Võtame elulise näite:
On mingisugune volbriöö eelne õhtu vms. Ma isegi ei tea, sest minu jaoks pole 1. mai kunagi mingi püha ega muud moodi eriline päev olnud. Igatahes oli täna riigiametnikul palga- ja lühendatud tööpäev, asi seegi.
Sellega seoses otsustasin siiski premeerida ennast alkohoolse joobega ning näksimisvajaduse rahuldamiseks ostsin 100g röstitud sihvkasid. Nagu kodus selgus, siis sihvkad polnud soolatud ega muud moodi maitsestatud. Ning olgem ausad - maitsetute sihvkade närimine ei ole kohe üldse mitte minu deela.
Seepärast otsustasin kallata sihvkad veega üle ning vette lisada hea kogus meresoola ning natuke ka tšillipipra pulbrit. Hea tunnike tõmmanud, kurnasin sihvkad ning asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning pistsin 200°C ahju. Lootust oli, et tulemus tuleb hea maitsev.
Kuna niiskuse eemaldumine sihvkadest võtab aega, siis kuulasin senikaua arvuti taga The Black Keys'i.
Mingil hetkel hakkasin tundma juba isuäratavaid röstitud sihvkade aroome, minut hiljem ka juba kõrbelõhna. Pidasin vajalikuks siiski muusikalise elamuse vähemalt ühe loo piires lõpule viimist. Peale ühe järjekordse hea loo lõppu siirdusin kööki ahju kinni keerama ning esimesi degustatiivseid elamusi ammutama (google ei anna ühtegi tulemust päringule 'degustatiivne' - who gives a fuck). Paraku olin siiski lootusetult hiljaks jäänud - 100g sihvkasid olid ära kõrbenud ning söögiks sisuliselt kõlbmatuks muutnud.
Mis seal's ikka - elu läheb edasi.
