pihitool

ma ei kirjuta teile hilinemisega, kuidas Ämeeuika oli äge ja Maiaami Biitš oli kuum ja niiske ja vingeid autosid täis (täielik Mustangi- ja Camaropedede märg unenägu näiteks) ja kuidas sealne pitsa oli jõle rasvane ja hea ja kuidas öösel on ookeanis lahe ujuda, kui kaugel merel on ilus äikesetorm ja teisel pool on Miami Vice stseen öise skyline'ga (ja natuke õudne on ka, sest pimedas ei näe, kui laine tuleb, eriti, kui silmad soolast ilgelt kipitavad) ja kuidas head tahvelarvutid on odavamad kui siin.

ma kirjutan teile hoopis värskelt, kuidas ma hommikul tööle minnes nägin, kuidas üks ennast täiesti kännuämblikuks joonud meesterahvas pärast ühe lähedalasuva maja trepist vaevalt püstijalu alla tulemist paar kukesammu tegi ja siis asfaldi poole selg ees peakat hüppas (päriselt ka, umbes nii nägigi välja, käed ainult vehkisid koordineerimatult) ja kuidas see pea JÕLE vastiku kolksuga vastu teed kõmatas ja kuidas ta siis kahe käega peast kinni haaras ja seal külili jäi ja siis oma käsi vaatas ja neid vastu teed puhtaks üritas pühkida ja kuidas ma kaugelt ei saanud aru, kas seal on ports verd või mitte ja kuidas ma ei teinud selle peale mitte midagi....

ma kirjutan hoopis, kuidas ma küll mõtlesin, et peaks kasvõi ligi astuma ja üritama uurida, kas talle peaks äkki abi kutsuma, aga ei astunud, või kuidas ma imestasin, et ka ükski teine trammipeatuses seisnud inimene ei tee midagi. või kuidas ma kergendatult ohkasin, kui üks härra, kes kukkunust mööda sattus tulema, seal korraks ikkagi peatus ja juttu tegi ja siis ikkagi rahulikult edasi sammus. või kuidas ma terve tee trammiga tööle loksudes ja veel töö juureski päris pikalt mõtlesin, kuidas ma olen üks neist, keda ma nende tuimuse ja osavõtmatuse pärast vihkan.

ma ei tea, mis see oli, mis mind takistas, aga mind ajavad need inimestes olevad "takistid" oksele. ma ajasin ennast täna hommikul oksele. eks järgmine kord jälle...

aga muidu have a happy thursday evening, sõbrad :)

tagantjärele-reportaaž tõotatud maal käimisest

No päris Ameerikamaast juttu ei tule, küll aga väiksest visiidist põhjanaabrite manu. Selle reisiga seoses juhtus umbes kuusteist miljonit väikest nõmedat asja, millest mõnda ma teiega jagada tahaks. Et siis, pika postituspausi kompenseerimiseks teile üks eepos:

