23. juuli 2012

Väljasõit loodusesse


Lambiblogi juhtivkomitee käis Mukri rabas, kuigi pruuni taustaga vaatamisväärsuste viit juhatas meid hoopis Mukre matkarajale. Võta sa kinni, kas õige on Mukri või Mukre.
Aga igatahes ei ole sa õige eestlane kui sa ei pane oma blogisse rabas tehtud klišeelikke pilte, liiatigi veel vaatetornis tehtuid. Ent kuna mina pole 100.00% õige eestlane, siis piirdun üheainsa pildikesega.

21. juuli 2012

Scotch eggs


Nagu elus ikka, siis teiste tehtud asjad tulevad ikka paremini ja ilusamini välja kui enda tehtud (enamasti). Nagu ka need Šoti munad?, mis teistel internetis leiduvatel piltidel kuidagi ilusamad välja näevad.
Aga sitta kah, maitsesid täiesti hästi. Ja väga koledad kah siiski välja ei tulnud ju? Suur tänu siinkohal ka kodustele kanadele, kelle tõeliselt kollase rebuga munad pildile ilusat värvi lisasid.

17. juuli 2012

Imä, mis süvvä om?


Määndsegi pudsuq.

16. juuli 2012

Investeerimisnõuanne kolmandaks kvartaliks


Minu senises investeerimisportfellis on olnud täiesti arvestav kogus valgeid sokke. Ent viimase aja trendid Eesti ilmastikus ning jalatsivalmistamise tehnoloogiates on viinud selleni, et valgete sokkide näol on tegemist investeeringuga, mida omast kogemusest ma kellelegi küll soovitada ei julge.

Ülalolev pilt illustreerib siis korra kantud valget sokki, mis läbi katkise jalanõu veidi vett sai ning oma väärtuse jalast võttes pea nullini suutis kahandada.

12. juuli 2012

Inimhingede insener

Mind lausa siiralt huvitab, mis toimub nende inimeste peas, kes alates 2011. aasta esimesest jaanuarist lausa mingi psühhootilise tuima naudinguga poes jätkuvalt sularahas maksavad. Muudkui luhvtitavad oma kahekümneseid ja viiekümneseid. Jälgivad siis ootusärevalt, kuidas kassapidaja oma kassast tagasi antavat raha kokku loeb (ja loeb ja loeb ja loeb) ning siis lõpuks letilt seda hunnikut metallipuru ükshaaval endale rahakotti noppima hakkab. Samal ajal on jõudnud kassapidaja juba järgmise inimese (loe: minu) toidukorvitäie kaupa kassast läbi lasta ent uus klient (loe: mina) peab endiselt ootama, kuni eesolev kodanik endiselt oma sente letilt nopib. Ei, mul pole enamasti mitte kuhugi kiiret, aga mingi idiootsuse järgi ma meeleldi kah just ei oota. Ja MINA eelistan maksmise teenust saada kiirelt ja mugavalt.
Aga vähemalt on kohalikku poodi uus noor ja vägagi sümpaatne kassapidaja tööle asunud. Võib juhtuda, et hakkan tihedamini poes käima.

Tegin umbes igas kümnendas sõnas trükivea. Kohe näha, et pole ammu postitanud.