30. jaanuar 2011

Kuidas avaldada muljet Andrus Veerpalule

Kes veel ei tea, siis kunagi ammu otsustasime koos Bossiga Tartu Maratonile minna. Seoses sellega sai möödunud laupäeval läbi viidud taktikaline maastikuluure Tartu Maratoni raja alguse aladel eesmärgiga välja selgitada Harimäe tõusumeetrite raskusaste - ehk teisisõnu operatsioon seeriast "Tunne oma vaenlast". 
Läbitud esimesed kilomeetrid, said selgeks järgmised asjad (enda näitel, siis):
  • suusk ei libise üldse edasi (keset laskumist jääd seisma)
  • pidamist on nii palju, et jaluta kasvõi 45 kraadisest tõusust ülesse
  • pidamist on nii palju seepärast, et pidamisalale jäätub kohati kuni paari sentimeetri paksune lume/jääkiht alla kinni (eemaldada ilma abivahenditeta võimatu), seepärast libiseb suusk edasi veel halvemini 
  • hiljem esineb anomaalia, kus suusk libiseb väga hästi ainult tagasi (edaspidi libisemist ega  pidamist samas enam ei eksisteeri)
  • jõudu korralikult suusatamiseks oli umbes paarisajaks meetriks, ülejäänud distants oli kolgata tee (loe: tõusudest suuskadel ülesse jalutamine, kepid lõtvadel rippuvatel kätel järele lohisemas, pidevad seisakud ja ohkamine/vandumine (Bossi kuuldekaugusest väljas, loodan))
  • teispäeval kossu mängima päris kindlasti ei lähe (nüüd mõtlen juba ehk ümber, siiski)
  • kui maratonil selline ilm, rada ja enesetunne on, siis ma ei tea...
Vaade Harimäe torni tipust
Ent mõned positiivsed hetked kah siis lisaks. Ühel esimestest korralikest laskumistest pidi Boss oma paremini libiseva suusa tõttu minu selja tagant jäljest välja tulema, ent sooritus ei olnud piisavalt täpne, mille tulemusena otsustas Boss suurel kiirusel tekkiva kukkumise peatada vast kõige stiilsemal moel - nimelt oma peaga vastu täis tuisanud maad. Kõike seda oli võimalus oma silmaga kaeda ka kahekordsel olümpiavõitjal Andrus Veerpalul, kes parajasti just meile vastu suusatas ning oma suurepäraseid paaristõuked demonstreeris. Iseasi muidugi, kas Bossi poolt esitatud kukkumistehnika kahekordsele olümpiavõitjale siiski muljet avaldas. Vähemalt meile avaldas muljet küll see, kui Veerpalu ainult paaristõugetega järsust tõusust ülesse läks.

Harimäelt tagasi tulles õnnestus näha veel ka Andrus Ansipit koos turvamehega Harimäe poole sõitmas, kelle näost ei peegeldunud küll kübetki suusarõõmu vastupidiselt mõnele teisele rõõmsameelsele tavasuusatajale, kes ei pidanud paljuks meile ka jõudu või lihtsalt 'hei' ütlemast.

Niipalju siis ühest suusatrennist, nüüd on vähemalt üks selle teemaline post kah olemas. Elagu sport või midagi. Loost muud puänti või moraali seega otsida ei tasu. Kui, siis ainult seda, et härra Boss on alati oodatud meie tagasihoidliku blogi kollektiiviga liituma, kui ta seda ainult ise soovib. 

27. jaanuar 2011

Lambiblogi esimene filmiarvustus

Ütleme nii, et paska ma filmide näol ei vaata. Erinevalt mõnest. Nimesid nimetamata, no offence. Samas ka pask on suhteline mõiste. Nagu ka väga paljud muud asjad siin elus. Suhtelised, ma mõtlen. Aga kuna tegemist peaks olema filmiarvustusega, siis ma nüüd püüan siinkohal oma madalalaubalise diletantliku elufilosoofia mõttearendused endale hoida, et kallist lugejat säästa. 

In Bruges on film, millest ma enne vaatamist teadsin nii palju, et see räägib palgamõrvaritest ja et seal on üks vanamees, kelle osalust mingis filmis ma paaniliselt meelde tuletada püüdsin. Alastor "Mad-Eye" Moody, Harry Potteri filmidest, ofkoors, oli see meesnäitleja. 
Tegelt ma juba tunnen, kuidas ma filmiarvustuse žanris täiega sakin, ent kui juba eesmärk midagi nii klišeelikku on   ette võetud, siis tuleb seda ka täita. 
Ahjaa, filmist. Üldiselt on nii, et kui ma kuulen filmist palgamõrvaritega, siis minu vähearenenud poisilik fantaasia ei suuda muud ette kujutada, kui ägedat märulit, kus palju tulistamist, ropendamist ja vägivalda, mille peale mõni külaoss võib lausa lahti saada. Paraku mina ei ole külaoss. Ja paraku selle filmi esimesed minutid annavad aimu, et midagi taolist sellest filmist ka oodata ei tasu. Tegemist on üsnagi ilusa filmiga. Justnimelt ilusa. Täiesti jumaliku muusikalise taustaga kena vaikne filmike, kus on erakordselt sümpaatsed tegelased. Uskumatult hea huumor, mis on peenelt dialoogi sisse pikitud ning jätab kõike muud kui kunstliku elukauge mulje. Kinematograafiliselt üle keskmise vaated, mida samas ei anna võrrelda näiteks hiljuti nähtud Never Let Me Go idülliliste ülerõhutatud kaadritega, millega püüti raamatu kehva ekraniseeringut kompenseerida. 
Nagu heast filmist ikka, et puudu ka armastus. Ent siin ei aja see üle ääre ega hakka pliidi serval kirbelt kõrbema. Tähtsamaks võib pidada hoopis meestevahelist 'auasja küsimust' (andke andeks neiud, aga au ja muud säärased terminid minu silmis ei haaku kohe kuidagi naissooga. ja ometi üritan ma paaniliselt mitte šovinist olla), mis leiab ka väärika lahenduse. Ehk siis nüüd said tegelikult kõik kunagi kellegi teiste arvustustest loetud maha kopeeritud mõtted otsa ja ma pean oma alakasutatud hallolluse varal hakkama omi mõtteid genereerima, mis tingib tegelikult selle, et pean otsad kokku tõmbama ja midagi tabavalt kokkuvõtvat ütlema. Suure kurvastusega pean aga tunnistama, et midagi tabavat tulemas ei ole. Ma lihtsalt julgen oma nime koos sinna kuuluva vähese auga panti panna ja soovitada Teile seda filmi vaadata kui Teil midagi targemat teha pole. Nigunii ei suuda ma isegi parima tahtmise juures edasi anda kasvõi sajandikku selle filmi tegelikust olemusest. Mitte, et ma sellega tahaks nüüd antud teost mingilgi moel ülistada. 