Umbes kaks nädalat tagasi saatis juhendaja mulle info septembri keskpaigas Soomes Turus toimuvast väiksest konverentsist ja jättis mulle mineku osas otsustamiseks vabad käed. Mõni päev varem oli HrVastus mind 13. sept õhtaks ühele ürrile kutsunud, kuhu ma lubasin minna juhul, kui mind kuhugi ei komandeerita. No ja siis ilmutas end pahaendeliselt see va konferaants: "tulge aga, tulge, saame kõik rõõmsasti kokku just 13.-14.septembril!“ Tere hommikust. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin minna, kuna sinna pidada ikka mõned väga tegijad onud tulema ja tekkis võimalus oma imelise postriga veel korra publiku ees lehvitada. Mitmel-setmel põhjusel genereerisin siukse üüberplaani, et lähen neljapäeva varahommikul esimese laevaga Helsinkisse, seal padavai sadamast rongijaama ja Turu rongi peale. Turus peatusest otse konverentsile (hilinemisega) ja alles õhtul hotelli. Hotellist hommikul konverentsile ja sealt otse jälle rongi peale ja rongijaamast kohe sadamasse ja laeva peale. Hullem jooksmine, aga vai not. Registreerisin end konverentsile, ostsin ära laevapiletid, bronnisin majutuse Turu odavaimas hotellis. Nädala alguses käis uudistest läbi, et nädala lõpus tuleb torm. "Jess, hakkab pihta", mõtlesin. Olin ostnud tagasisuuna pileti Lindaliini kiirlaevale, mis kaunis tuuletundlik on. Nädala keskel andis EMHI tormihoiatuse.... A mis seal ikka, tegin kodus eeltööd, printisin guugl mäpsist Helsinki ja Turu kaardid, ostsin apteegist merehaiguse vastu miskid kapslid. Neljaba hommikul läksin unisena laevale, jõudsin Helsinkisse ja panin raudteejaama poole ajama. Oma imestuseks ei eksinudki ära, aga oma unistuste rongile ikkagi ei jõudnud, jäin hoopis 2 minutit hiljaks. Selg oli kiirustamisest suht märg, jalad valusasti rakkus. Järgmise rongini oli tund. Mõtlesin, et otsin endale lähedal õues istumiskoha ja lõpuks leidsin ka. Istusin maha, hakkasin võileiba järama ja äkki köitsid mu pilku kaks kükitavat kogu minust umbes 10 meetri kaugusel. Varjasid end ehitusplatsi servas ja esialgu tundus mulle, et nad üritasid suitsu vms põlema saada. Ma ei pööranud neile suuremat tähelepanu, aga siis kõik muutus: djuud sikutas oma vasaku käe nahktagi varukast välja ja tõmbas õlavarrele žguti. Njah, süstisivad siis seal omakeskis. Varsti tõusid püsti ja piidlesid mind oma uduses olekus, nii et korra oli isegi kõhe... Tõotatud maa, tõesti.

Varsti istusin ülimõnusas kiires ja mugavas rongis ja 2h tunni pärast jõudsin Turusse. Teel konverentsile suutsin isegi korraks ära eksida, aga parandasin oma vea kähku ja jõudsin kohale. Riputasin oma seinalehe üles ja kuulasin päeva viimaseid ettekandeid (mis olid selgelt liiga pikad). Ürr sai seks päevaks läbi, minul nälg majas ja jalad kibevalusad. Tuterdasin hotelli poole ja loobusin mõttest minna linna peale turistitama. Hotelli üllatused:
1) receptioni-tšikk ei leidnud külaliste tarbeks olevaid ankeete ja nii jätsin ma oma andmed suvalisele ruudulisele paberile
2) minu toauberiku (koos wc-ga umbes 10 ruutmeetrit) koristamine peale eelmise klient lahkumist oli justkui pooleli jäänud: voodilinad olid küll vahetatud, aga päevatekk oli suvaliselt hunnikus ja dekoratiivne padi vedeles teleka taga
3) toas oli toruõnnetuse hais
4) põrand oli päris must (ja nagu hiljem selgus, ka vannitoa põrand)
5) käterätt polnud värske, vaid eelmisest külastajast jäänud (see oli keskelt mõnusasti märg)
6) tuba oli sama helikindel kui keskmine telk (thank god for kõrvatropid)

Enivei, hotelliga samas majas esimesel korrusel asus pitsabaar, kuhu ma ka suundusin. Tellisin kanapitsa. Natuke ootasin ja siis ta toodigi: meeletu hunnik juustu, õhuke põhi ja esialgu tundus hea. Kana oli tugevalt karriga maitsestatud. Natuke tundus see viimane tõik kahtlane, aga otsustasin sellele mitte mõelda. Lollisti tegin, sest varsti olin ikka päris kindel, et see kana on korralikult pahaks läinud. Viimane sektor jäi söömata. Tunni-paari pärast hakkas kõhus meeletu möll ja päris paha oli olla. Paar päeva enne reisi kimbutama hakanud palavik tuletas ka ennast mõnuga meelde. Siis meenus, et reisikindlustus jäi tegemata.... Õnneks midagi hullu ei juhtunud, võtsin hoopis söetablette ja lõpuks jäin magama. Hilisõhtul ja öösel ärkasin päris palju kordi oma naabrite tegevuste ja liikumiste peale üles, kuni lõpuks kõrvatroppide kasuks otsustasin. Hommikul sõin hotellis vana kuivanud sepikut ja saia ja kiirustasin konverentsile, seisin oma postrisessiooni ära (see läks üle ootuste edukalt, aga selles postituses pole mul plaanis hästi läinud asjadel pikemalt peatuda) ja kuulasin ettekandeid. Lõunasöögi järjekord oli nii pikk, et loobusin seal seismisest, õnneks olid mul kotis Eesti viinerid ja banaan. Ürr lõppes, rühkisin läbi vihma ja tugevneva tuule rongijaama, kui äkki Lindaliini AS mulle sõnumi saatis ja vabandas, et nende reis ära jääb. Kift. Aga eks seda oli aimata kah. Rong tuli, ma kobisin ühest otsast peale ja siis selgus, et minu vagun on teises otsas. Kolistasin läbi terve rongi lõpuks oma kohale, pea huugamas ja põsed nii tulised, et nende paistel oleks võinud midagi sussutada... Helsinkisse jõudes oli pime, aga jõudsin õigeks ajaks Viking Line'i terminali ja sain pileti. Ootasin laeva, palavik rokkis. Merereisi jooksul bondisin Eesti ehitaja ja keevitajaga, kellest viimane oli üsna sümpaatne vanem meesterahvas, erinevalt esimesest. Keset sõitu kõikus laev nagu nannipunn, aga mu oksetablett hoidis oma maine kõrgel ja ei lasknud mul öökida (kuigi vahepeal juba nagu hakkas lubama). Isegi soomlaste lauldud karaoke ei ajanud kõhtu pahempidi. Tallinna sadamas helistasin mõnesse taksofirmasse, aga nagu arvata võib, ei õnnestu takso saamine reedeti südaöö paiku just mitte eriti hästi. Lõin käega ja valisin mingi suvalise nähtavuses oleva taksopanni, et ehk võtab vähem kui muud sealsed (Tulika ja Tallink). Vaatasin maffiossivälimusega takso-onu, istusin sisse, kinnitasin turvavöö, juht tõmbas hea hooga kohalt minema ja sealsamas parklas autode vahel kimades lendas väliskurvis minupoolne uks lahti. Juht krudises oma nahkjopes ja kukkus hõikuma, et "tõmba ruttu kinni".... Hea, et ütles, ma ise polekski selle peale tulnud. Natukese aja pärast arvas ta, et peaks vist ikka kõrvale tõmbama. Ma õnneks ei jõudnud veel mõtlema hakata, et mida see tähendab, kui ta ütles, et "tegelikult, proovime ühte teist asja" ja lasi minupoolse akna alla. Sõidutempot igaks juhuks mitte alandades käskis ta mul käe aknast välja lükata ja siis ukse käepide väljastpoolt sisse suruda. Kuulasin sõna. Siis ta arvas, et ma tehku nüüd uks uuesti lahti ja tõmmaku jälle kinni. Kuulasin jälle sõna, naeru oli juba raske pidada. Vahepeal helistasid talle mobiili peale mingid inimesed, kellele ta oma asukoha kohta sujuvalt valetas ja lubas kohe kuhugi kohale jõuda. Kihutas. Takso hakkas kodu lähistele jõudma ja siis ma märkasin igatsugu reklaame, mis autos armatuurlaua külge oli topitud: "striptiis", lubas üks, "eskortteenus", lubas teine. Lisaks miskid massaažid ja muidugi takso enda reklaam. Jõudsime pärale, taksojuht andis oma visiitkaardi ja mina vastu raha. Taksomeeter näitas 21 eurot kopikatega. Eelmisel hommikul, kui korralikus autos ja viisaka juhiga sama teed teises suunas sõitsin, näitas 4,10... Koju jõudes ootas mind ees pisut vindine Vastus-Mees :)

Fin (if you pardon the pun).

Mis peitub (odavama) jalanõu sees

... ja mida teha üleliigse liimhermeetikuga.

Tegu siis suht läbi kantud odavamate kaunadega, millel tallas mitu auku ja seetõttu ohtralt vett saanud.

