Et põlved vastu peaks 2015 vol 1

Rõõm on tõdeda, et eelmisel aastal toimunud jalgsimatk lugupeetud sõpradega ei jäänudki esimeseks ja viimaseks ühiseks pikemaks jalutuskäiguks looduses.

2015. aasta põhimatka kahepäevane soojendust sai seekord tehtud Karula rahvuspargis mööda RMK Karula pikka matkarada mõnetiste omaloomingutega teekonna valikul. Meeskonnast puudus küll Tarqi kuid sellise kaliibriga mehele polegi soojendust vaja ning ilmselt oleks ka kahepäevane matk tema jaoks liialt labane tundnud. Tarqi väärikat kohta seltskonnas täitis Bossi nääl, kes sai ülesandega igati vääriliselt hakkama.

Kuiv statistika:

Esimene päev: 28.40 km, 9h 5m, 3.1 km/h

Teine päev: 19.45 km, 6h 26m, 3.0 km/h

Mõtteid ja mälestusi, mis jäid enim meelde antud üritusest:

• Moist
• Liigniiske
• "Tee pilti!"
• Tundus, et kõik hindasid üle vajamineva söögi kogust
• Tundus, et seljakott hakkas seekord vähem seljale (ilmselt oli teine seekord natuke kergem)
• "Tee pilti!"
• Truubid ja maaparandus
• "Aplaus loodusele"
• Gopro Hero koos endlikepiga on matkal väärt abimees, kuid pildikvaliteedis peegelkaameraga konkureerida ta paraku ei suuda
• Öine ja hommikune vihm kippus meestel söögiisu ära võtma
• Karula reljeefne maastik koos oma muu inimtegevuslikuga on väärt nägemist
• Tohutu hulk elektrikarjuseid kohati täiesti päraperses kuid vähesed kariloomad neid asustamas
• Hambaid näitav Antsu suur koer ja tema teine märksa sõbralikum koer
• Ilmateenistuse prognoosi järgi oleks pidanud nii reede kui laupäev olema laussadu. Tegelikkus erines prognoosist märgatavalt, õnneks meie kasuks
• Segavaid terviserikkeid ei esinunud, isegi ville ei tulnud jalgadele

Jään huviga ootama selle aasta teist kuid põhilist matka. Selleks ajaks on osalised ilmselt kõik juba karastunud matkasellideks kasvanud.

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega 2

The W eeskujul teen ka omal poolt väikese kokkuvõtte ühiselt läbitud jalgsimatkalt tehtust ja nähtust.

Algul pean vajalikuks selgitada et matkale eelnes (vähemalt minule ja the W-le) kuude pikkune eelnev planeerimine (siinkohal teen suure kummarduse the W-le kes kogu matkatee kaardistamise ning suure osa eeltööst enda kanda võttis). Mina isiklikult polnud varem nii pikka matka läbinud ning puudus ka ettekujutus mida ja kui palju kaasa võtta. Eriti puudutas see just söögi- ja joogikoguseid. Hoolimata esialgse nimekirja hilisemast kärpimisest oli matkakott peale asjade sisse ladumist oodatust oluliselt raskem.

Matka toimumise seiskohast oli väga suur tähtsus ka ilmastikuoludel. Peale mitme ilmaportaali ennustuse uurimist ning tõdemist et lausvihma ei lubata, tuli kolmapäeval üksmeelne otsus – Jah, matk toimub (So excite). Tehtud otsus oli õige, sest kogu matka jooksul sadas vihma ca 2-3 tundi ning sedagi väikese intensiivsusega.

Esimese päeva hommik kujunes meeleolukalt: varajane äratus, võileibade valmistamine, väike soojendusmatk The Answeri juurde ning sealt Ülemiste raudteejaama, esmakordne uue rongiga sõitmine 120 km/h ning Aegviidus juba kohtumine Tartu härradega.

