KÕIGE tagumise otsa muljeid 40. Tartu maratonist

Tere!

Sarnaselt mõnele teisele lambivendadele sai eelmise nädala viimasel päeval võetud osa nn. Rahvapeost.

Kuna kohal olime the W-ga umbes 2 tundi enne starti õnnestus parkimiskoht valida suhteliselt soodne ning stardikoridor jäi vaid kiviviske kaugusele.

Stardist meenub, et "käreda" pakase eest kaitsma pidanud prügikott muutus peagi üleliigseks disainielemendiks kuna taevas särav päike küttis päris isuga. Samuti läks vett vedama algselt geniaalsena tundunud plaan lõigata sisekurvi - üle stardijoone jõudsime alles 4 ja pool minutit peale stardipauku.

The W mainitud EI TULE ETTE oli muidugi üks koomilisemaid verbaalse positsioonivõitluse katseid esimestel kilomeetritel. Ei saa muidugi mainimata jätta kaasvõistlejate suurepäraseid laskumisoskusi, mida nad kindlasti on juba pikki aastaid lihvinud.

Samas meenub veel seik, mida paraku õnnestus nautida vaid vokaalselt. Visuaalse poole andis hiljem edasi the W. Nimelt selgus et ühe konkurendi nina oli käinud lumele peaaegu sama lähedal kui mõne teise mehe suusakepp - sealjuures säilitas ta aga graatsiliselt tasakaalu. Minul endal õnnestus kuulda vaid hirmast suuskadega paterdamist - visuaalne pool tuleb ise juurde mõelda.

Esimesed toitlustuspunktide vahed möödusid vaevaliselt, aga lõpuks tegid kuklid, rosinad, tee ning kindlasti ka raja relijeefi lihtsustumine oma töö ning finish lähenes jõudsamalt.

Lume "külma puudutust" sain ise tunda kahel korral. Viimane kukkumine oleks võinud lõppeda päris valusalt kui poleks olnud osavaid konkurente kes olid varmad minu lumisest kehast ning ristis suuskadest ja keppidest osavalt mööda põiklema.

Päikses loojumisega võimust võtnud pakane kannustas käsi ning jalgu kiiremini liigutama ning nii see finish lõpuks ka kätte jõudis.

Kuigi Tarqi kategoriseeringu järgi klasifitseerub minu suusasõit pigem matka nime alla, siis jäin ise üldjoontes siiski rahule. Peamine eesmärk, ehk siis rada läbida, sai ju täidetud - sealjuures on enesetunne hetkel väga hea ning valu üheski keha piirkonnas ei tähelda. Ehk siis igati õnnestunud ning tore üritus.


NB! Kuna kirjutan esimest korda võib esineda mõningaid keelelisi ebakorrektsusi - loodan et andestate.