Seda tean ma ammu, et osad jalanõud on osaliselt tehtud papist või muust sellelaadsest materjalist, mis peale esimest märjaks saamist lõviosa oma headest omadustest kaotab ning alustab tänu lagunemisele sokkide määrimist ja teatava haisu eritamist. Üllatusena tuli seekord aga see metall-leht, mille olemasolu (mugavusena?) küll seni kuidagi tunda pole andnud. Võib-olla on asi ka selles, et olen neid jalanõusid kandnud kahe lisatallaga: üks paar ortopeedilisi sisetaldu ja selle peal eelmistest parematest jalanõudest pärit sisetallad.

Ja tegelikult pole ka see hermeetiku kandmine jalanõudele minu puhul midagi uut. Eelmistele jalanõudele sai kannaosasse silikooni lastud - nii augu sulgemiseks kui mugavuse tõstmiseks (kanna osa muutus oluliselt pehmemaks/vetruvamaks). Kuigi pildil olevate jalanõude kandmise soov on siiski juba ammu kadunud ent huvi pärast proovisin nende pealgi oma innovaatilist rätsepaannet.

Inimhingede insener

Mind lausa siiralt huvitab, mis toimub nende inimeste peas, kes alates 2011. aasta esimesest jaanuarist lausa mingi psühhootilise tuima naudinguga poes jätkuvalt sularahas maksavad. Muudkui luhvtitavad oma kahekümneseid ja viiekümneseid. Jälgivad siis ootusärevalt, kuidas kassapidaja oma kassast tagasi antavat raha kokku loeb (ja loeb ja loeb ja loeb) ning siis lõpuks letilt seda hunnikut metallipuru ükshaaval endale rahakotti noppima hakkab. Samal ajal on jõudnud kassapidaja juba järgmise inimese (loe: minu) toidukorvitäie kaupa kassast läbi lasta ent uus klient (loe: mina) peab endiselt ootama, kuni eesolev kodanik endiselt oma sente letilt nopib. Ei, mul pole enamasti mitte kuhugi kiiret, aga mingi idiootsuse järgi ma meeleldi kah just ei oota. Ja MINA eelistan maksmise teenust saada kiirelt ja mugavalt.

Aga vähemalt on kohalikku poodi uus noor ja vägagi sümpaatne kassapidaja tööle asunud. Võib juhtuda, et hakkan tihedamini poes käima.

Tegin umbes igas kümnendas sõnas trükivea. Kohe näha, et pole ammu postitanud.

Seitsekümmend kaheksa

Tundub tõesti, et minu viimasest postitusest siin blogis on möödunud 78 päeva - eeldusel, et ma muidugi õigesti arvutasin. Olen ikka lambiblogi vaimne isa küll, eksole?

Et kas mul ka arvestatav põhjus on, miks selline loominguline mõõn aset on leidnud? Ega ausalt öeldes pole küll tegelikult. Aga kui mõelda, et minu tööpäevane tegevus piirdub 300m hommikul tööle jalutamise ning õhtul sama maa tagasi koju jalutamisega, siis pole just eriti palju suuri šansse, et midagi märkimisväärset juhtuks. Töö on rutiinne ja kodus molutamine ei paku kah just erilist ainest kirjutamiseks. Ja riigiametnikuna tööst rääkida väga ei tohigi. 

Plaan, et RÕK-i (reservõppekogunemine) raames Kevadtormil osalemise ajal palju pilte teen ning seejärel siiasamasse kõva tagasiside või lihtsalt memuaaride põimiku kokku sean jääb tänase päeva seisuga ilmselt realiseerumata. Emotsioonid RÕK-ist on ühekülgsed ning mitte kõige tugevamad. Kes lähemalt teada tahab saada, siis peab silmast silma minuga rääkima - kirjutada ma sellest lihtsalt ei viitsi.

Õudselt kahju, et tegelikult sellel postitusel peale isikliku mõõna murdmise muud mõtet polnudki. Eks 78 päeva pärast näeme jälle.

Minu esimene

Puhtalt ajaloolisest ja dokumentalistilisest huvist mainin siinkohal ära, et leidsin oma peast esimest korda täiesti pesuehtsa halli karva, mille ma loomulikult välja tõmbasin.

Olen 26 aastat ja 7 kuud vana.

Juuksed kah muidugi hõrenevad jõudsalt, aga see selleks.