Ok, gay. Nagu mulle vahel on öeldud. Aitab lobast. 8/10. Järgmiseks võtan ette auhinnatud Ghost Writer'i. Näeb, kas on vaeva väärt või mitte.

26. jaanuar 2011

ID

'tea, kas peaksin äkki nime ära vahetama?

vaadake ise: http://fotoalbum.ee/photos/duubzu/sets/173598/
(ja noh guugeldades leiab veel ühtteist)

kas on põhjust muretsemiseks? või peaksin tänuga vastu võtma võimaluse sääraseks tasuta suitsukatteks?

21. jaanuar 2011

billions and billiards

Kui kellelgi on mõni miljard raha ülearu, võib mulle anda. Ausõna, ma saadaks oma akadeemilise (ja üldse igasuguse) karjääri siis pikalt ja meelitaks HrVastuse vähemalt aasta pikkusele maailmareisile (see ju praegu nii popp). Pärast seda lösutaks ja pulliks kodumaal, siis teeks tite(d) ja naudiks vanaduspõlve. Ei teeks tööd. Never. Õpiks hoopis arstiks, nii oma lõbuks.

AGA kui nüüd need rumalad unistused kõrvale jätta, siis millal piljardit mängime? Homme õhta?

Kas kõik on üldse terveks saanud?

Ime, imeilus tüdruk, ime.

Imesin voodi kohal laes tšilliva ämbliku tolmuimejasse. Spooky.

17. jaanuar 2011

Elu vol. 2

Naabrineiu liialdas jälle parfüümiga. Mida teie arvate, palju üks näitsik ennast lõhnastama peaks?

14. jaanuar 2011

Valimislubadus.

Mina, printsess, luban, et kui ma kauges tulevikus peaksin emaks saama ja nime valimiseks läheb, siis minu laps saab endale normaalse nime. Ei mingeid imelikke tähekombinatsioone, võõrtähti, ei midagi ääretult pikka, ei midagi sellist, mida oleks võimalik mitut moodi hääldada, loodetavasti ka mitte midagi sellist, mis on võetud parasjagu popist raamatust/filmist või mõnelt staarilt.  Lapse nimi peab olema ilus, selline, et laps oskab seda probleemideta kirjutada, selline, mis ei tekita piinlikkust, selline, mida ka teised inimesed kirjutada oskavad ilma et neile peaks tähthaaval ette ütlema,  selline, mis sobib lapse perekonnanimega ja mis kõige tähtsam, nimi peab lapsele lihtsalt sobima.

Nii, et kui juhuslikult peaks juhtuma, et rasedus mu ajus segaduse korraldab ja ma tahan oma lapsele nimeks anda näiteks Klyjstir, siis kallid sugulase-sõbrad-tuttavad, takistage mind palun.

13. jaanuar 2011

pissitud

mõtsin, et tulen bloggi ja ventileerin ennast, aga siis nägin the w postitust ja mõtlesin ümber. ja siis mõtlesin uuesti ümber.
ma pikalt ei jahu, ma lihtsalt tahan öelda, et ma olen täna päev otsa nii pissed olnud. täitsa põhjuseta, lambist. seepärast see mõte siia võikski sobida :)

aa, ja tänutäheks oma sita tuju eest sain ahjuvormi tehes maailmalt ja karmalt (?) kingiks veel 2 põletust: esimene on näpu otsas ja eriti välja ei paista, teine aga on ilus pikergune vill pöidlal. beat that.

12. jaanuar 2011

Mis paneb mind naeratama?

Näiteks see, kui leban selili oma ühikavoodis ning avastan hariliku pliiatsiga otse minu pea kohal paikneva riiuli alla joonistatud kürva kujutise. Minu joonistatud kürva kujutise. Kürb ei ole minu oma. Kürb on vaid minu joonistatud.

Loomulikult panevad mind naeratama ka muud asjad, aga need on ilmselt igavad lugeda.

Ahjaa, tegemist siis lambiblogi 400nda postitusega. Pidu pidu. Lootsin küll siia mõne meeleoluka pildi panna aga nagu näha, siis pelgalt lootmisest ei piisa. Ent see pole mind kunagi takistanud.

11. jaanuar 2011