Aegviidust startides võtsime eesmärgiks kolmandaks päevaks jõuda mereni (Võsule). Esimese päeva algus koosnes uhketest mägede vallutustest ning pidevast jutuvadinast mis juba ette ruttavalt öeldes asendus kolmanda päeva lõpuks rahuliku lonkimise ning üksikute märkustega. Hoolimata manustatud halvaa kogustest tundis ka Tarqi vahetevahel vajadust loodust lähemalt uurida, pigem ikka selle pärast et vaesed õlakesed küljest ära ei kukuks. Õnneks suutsime tõrjuda kohati kõlanud teekonna lõikamismõtted ning selle vääriliseks tasuks olid imelised Kõrvemaa vaated.

Vaheldust ning meeleolukaid hetki pakkusid Tarqi koostatud, kohati võib-olla natuke optimistlikud, challengid ( käte kõverdused, koti tassimine, putukate söömine, Sveni pildid, „palgi“ tassimine jne.) Õnneks tõlgendasid kõik asjaosalised neid oludele vastavalt ning keegi nende käigus viga ei saanud.

Õhtuks laagripaika jõudes tehtud otsus koos Tarqiga ujuma minna osutus, hoolimata tulitavates jalataldadest, mõnusaks ning värskendavaks ettevõtmiseks. Sama võib juba öelda ka teise päeva supluse kohta.

Õhtused toidud ning teed saime edukalt tehtud kohalike järvede keedetud veega. Teisel päeval aitas veevarusid täiendada ka Nõmmevesi allikas mille üles leidmine mul üksjagu aega võttis.

Kuigi matka algne eesmärk chill ning looduse nautimine kippus küll vahel ununema püüdsin isiklikult küll eeskõndija kandade vaatamise asemel hoopiski paremale ning vasakule vaadata. Ja oli mida vaadata - mägede ning järvede rohkus, tõusud, laskumised, rabad, liivaväljad, kruusa- ja asfaltteed, jõeorud, sillad, paisud, laagripaigad, trepid, vaatetornid, laudteed, inimtühjad metsamassiivid jne. See, et lühikese maa läbimisel võib looduslik taust niivõrd palju muutuda oli minu jaoks suur üllatus. Positiivse asjana tooksin välja ka selle et suurema osa matkast saimegi nautida ehtsat ürglooduslikku privaatsust sest teisi matkahuvilisi kohtasime harva.

Teise päeva imelise reljeefse lõpuosa läbisime The Answeri võidukal juhtimisel. Õhtul lõkke ääres saime juba nautida tema poolt maha jäänud hõrgutavat guljašši. Tänamata ei saa jätta ka Frau Antwort-i kes meie joogivarusid täiendas, ilma milleta poleks me saanud edukalt teostada lihaste lõõgastumisprotsessi ning järgmine hommik oleks olnud valuline. Teise päeva õhtune üllatus oli muidugi see, et õhtune buss Võsult ei stardigi, graafikut oli muudetud. Esimese hooga planeeritud äratus kell 5 ning start kell 6 jäid õnneks ära sest the Answer soostus hoolimata põlvevalust meile järgmisel päeval järgi tulema. Aitäh talle selle eest.

Kolmas päev oli minu jaoks oodatust kergem, vähemalt tundus kergem kui Tarqil. Ainult the W tahtis oma lõikamise jutuga Loobu jõe lähedal meie optimismi murda aga tulutult. Kaasa tehtud hõrgutisi ning alles jäänud veevaru sai nautida nii kõval kiviaial istudes kui ka pehmel sambal pikutades. Söögivarudest lõppkokkuvõttes peaaegu midagi alles ei jäänudki ning päevaseks veekuluks kujunes keskmiselt ca 1,5-2 liitrit (söögitegemine ning tee välja arvatud). Muidugi mahtus kolmanda päeva sisse ära veel ka kohutuslik Rakvere Hesburgeri ning tapamaja külastus.

Ka matka lõpus Võsul pingil puhates ning oma jalgu ning õlgu vastu pidamise eest tänades pidin tõdema et matkata on mõnus, eriti just sellise seltskonnaga ning sellises looduses.
Kas kunagi veel?  - Jah, kindlasti veel.

