Tere, kallid kaasblogijad. Aeg on täpselt nii kaugel, et on viimane aeg selle aasta sees veel ära postitada oma luule- ja fotoüllitised. Eriti neil, kes seda seni teinud pole. Kohustust küll pole ning pimedal tänavanurgal ilmselt selle tegemata jätmise tõttu peksa ei saa aga sümboolse panuse võiks ikka anda. Päris endale auhinda välja loosida oleks kah veidi idiootne. Ja kui üksi hakkama ei saa võtke pere, sõbrad või töökaaslased appi.
Sellega seoses palun eelkõige piltidega postitused üle vaadata, sest fotokonkursil osalevad ainult vastava labeliga postitused/pildid. Vajadusel vastav label lisada või kustutada. Igatahes selle aasta lõpuni on aega veel oma kunstiandeid kahest erinevast valdkonast meile presenteerida, niiet andkem hagu.
Lõpetuseks veidike Rootsi päritolu indielektroonikat.
Kui siin juba muusika postitamiseks läks, siis sheerin ka kama. Natuke vana kama on, aga see-eest hea kama. Kama ma muidu ei söö. Aga kuulan küll. Tšillitbäng.
Mulle on alati nimekirjad meeldinud. Leheküljed täidetud raamatutega, mida kunagi lugeda ja samas nimekiri nendest, mida juba loetud. Ostunimekiri suvalisel paberil, mis tavaliselt koju ununeb. Lõputud to-do listid, millest maha kriipsutada on tegelikult vähe. Igasugused ideed, mis on hilisõhtul kirja pandud ja mida kunagi hiljem lugedes ainult imesta, et mis mõtted on küll ühest peast paberile jõudnud. Ja väikesed paberilipikud, kus on ainult kaks-kolm "tähtsat" asja kirjas ning mis muu paberipahna alla kaovad. Jah. Mulle meeldivad nimekirjad.
Ja sellepärast on ka minu tänane postitus selline. Kümne nädala pärast on aasta läbi. Kümme nädalat on aga piisavalt pikk ja samas ka lühike aeg, et veel midagi selle aastanumbri sees korda saata. Ei midagi keerulist ja rasket, ei mingit islandi keele õppimist ega käte peal käimist. Lihtsad asjad, mis tunde paremaks teevad.
Niisiis on mul kavas enne aasta lõppu:
1. Lugeda veel 5 raamatut läbi pluss see, mis praegu pooleli on.
Siin saaks natuke sohki teha ja üliõhukesed raamatud valida muidugi. Hmm.
2. Käia teatris.
Halb teatriaasta on olnud. Asja tuleb parandada. Vanemuine, siit ma tulen.
3. Taara ära viia.
Mälestused sellest, kuidas ma klaastaarat täis kotiga taaraautomaadi juurde kõnnin ja see ei tööta, on veel eredalt meeles. Ja samas läheb mul pidevalt meelest ära.
4. Luulevõistluse jaoks luuletama hakata
Marie Under minus, ärka.
5. Ja fotokonkursi jaoks maailma läbi objektiivisilma vaadata.
Sisesta-mingi-hea-fotograafi-nimi minus, ärka.
6. Juukseid lõigata.
Kas minna juuksurisse või hoopis ise juukseid lõigata? Ja kas need juuksed ikka peavad nii pikad olema? Võtaks jälle 15 cm lühemaks?
7. Uued padjakatted diivanile õmmelda.
Et oleks ikka talvel teised. Ja ägedamad.
8. Seelik õmmelda
Sest kui juba õmblemiseks läheb...
9. Küpsetada mingisugune hea kook.
Seda sellepärast, et ma pole siin kuubikus veel kooki küpsetanud ja samas ka sellepärast, et siis oleks tuba mõnusat lõhna täis ja ehk tungib see ka naabrite juurde. Oleks vaheldus ju praadimishaisudele.
10. Jõulukingid ise teha.
Ma arvan, et see on suur läbikukkumine kahjuks. Pikk jutt.
Vot nii. Need on minu kümme väikest asja. Ei midagi erilist, aga siiski väike mini-challenge.