P.S vaatasin just, kuidas maja ees üks auto lumme lootusetult kinni jäi, tänu halvasti lükatud lumele.
Vähem kui 10 m kaugusel seisvat kaks muidu vägagi asjalikku meesterahvast ajasid omavahel juttu ja vaatasid kogu seda autojuhi tegevust poole silmaga stoilise rahuga pealt. Aga et ulataks abikäe ja aitaks auto välja lükata - EI. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ise saapad jalga tõmmanud, jope selga pannud ja ise selle auto välja aidanud lükata. Õnneks siiski üks noormees lähedal võttis selle ülla teo enda kanda. Müts maha.
Ei saagi aru, kas kurat nii raske on paar sammu teha ja autot natuke tõugata, pahatihti on imevähe jõudu vaja, et auto välja lükata.
Aastaid paar tagasi kui Tartus elasin ning suurest igavusest linna peal niisama jalutasin, tundsin suurt rõõmu kui ühel päeval mitmeid autosid välja aitasin, ilma omanikupoolse palveta - ja kujuta ette, keegi ei pahandanudki selle peale. Mõnikord vajaski kogu protsess ainult natukene ühe käega lükkamist.

Ehituslaupäevak

Inspireerituna tilkuvast köögisegistist otsustasin enne uue segisti ostmist vana lahti võtta ja vaadata, mis täpselt tilkumise põhjustab ning mis selle vastu ehk ka teha annaks. Inspireerituna vajalike (kvaliteetsete) tööriistade puudumisest ärritusin segisti lahti võtmisel. Selgus, et midagi segisti parandamiseks teha ei annagi - tihendid olid korras, lihtsalt muud asjad seal sees veidike kulunud ja katki. Aga peale segisti kokku panemist kraan enam ei tilkunud ning uue segisti ostmine lükkus tulevikku.

Aga see on kõigest ähmane proloog.

Otsustasin kohalikku Espaki minna ning inspireerituna ideest läpakale RAM-i juurde osta oli tarvis soetada ka endale peenmehaanika kruvikeerajate komplekt, sest ilma selliste tööriistadeta antud protsessi oma jõududega läbi ei vii.

Taaskord, inspireerituna ärritusest (mis muide pole kaugeltki mitte esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord) korralike tööriistade puudumise tõttu otsustasin osta endale lisaks ka nihiku, millega saaks igasuguste torutöööde tarvis mõõte võtta ning heal juhul lisaks ka korraliku kruvikeerajate komplekti. Ja võibolla ka lehtvõtmete koplekti.

Aga nagu ikka, hinnad ehituspoes löövad pea klaariks ning ostsin ainult nihiku (valikus ainult üks) ning tillukesed kruvikeerajad (valikus kaks toodet). Taaskord pettusin kohaliku ehituspoe tootevalikus. Aga suurem pettumus ootas mind alles ees.

Koju tulles kiskusin poisiliku õhinaga nihiku karbist välja ning asusin inspekteerima. Ning tabas mind deja vu - ostetud toode oli oma kvaliteedilt alla igasugust arvestust: null näit ei olnud null;

sisemise läbimõõdu mõõtmise "käpad"? olid kaugel perfektsest joondumisest ja paralleelsusest, mis tähendab, et sedasi mõõtes saan tegelikust mitu mm väiksema tulemuse;

toote üldine kvaliteet äärmiselt sitt - nihik liigub sitasti, metalli lõikamisel tekkinud ääred puhastamata ning kaetud metalli jääkidega, kruvid lahtised ning metallpinnad ohtralt täkkeid täis.

Aga et miks see deja vu tunne oli? Eks ikka seepärast, et liiga palju olen tundnud pettumust igasuguste asjade ostmisel, või pigem nende kodus kasutamisel.

