Kerge suusamatk talvisel Emajõel

Kuna elu mul pole ning hea enesetunne Tartu maratonist jätkuvalt püsis, mõtlesin, et lähen suusatan mööda Emajõge ülesvoolu. Plaan oli lihtne ja aus - suusatada kandva jää olemasolul Kroonuaia sillast maksimaalselt kuni Kärevere sillani (kui jõudu, energiat ning päevavalgust jagub), kus arvasin nigunii vaba vett olevat (edasi-tagasi umbes 40 km). Või nii kaugele kui tingimused lubavad. Natuke eelluuret tehes siiski suuri ootusi endale ei seadnud, sest ülesvoolu on jõgi kitsam ning Bernoulli võrrandi kohaselt seal ka voolukiirus suurem, mis jäätumist rohkem segab kui laia ja aeglase jõe puhul, mis teadupärast Tartu linna lähistel domineerib.

Seljakott mõne riidehilbu, pidamismäärde, termos kuuma spordijoogiga ning fotokaga selga ning minek. Startisin kella 11 ajal hommikul. Mõned gükoositropsid kah tasku. Kuni Vorbuse raudteesillani oli olemas mõningane iseaetud klassikajälg, mida ma ka kasutasin. Vahetult enne vorbust muutus aga jõe jää iseloom, mis seni oli jõge ühtlase sileda kihina tervet jõge katnud (või õigemini oli lumi see, mis teistsugune seal peal välja nägi). Vorbuselt alates aga hakkas jõe keskosas paistma teistsugune pilt, mis väga seda jääosa kasutama ei innustanud.

Raudteesilla juures tegin kerge pausi, fotografeerisin silda (siin ja ka edaspidi ainult dokumentaalsetel eesmärkidel, mitte eesmärgiga kunzti teha), nautisin päikesepaistelist ilusat ilma kuni kuulsin kaugemal taamal, et ilmselt on rong siiapoole tulemas ning ootasin sellegi ära, et saaks ka rongi koos sillaga pildile. 

Peale silda aga klassikasõpru enam edasi läinud polnud, mistõttu üritasin ise natuke aega uut rada kalda ääres sisse ajada ent õige pea otsustasin hoolimata pidamismäärdest uisku sõita, mis enda üllatuseks ka hästi välja tuli.

Mida maa edasi, seda vähemaks jäi inimesi, kes enne mind juba jää peal sõitnud või käinud on kuni õige pea jäigi mind saatma ainult kellegi edasi-tagasi uisujälg ja vastusuunas tulnud jalajäljed. Vähemalt teadsin, et jää kannab kenasti. Mingi aja pärast tuli vajadus korra parem suusk alt ära võtta ja seda uurida (miks - seda ei mäleta). Möödus mõni sekund kui kogu jõe jää minu all ja ümber hakkas madalal häälel ragisema ja praksuma. Tegin haledaid liigutusi kalda poole hüppamiseks ent õnneks oli see ainult väike hoiatus jõe poolt. Aga selline hoiatus, mis mul põlvest kergelt nõrgaks võttis ja edasised paarsada meetrit uisusammu sõitmist seetõttu natuke kohmakaks muutis. 

Lõpuks kadusid ka jalajäljed, alles jäid vaid ühe suusataja omad. Turvalisena paistva jõeosa laius kahanes nüüd kohati vaid veidi üle meetri. Ning jää ragises suuskade all üha enam ja enam, mistõttu pidasin õigeks pidevalt head tempot hoida, olgugi, et kaine mõistus ütles, et jää on siiski piisavalt paks, et mitte sellest otse läbi kukkuda. Aga noh, kuna ma ujuda ei oska (mitte, et see antud juhul ka aitaks) ja vesi mulle väga meeldiva keskkonnana ei paista, siis parem karta kui kahetseda.

Jõudsin allpool oleval kaardil paistva jõekääru juurde (on ikka õige termin?), kuhu oli ka minule eelnenud suusataja jõudnud ning seal otsa ringi keeranud, sest sealt maalt alates ei olnud enam jõe ääres jää peal sõita võimalik. Proovisin veel maismaa peal veidi sõita, et kääru teise otsani jõuda, kust peaks avanema parem vaade eesootavale jõeosale. Pilt, mis sealt aga avanes, defineeris mu väikese matka lõppunkti. Edasi enam minna polnud võimalik, sest isegi kui jää kannaks, siis seal jäämägede vahel sõita ikka ei saaks. Ning tundes suvisest ajast kaldaäärseid olusid, siis ka kalda ääres maismaal sõitmisest ei tuleks midagi välja.

Jõin seal kõrgel kaldal kuuma jooki ning keerasingi otsa ringi. Vähemalt suusatasin nii kaugele kuhu keegi teine enne mind veel polnud läinud. Seega sisuliselt väike mikroavastusretk. Tagasitee oli juba elamustevaesem, tähelepanu köitsid ainult rohked jää sisse tekkinud praod, mille põhjuseks ilmselt mina olnud olin. Vastu tulid ka suuskadel esimesed kaks inimest. Raudteetammi ületamisel (silla all oli jäävaba) selgus, et teisel pool võtab aga üks meesterahvas kaunis rahulikult - talveriided seljas, suusad ja kepid kõrval vedelemas ning mees ise käed kukla all võtab selili maas tammi serval talviseid päikesevanne. Vahetasime tervitussõnu, viskasin kaks kihti pidamist suuskade alla ning andsin kuni finišini paaristõugetega minna. Selleks ajaks oli juba linnaäärne jõgi inimesi täis, kes suuskadel, kes jalgsi, kes vedas suuskadel sõites oma last järele sellise kõrvaloleval pildil sarnase aparaadiga, mida mina veel enne näinud pole.

Kel nädalvahetusel tõesti mitte midagi muud targemat teha pole ning kellel on suusad, minge sõitke jõe peal. Täitsa vahva on. Tahaks ka allavoolu sõita, ent kui olud sama ruttu halvaks kisuvad, siis on kahtlane. 

Pardoon, erakordselt pikk post sai. Au ja kiitus, kes läbi lugeda viitsis. Mainin ainult, et kogu 'matk' kestis natuke alla 4 tunni, mille sisse mahtus mitmeid joomisi, fotografeerimisi ja muid uudistamisi. Kilometraažiks kogunes suuskadel umbes 25 km. 

View Suusamatk in a larger map