Lõpetuseks kokkuvõtte läbitud teekonnast ning selleks kulunud ajast:

Aegviidu – Järvi telkimisala, 25 km ja 8 h

Järvi telkimisala – Nõmmeveski telkimisala, 23 km ja 7 h

Nõmmeveski telkimisala – Võsu rand, 20 km ja 5,5 h

Jalgsimatk lugupeetud sõpradega

Umbes täpselt nädala aega tagasi samal ajal rändasid lambiblogi kõik neli lugupeetud härrat mööda RMK Oandu - Ikla matkateed ning diskuteerisid elavalt selle üle, kas Järvi Pärnijärve telkimisalala on esimene majutuspaik või on seda hoopiski Järvi Pikkjärve telkimisala. Arutelu vaatepunktid olid loomulikult eri osapooltel kardinaalselt erinevad, mis aga ei takistanud selle üle siiski elavalt diskuteerimast. Õnneks päädis olenemata selle triviaalse arutelu tulemustest õhtu siiski ühise konsensusega ööbida just siiski Pikkjärve telkimisalala.

Esimese lõkke ülesse tegemise ülesanne jäi üsnagi juhuslikul moel kodanik Tarqi vastutada, kes ka aktiivselt tuli RMK-le appi oma portatiivse Fiskarsi saega kuivi noori männipuid langetama. Jäetagu siinkohal aga sellise tegevuse õiguspärasus ning keskkonnateadlik-eetilis käitumishinnang igaühe enda otsustada, seda eelkõige selles valguses, et kuivi küttepuid jagus telkimisalal küllaga.

Vahemärkusena meenus siinkohal, et kodanik Tarqi paistis silma lisaks suurepärasele vaprusele kanda oma Enrico Benetti soonivat seljakotti ka sellega, et üllatas oma matkakaaslasi plastikprügi sambla või liiva alla mattes. Õnneks piirdus see ainult ühe juhtumiga, kuid sellest hoolimata pean seda ka siin tagantjärele piisavalt eetiliseks ära mainida. Oma prügi peab siiski suutma kaasas tassida või selleks ettenähtud kohta teisaldama.

Tegelikult olen ma siinkohal jõudnud seisukohale, et terve matka logi pole siia mõtet ümber kirjutada ning panen nüüd kirja mõned üksikmõtted:

• poleks iial arvanud, et olen neljast inimesest ainuke, kes võtab matkale kaasa tuletegemise vahendid. Poleks ka arvanud, et Tarqi suudab mu äsja ostetud tulemasina esimese lõkke süütamise käigus peaaegu tühjaks lasta
• hea meel on selle üle, et sääski oli väga vähe
• oma isetehtud matkapriimused osutusid üsnagi kasutuks, tuleb nad matkal laekunud kogemuste põhjal ümber/uued teha.
• tore oli vaadata kõigi kolme ülejäänud matkalise avastusi ja tõdemusi raske seljakoti kandmisel ja pikal rännakul. Vähemalt selles osas olin ainukesena oma ajateenistuse kogemuse võrra teist ees, härrased.
• matk oli minu jaoks õige veidi oodatust raskem
• lemmiklauseks, mida ma salamisi ka lootsin kuulda olid Tarqi öeldud: "Käin küll jooksmas aga sittagi kasu ei ole". Tundus, et tavalisest "kõndimistrennist" oli selle matka läbimiseks piisavalt abi.
• Ilus oled isamaa. Aegviidu -Võsu lõigu reljeefi ja silmailu jääb selles osas küll ainult kiita.
• Kahju oli The Answeri katkestamisest, aga mis teha. Enam ei ole mehed rauast, vaid ainult puust.
• Veelkord müts maha Tarqi ees, kes hoolimata meie kõigi mõnitustest ja sõbralikust lõõbist ikka aina edasi marssis. Tarqi oli, on ja jääb masinaks.
• Matka lõpuks tõmbas ikkagi põhja alt ära, selles osas on kerge pettumus.

Heietada võiks siis muidugi veel, aga aitab küll. Märk on siin vähemalt maas.

Väga tore oleks, kui sellest saaks iga-aastane traditsioon teha üks väike jalgsimatk aga tean, et selline matkavorm ei ole kaugeltki mitte igaühele meist meele järgi nagu ta seda just minule on.