Täna õhtul sai The W-le saadetud üks lugu, pärast mida hakkasin mõtlema, et see on ilmselt üks nendest väga vähestest lugudest, mida ma võiks kutsuda enda "lemmiklooks". Without further ado i give you:
Meie lambiblogi vaimse ema, printsessi, väidetav teisik - Eda-Ines Etti, sai täna 30 aastaseks. Olgugi, et aastanumber on ohtlikult lähedal keskeale, ei väljendu see negatiivselt kuidagi Inese välimuses ega tema muusikalises loomingus. Pigem vastupidi.
Inese lugudega on mul paraku nii, et nii mõnigi on neist juhuse sunnil olnud olulisete või meeldejäävate sündmuste taustaks, mistõttu jäävad nad neid ilmselt igaveseks elavalt meenutama. Aga see vist ei ole halb asi. Nii et edu, Ines.
Ortograafia jumalad andestage mulle, kui postituse esimeses lauses kõik need komad ja sidekriips ikkagi valesti said. Ning ühtlasi andestagu mulle ka kontribuutor The Answer, kes on teadupärast professionaalne eesti muusika vihkaja ning kelle pahameelt ma loodetavasti esile ei kutsunud.
Veetsin viimased pool tundi juutuubis Spice Girls'i lugusid kuulates. Ikkagi lemmikbänd nii kümnend tagasi. Vanad head kassetid sai peaaegu ribadeks kuulatud ja kõvasti ja valesti kaasa lauldud. Njäh. Nüüd neid lugusid kuulates ja inglise keelest ka päriselt aru saades, ei tahaks enam väga kaasa laulda.
Kuulakem siis:
Suht seksi täis. Mis muidugi ei ole mingi üllatus - sisutühje ja seksi täis lugusid tehakse praegugi. Hinge kriibib lihtsalt see, et kui ma väike olin, siis ma ei saanud aru, et see lugu räägib seksist. Meenub kohe kuidas alles hiljuti bussiga sõitsin ja väikesed tüdrukud laulsid õnnelikult Rihanna S&M laulule kaasa.
Vist. Kuigi nii mõnelgi on tekkinud ses' osas kahtlus, sest miks muidu mu viimase paari päeva lemmiklugude hulka on need kaks lookest kuulnud. Kes veel ei tea ega pole kuulnud, kuulake. Minumeelest päris head omamoodi. Vähemalt rõõmu toob palgeile.
Asi sai alguse tegelikult sellest, et ma tahtsin blogisse mingit lugu postitada, aga välja tuli kuidagi niimoodi, et leppisime the W-ga kokku, et tema postitab elektroonilise loo, mina midagi ninnu-nännumat. Siin see siis on:
Kõnnivad printsess ja The W lõunakas jäähalli lähistel tasuta Lõunakeskuse Ekspressi suunas, mis varsti väljuma peaks. Lapsed on iluuisutamise trennis, mängib muusika. Üks lugu lõppeb, mängima hakkab teine, nimelt see vana tuttav lugu (pane see nüüd käima, et õigem fiiling tekiks):
Jõudnud veidi aja pärast riidepoe Reserved juurde, tormab meile äkki nurga tagant poest vastu ei keegi muu, kui üks kultusliku Kreisiraadio liige härra Tarmo Leinatamm ise. Kilekott meeleolukalt käes, justkui nagu ühest järjekordsest stseenist Kreisiraadios. Taustaks ikka sama lugu mängimas.
Vot seda nimetan ma kokkusattumuseks. Mille humoorikat õhustikku on võimatu edasi anda või isegi peas uuesti läbi elada.
Noh, kokkuvõtvalt minu 2010: positiivne + negatiivne = neutraalne
Tervitaks siinkohal The W-d, The Answerit ja Nisanäppu, kes ülikoolilinnas aastat vahetavad. Siis muidugi Tarqit ja S-i ja otseloomulikult Bossi ja tema ninnu-nännu perekonda, kes kõik parasjagu läänemaal on. Ja kindlasti tervitan kõiki lambiblogi lugejaid. Eriti meie külastajaid Norrast ja USA-st (kes iganes te ka ei oleks: "Tereeeee.") Ahjaa, muidugi tervitan oma emaT, kes minuga samas toas on ja koeraT, keda mul olemas ei ole. Soovilooks: