Ma olen oksendanud

- vaiba alla ja kõik maha salanud
- oma klassiõe külaliste jalanõude sisse ning selle eest peaaegu peksa saanud
- rannikule
- poole kuue keldrikorrusel
- enda voodisse, kergelt koomale tõmmanud ning rahulikult edasi maganud
- heinaküünis heina sisse ja sinna maskeeringuks tiba värsket heina peale visanud
- mitu korda järjest oma suure kiisudega kruusi sisse, sest ei viitsinud toolilt taaskord tõusta ja peldikusse roomata
- napilt peldikupotist mööda ning suuremad jäägid tolmukühvliga potti tõstnud (tolmukühvel on täiesti asendamatu tööriist sellisteks juhtumiteks)
- neoonoranži okset
- pelgalt laiskusest voodi kõrvale maha nõukaaegsele parketile (vahel ka mitte laiskusest, tegelikult)
- nautides ammu puhastamata sitapoti hõrke aroome, mis okserefelksi paremini esile kutsuvad
- nii kaua, et jäänud sõna otseses mõttes pott kaisus ja pea poti äärele toetumas peldikusse magama
- sügava kahjutundega, nähes head ja maitsvat söögikraami raisku minemas
- PALJU

Tegemata on veel oksendamine selili ja oma okse sisse surnuks lämbumine. Aga sellest saab kirjutadada juba keegi teine.