Sellegipoolest, ma tänan Teid, lugupeetud sõbrad, selle toreda ürituse eest. Ja eriti Bossi, kes kunagi selle idee välja käis. Seni kuni meil nalja nabani saab on iga koosviibimine kulda väärt.

Teisipäevane rattamatk

Kuna puhkuse ajal on natuke rohkem aega spordile pühenduda, siis otsutasin teisipäeva varajastel hommikutundidel võtta ette väikese rattasõidu. Pealegi tagab aktiivne hommik ka edasise eduka päeva ja ratast ei olnud liigutanud kah peale Palivere rattavõistlusel käimist.

Eesmärk: Nautida ilusat ilma ning tutvuda kohaliku looduse ja teede võrgustikuga Haapsalu ja Rohuküla vahelisel rannikul. Üritada kulgeda olemasolevat teede võrku arvestades rannikule võimalikult lähedal.

Rattamatk: Natuke enne kella seitset startides tundusid hommikused +6 sooja kraadi päris külmana. Esimesed kokkupuuted kohaliku taimestikuga Uuemõisa ja Haapsalu vahel muutsid riided ning jalanõud päris märjaks. Õnneks suutis päike promenaadil selle probleemi kiiresti lahendada ning mõne kiirema vända pöördega oligi soe jälle sees. Edasi kulges tee juba tuttavat rada pidi kohaliku spa ning terviseraja poole. Korraks põikasin veel ka majaka juurest läbi.

Pullapää puhkekeskuse juurest läks asi huvitavaks. Kuna ranniku äärne teede võrgustik oli väga ebaselge siis lähtusin matka planeerimisel maa-ameti kaardist, kus oli teid kõige rohkem peal. Osad tupiklõigud plaanisin "ühendada" loominguliselt läbi metsa või heinamaade kulgedes. Pullapäält alguse saav metsatee oli ilmselt kunagi kalurite kasutuses ning sõidetav traktoriga. Tupiktee lõppu jõudes avastasin et tagumine ratas oli ime kombel küngaste vahel ukerdades täiesti lahti tulnud. Õnneks ei hüpanud ratas oma "pesast" välja ning pärast väikest remonttööd sõit jätkus.

Mööda rannaäärset kulgemine oli oodatust raskem ning kohati tuli ratast seljas tassida sest maapind oli väga künklik ja muutis sõitmise raskeks.

Siis põrkusin matka esimese eramaa sildiga, mis üritas takistada mul ranniku äärt läbimast. Kahjuks ei jäänud see selle matka viimaseks sildiks. Kuna tagasi pööramine oleks tähendanud väga pikka ratta seljas vedamist ning kinnistust mööda ei olnud läbi tiheda metsa võimalik minna siis otsustasin sõita läbi eramaa. Keda õnneks hoovis polnud.

Sealt suundusin edasi vana raketibaasi poole, aga magasin õige teeotsa maha ning pidin tagasi sõitma. Teeotsaks on seda muidugi raske nimetada. Algus oli veel midagi tee moodi, aga mida rohkem ranniku poole seda tihedamaks metsa muutus ning seda raskem oli liigelda.

Sõiduvahendi hammasrattad olid korralikult kohalikku taimestikku täis. Õnneks ei olnud tänu kuivale perioodil kardetud suur muda niiet astumiseks õiget kohta valides õnnestus vaikselt edasi liikuda. Läbi metsa ragistades ning ratast üle langenud puude tassides jõudsin veel paari eramaani, mille sujuvalt läbisin.

Vahelduseks kinni kasvanud radadel oli ka lõike kus sai ämblikuvõrkude vahel enam vähem talutavalt liigelda kui vaid õiget suunda oleks teadnud.

Asfalteeritud teed kusagil keset metsi andsid märku kunagisest sõjaväe olemasolust. Teel põrkasin ka mõne sellise militaarobjekti otsa mille teenindamiseks need teed ilmselt kunagi rajati.

Lõpuks viis tee mind rannikuäärsesse suvilarajooni, mille teederägastikus veidi ekseldes sain ka päris mere äärde välja sõita ja nägin ka maabuvat praami.

