiga vehiti ohtlikult kõrvalraja territooriumil, nii näo piirkonnas. Antud tegevus on muidugi vältimatu, aga kui seda teha eelnevalt kaassõitjate ohutuses veendudes, siis ma ei peaks seda siin mainima.
• Toitlustuspunktides võiks suusatajad laudade ääres chillimise asemel sealt kiirelt oma joogid ja söögid ära võtta ning eemale liikuda, et teistele ruumi teha, mitte seal ääres naudiskleda ja niisama uimerdada. Süüa ja juua saab ka mujal kui vahetult laua ääres.
• Kohe alguskilomeetritel karjus üks vanem härrasmees mu peale "EI TULE ETTE!!!" kui asusin rada vahetama ja tema ette siirduma.
• Rajal vedeles hämmastavalt suur hulk murtud keppe ja nende osi. Ma ei saa aru.
• Suusk libises oodatust paremini, pidamine oli ka olemas ent kaugel ideaalsest.
• Kohe alguses stardis sai selgeks, et pean võitlema endiselt vasakus õlas ning paremas labajalas paikneva valuga, mis maratoni edenedes süvenesid. Tänaseks hommikuks on vasaku õla liikuvus vaevalt paarikümne kraadi ulatuses, jalg on endine. Üldine enesetunne hea, mine või täna uuesti sõitma. Seega kaotused maratonilt on tühised.
• Enamus suuskamist meenutas mulle liiklemist arvutimängust GTA. Pidevalt pidi rada vahetama; vaatama, et selga ei sõida; vaatama, kus vaba rada; ette mõtlema, et ennast karpi kinni ei sõida; pakkuma, kelle selja taga laskumisel kõige kiiremini saab.
• Poole distantsi peal sai selgeks, et olen samahästi kui finišis, sest enesetunne oli väga hea ning jõudu jagus.
• Poole distantsi peal lisandunud lühema raja sõitjad kiskusid motti alla, sest algas uuesti suures massist läbi pressimine. Samas enesehinnang aga oli kõrge, sest peas vasardas iga möödutud suusataja kohta mõte: "Haah, vaadake. Ma olen rohkem sõitnud kui teil rada pikk on ning ma ikka möödun teist".
• Olgugi, et peab rohkem trenni tegema jääb minu jaoks ikka müstikaks, kuidas saab alla 5 tunni sõita. Kas mul on tõesti nii halvad suusad? (mida nad ka arvestades hinda ja vanust tegelikult natuke on)
• Peale Palu teeninduspunkti ( 16,4 km finišini) oli selge, et 6 tunni lähistele sõita ei õnnestu. Uueks eesmärgiks seadsin, et mitte mingi hinna eest lõppaja tunninumbriks 7 tundi ei tuleks. 
• Ainult tugevad paaristõuked olid need, mis mind marulisel tempol edasi viisid. Tänan õnne, et käed vastu pidasid.
• Tarqi koostatud kategoriseeringu järgi osalejate lõppaja alusel on mu tulemus keskpärane. So what.

Olgugi, et kirja sai ehk palju negatiivset (mis tegelikult on tingitud inimestest rajal, mitte maratonist endast. inimesi on ju igasuguseid), on üldmuljed ikkagi ainult positiivsed. Ilus ilm, ilus loodus, hea rada, mis püsis lõpuni enamvähem koos ning hea enesetunne ilmselt tingivad selle, et kui tuleviku tingimused võimaldavad, siis järgmine aasta jälle. Fantastiline kogemus.


P.S Vaatan, et liigse koormamise vältimine ei õnnestunud siiski.