raamatuklubi

Istusime Putiniga vanaema juures akna all vanal diivanil ja jälgisime meist mööduvat uhket paraadi. Möllu oli palju: hulgaliselt piltilusaid naisi, hõbedat, kulda ja karda ja kaarikuid ja hobuseid ja ohhohhooo. Ja kõigest hoolimata jäi see paraad kuidagi helgeks ja sulniks ja ei mõjunud liiga pompöössena. Lihtsalt hästi ilus oli. Pealtvaatajate hulk oli stseeniti kõikuv, ulatudes mingitel hetkedel ilmselt tuhandetesse ja siis vahepeal ei olnud peale meie kahe seal kedagi. Igatahes oli kõigile pealtvaatajatele raamatud jagatud. Putin luges enda oma valju häälega, see oli mingis minu jaoks tundmatus keeles. Mees oli õhinas ja ütles vahepeal mulle, et kasutab iga võimalust midagi uut õppida ja ennast arendada, et terav mõistus võimalikult kõrge vanuseni säiliks. Kiitsin ta mõtte heaks. Siis muutus ta aga tõsisemaks ja küsis, et miks mina oma raamatut ei loe, et kui kord on selline, et paraadide ajal loetakse, siis peaks seda ikka tegema. Ma siis vaatasin mulle antud eksemplari ja ehmatasin ennast pooleks, sest see oli mingi vanaaegne venekeelne matemaatikaõpik. Püüdsin siis selgitada (suhtlesime inglise keeles), et ma ei oska vene keelt ja sestap jätan lugemise seekord vahele. Putin päris umbusklikult, et kuidas see võimalik on, et ma ei oska. Et ise eestlane ja ei oska... Rääkisin siis oma kooliaegsetest keeleõpingutest ja sellest, kuidas praktikast jääb puudus. Härra silmis süttis seepeale mingi kahtlane tuluke ja ta ütles naeratades "ahah".