Rohukülas tervitas juba vana hea raudtee tamm, mis mind lõpuks ka õnnelikult koju juhtis.

Kokkuvõte:

Raja pikkus:  ca 40 km

Orienteeruv rattasõidu aeg: 2:45

Kogu matk koos peatustega: 3:20

Kahjuks ei õnnestunud kõikjal esialgu planeeritud teekonda läbida ning kohati tuli rannikust kaugemale liikuda kuna looduses olid teed raskesti eristatavad ja orienteerumine raske. Samuti läks palju aega ekslemisele ning kaardi vaatamisele. Hoolimata sellest jäin sõiduga rahule.

Koju jõudes ja enda pealt sitikaid ära korjates avastasin veel et sooja vett ei ole. Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning pani äratusele punkti.

Kõik rattaselga ja sõitma kuni ilm veel lubab.

Haapsalu lahe matk 2 "the sequel"

Tere,
Kindlasti, lambiblogi fänn, elasid elavalt kaasa minu eelmisele Haapsalu lahe matkale. Seega otsustasin rahva tungival nõudmisel seda korrata.

Väljavõtted Haapsalu lahe matka 2 "the sequel" logiraamatust.

Sissekanne 1.

Start. 11:50 19.03.2011 Paralepa rannast.Tuju on super, ees ootamas põnev matk. Ilm on pilves ja maha on sadanud 3-5cm värsket märga lund, õhutemperatuur 0C. Seekord võtsin kaasa fotoaparaadi. Matka planeeritud kestvus 2tundi ja 30 minutit. Esimene sihtpunkt: Noarootsi poolsaar, distants 4km.

Vaade Noarootsi poolsaarele Paralepa rannast. Nähtavus ei olnud kõige parem.

Sissekanne 2.

Olen jõudnud Noarootsi, suusad libisevad ootamatult halvasti, nähtavus jätkuvalt halb. Vormsit, minu järgmist sihtpunkti, ei ole näha.

Kaugustes peaks näha olema Vormsi saar

.

Sissekanne 3.

Seisan rüsijää veerel mis ulatub silmapiirini. Vormsisse jõudmine ilma ujumata tundub võimatu. Otsustan tagasi sõita, olen natuke kurb, kuid ei nuta.

Rüsijää. Pildi vasakul äärel on näha Vormsit, mida algselt ekslikult pidasin mandri osaks.

Sissekanne 4.

Olen siiski teel Vormsile. Selgus et eksisin, liikudes liiga kaua mööda Noarootsi rannajoont. Selle suunaga oleksin otse Läänemerele sõitnud. Ekslikult arvasin, et õige suuna hoidmiseks pidi mulle tuul pidevalt vasakult olema. Tegelikult pidi mulle tuul otse vastu puhuma. Nähtavus on oluliselt paranenud ja näen selgesti Vormsit.

Sissekanne 5.

Jõuan Vormsi putka juurde, mida külastasin ka eelmisel matkal. Muutusi ega edasiarendusi pole näha. Tunnen et hakkan väsima, kuid otsustan siiski külastada veel majakaid ja suusatada Hobulaiule.

Kuulus Vormsi soojak, vaatega Haapsalule, maitsekalt piirdestatud.

Mingi majakas, mis tuli väga vaevaliselt lähemale. Karistuseks majakale ronisin talle otsa (ilma suuskadeta).

Mingi teine majakas (uksega). Eelmine majakas paistab taustal.

Sissekanne 6.

Jõudnud Hobulaiule tunnen, et olen päris väsinud. Selleks hetkeks oli matk juba ligi kolm tundi kestnud. Ainuke lohutus oli et nüüd sõidan otse tagasi Paralepasse.

Sissekanne 7.

Olen jõudnud mandrile. Sõitsin uisku Hobulaiult mandrile ca 4km ja olen täitsa läbi, pulss umbes 170. Matka lõpuni oli veel 4km, mille läbimine tundus olevat tõeline "mind over matter" katsumus.

Hobulaid. Sealt ära sõitmine võttis mult peaaegu kogu jõu.

Sissekanne 8.

Finish. Olen omadega täitsa läbi, vahepeal sõin juba lund. Uisku enam kogu aeg ei jõudnud sõita, lisaks sellele kukkusin kaks korda. Matka kestvus 4 tundi ja 10 minutit, üle 2x rohkem kui kolmapäeval ja ma olin surmväsinud.

Epiloog.

Mõistan et minust oli väga julge minna väga halva nähtavusega suurele jääväljale, ilma orienteerumist kergendavate vahenditeta. Samuti värske, märg lumi muutis antud distantsi läbimise tunduvalt raskemaks. Kuigi kogu distants oli ca 25km, tundsin ennast lõpus rohkem väsinuna kui pärast Tartu maratoni.

Matk suuskadega Haapsalu lahel

Inspireerituna The W suusamatkast võtsin ka endale üllatuseks täna midagi taolist ette. Võin kohe kokkuvõtteks öelda, et see oli vägev. Sõitsin Paralepast Noarootsi poolsaareni. Sealt otsustasin oma saavutuse eufooriast saadetuna minna ka Vormsi. Ca 45min hiljem olin kohal. Ees ootas mingi soojak. Rabatuna kohalikust vaatamisväärsusest otsustasin veel teha tiiru Hobulaiule. Tollel maaribal tuli mulle vastu Kotka kuju ja paar majakest. Sealt edasi liikusin tagasi Haapsalu poole, tehes väikse haagi promenaadi lähedal. Matka pikkus ca 25-27km, kestvus 1tund ja 55minutit, kogemus enneolematu. Kahjuks mul ei olnud fotoaparaati kaasas, sest ma ei osanud sellist retke ette näha :(

Haapsalu lähedal oli jää enamasti ilma lumeta, kuid mida kaugemale seda lumisemaks läks. Jäise lume peal sai uisku sõita, kuid klaassiledal jääl oli see keeruline.

View Haapsalu lahe matk in a larger map

Kerge suusamatk talvisel Emajõel

Kuna elu mul pole ning hea enesetunne Tartu maratonist jätkuvalt püsis, mõtlesin, et lähen suusatan mööda Emajõge ülesvoolu. Plaan oli lihtne ja aus - suusatada kandva jää olemasolul Kroonuaia sillast maksimaalselt kuni Kärevere sillani (kui jõudu, energiat ning päevavalgust jagub), kus arvasin nigunii vaba vett olevat (edasi-tagasi umbes 40 km). Või nii kaugele kui tingimused lubavad. Natuke eelluuret tehes siiski suuri ootusi endale ei seadnud, sest ülesvoolu on jõgi kitsam ning Bernoulli võrrandi kohaselt seal ka voolukiirus suurem, mis jäätumist rohkem segab kui laia ja aeglase jõe puhul, mis teadupärast Tartu linna lähistel domineerib.

Seljakott mõne riidehilbu, pidamismäärde, termos kuuma spordijoogiga ning fotokaga selga ning minek. Startisin kella 11 ajal hommikul. Mõned gükoositropsid kah tasku. Kuni Vorbuse raudteesillani oli olemas mõningane iseaetud klassikajälg, mida ma ka kasutasin. Vahetult enne vorbust muutus aga jõe jää iseloom, mis seni oli jõge ühtlase sileda kihina tervet jõge katnud (või õigemini oli lumi see, mis teistsugune seal peal välja nägi). Vorbuselt alates aga hakkas jõe keskosas paistma teistsugune pilt, mis väga seda jääosa kasutama ei innustanud.

Raudteesilla juures tegin kerge pausi, fotografeerisin silda (siin ja ka edaspidi ainult dokumentaalsetel eesmärkidel, mitte eesmärgiga kunzti teha), nautisin päikesepaistelist ilusat ilma kuni kuulsin kaugemal taamal, et ilmselt on rong siiapoole tulemas ning ootasin sellegi ära, et saaks ka rongi koos sillaga pildile. 

Peale silda aga klassikasõpru enam edasi läinud polnud, mistõttu üritasin ise natuke aega uut rada kalda ääres sisse ajada ent õige pea otsustasin hoolimata pidamismäärdest uisku sõita, mis enda üllatuseks ka hästi välja tuli.

Mida maa edasi, seda vähemaks jäi inimesi, kes enne mind juba jää peal sõitnud või käinud on kuni õige pea jäigi mind saatma ainult kellegi edasi-tagasi uisujälg ja vastusuunas tulnud jalajäljed. Vähemalt teadsin, et jää kannab kenasti. Mingi aja pärast tuli vajadus korra parem suusk alt ära võtta ja seda uurida (miks - seda ei mäleta). Möödus mõni sekund kui kogu jõe jää minu all ja ümber hakkas madalal häälel ragisema ja praksuma. Tegin haledaid liigutusi kalda poole hüppamiseks ent õnneks oli see ainult väike hoiatus jõe poolt. Aga selline hoiatus, mis mul põlvest kergelt nõrgaks võttis ja edasised paarsada meetrit uisusammu sõitmist seetõttu natuke kohmakaks muutis. 

Lõpuks kadusid ka jalajäljed, alles jäid vaid ühe suusataja omad. Turvalisena paistva jõeosa laius kahanes nüüd kohati vaid veidi üle meetri. Ning jää ragises suuskade all üha enam ja enam, mistõttu pidasin õigeks pidevalt head tempot hoida, olgugi, et kaine mõistus ütles, et jää on siiski piisavalt paks, et mitte sellest otse läbi kukkuda. Aga noh, kuna ma ujuda ei oska (mitte, et see antud juhul ka aitaks) ja vesi mulle väga meeldiva keskkonnana ei paista, siis parem karta kui kahetseda.

Jõudsin allpool oleval kaardil paistva jõekääru juurde (on ikka õige termin?), kuhu oli ka minule eelnenud suusataja jõudnud ning seal otsa ringi keeranud, sest sealt maalt alates ei olnud enam jõe ääres jää peal sõita võimalik. Proovisin veel maismaa peal veidi sõita, et kääru teise otsani jõuda, kust peaks avanema parem vaade eesootavale jõeosale. Pilt, mis sealt aga avanes, defineeris mu väikese matka lõppunkti. Edasi enam minna polnud võimalik, sest isegi kui jää kannaks, siis seal jäämägede vahel sõita ikka ei saaks. Ning tundes suvisest ajast kaldaäärseid olusid, siis ka kalda ääres maismaal sõitmisest ei tuleks midagi välja.

Jõin seal kõrgel kaldal kuuma jooki ning keerasingi otsa ringi. Vähemalt suusatasin nii kaugele kuhu keegi teine enne mind veel polnud läinud. Seega sisuliselt väike mikroavastusretk. Tagasitee oli juba elamustevaesem, tähelepanu köitsid ainult rohked jää sisse tekkinud praod, mille põhjuseks ilmselt mina olnud olin. Vastu tulid ka suuskadel esimesed kaks inimest. Raudteetammi ületamisel (silla all oli jäävaba) selgus, et teisel pool võtab aga üks meesterahvas kaunis rahulikult - talveriided seljas, suusad ja kepid kõrval vedelemas ning mees ise käed kukla all võtab selili maas tammi serval talviseid päikesevanne. Vahetasime tervitussõnu, viskasin kaks kihti pidamist suuskade alla ning andsin kuni finišini paaristõugetega minna. Selleks ajaks oli juba linnaäärne jõgi inimesi täis, kes suuskadel, kes jalgsi, kes vedas suuskadel sõites oma last järele sellise kõrvaloleval pildil sarnase aparaadiga, mida mina veel enne näinud pole.

Kel nädalvahetusel tõesti mitte midagi muud targemat teha pole ning kellel on suusad, minge sõitke jõe peal. Täitsa vahva on. Tahaks ka allavoolu sõita, ent kui olud sama ruttu halvaks kisuvad, siis on kahtlane. 

Pardoon, erakordselt pikk post sai. Au ja kiitus, kes läbi lugeda viitsis. Mainin ainult, et kogu 'matk' kestis natuke alla 4 tunni, mille sisse mahtus mitmeid joomisi, fotografeerimisi ja muid uudistamisi. Kilometraažiks kogunes suuskadel umbes 25 km. 

View Suusamatk in a larger map