Ja kurvastusega pidin tõdema, et ka mu pisikeste kruvikeerajate kvaliteet oli sitt. Metall taaskord väga pehme, ent siiski edasiminek mu eelmise samalaadse komplektiga võrreldes. Ent kvaliteedi osas on ehe stiilinäide alloleval pildid (vasakul), kus presenteerin Torx peaga kruvikeerajat, mis pakist välja tulles oligi selline. Kõrval võrdluseks ka näide sellest, milline ta oleks pidanud olema.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et pettumuste saaga väikelinna poodidest saadud elamuste osas jätkub täie hooga. Ja 18,79 € ehk 294 EEK of money well spent. OR NOT.

hüüdja hääl

lämbibloog, lämbibloog,
kus on sinu blogihoog?

tahaks midagi sellist kirjutada, mida oleks kõigil meeldiv ja ehk ka huvitav lugeda, aga mitte kui midagi säärast nagu ei olegi öelda. okei, see on natuke äge, et nüüd siis hakkab nagu see teaduse värk rohkem pihta. vist. et kaks konverentsi tulekul. aga samas, nüüd on siis ju vaja ruttu päriselt asjalikuks hakata. pähh...
ja vahel on imelik olla, sest varsti ma ju kolin taaralinnast ära. ühtepidi on see jube änks, sest kaua ma ikka siin ilma HrVastuseta kipitan-kopitan, a teisipidi on kurb, sest Tartu on kõige minum linn, kus ma seni maailmas ringi olen tuterdanud.
ahmaitea :)

Ühistransport Tallinnas

18:35 Lahkun töölt.
18:40 Vaatan bussipeatusest, et buss nr.54, millega koju võiks sõita, väljub 19:20.
18:45 Sisenen kaubanduskeskusesse ja suundun apteeki.
18:50 Seisan ikka apteegis ja kuulan kuidas apteeker üritab kliendile mingit ravimit hariliku külmetuse vastu pähe määrida.
18:55 Väljun apteegist ja jalutan otse LHV tibile "sülle".
19:00 Kuna plaanis oli oma pensionifondi nii kui nii liigutada, siis kuulan mis tibi räägib.
19:05 Tibi mainib, et üks LHV fond paigutab raha riikide võlakirjadesse, minu küsimusele, et kas ka Kreeka omadesse, tuleb kohmetu naeratus.
19:07 Lasen oma meeletud Swedpanga pensioni"varad" LHV-sse liigutada. Tibi vabandab, et nii kaua aega läks.
19:08 Seiklen suht juhmilt maksimarketi riiulite vahel ja mõtlen mida osta.
19:12 Seisan järjekorras (krt nii hilja on IKKA VEEL JÄRJEKORRAD, FU MAKSIMARKET)
19:16 Olen jõudnud maksimarketist välja ja liigun enesekindlalt longates (elagu enesekindel lonkamine) bussipeatuse poole.
19:16 Märkan, et buss, mis minu arust seisis Peterburi maanteel, seisis hoopis minu peatuses - nooo mu buss!!!
19:18 Jõuan ärritunult bussipeatusesse (kaardil Vesse pr) ja täheldan, et järgmine buss väljub kell (derrrrrrpp, loll format)19:36. Otsustan järgmisesse peatusesse kõndida.
19:19 Jõuan Smuuli tee ja Peterburi maantee risti (kaardil punaste joonte ristumiskoht). Märkan, et Smuuli teel foori taga seisab buss nr.54. JEEEE!!!

Buss nr. 54 Mereakadeemia - Estonia

19:19 Keeran ümber, et tagasi peatusesse joosta, ning märkan, et peatuses, kust just lahkunud olin, seisab buss nr.54 WTF?
19:20 Jõuan tagasi peatusesse ja kolmanda buss nr.54 peale. Tegemist on siis kõige pikema, lõõtsaga bussiga(eelnevad kaks olid väiksemad).
19:20 - 19:34 Istun tühjas bussis ja vaatan kuidas üheski peatuses ühtegi inimest ei ole, kuna sealt on just kaks SAMA bussi läbi läinud.

Ps. olen teadlik, et samadest peatustest väljuvad ka lasnamäe suunaga bussid, kõik kolm siin kirjeldatud bussi liikusid siiski ülemiste suunas.

Mõõnawuss

Mu viimane postitus ei olnud täpselt kolm nädalat tagasi. Aga palju puudu kah pole. Mõõn? Absoluutselt. Kuna ma kirjasõnas vastupidiselt verbaalsele olukorrale olen kaunis (handsome?) jutukas noormees, siis teen nagu ikka tarbetult pikalt.

Seoses tööülesannetega on olnud võimalus pikemalt autoga sõita ning tundub justkui mind painab raske/rahutu jala sündroom. Sest püsikiiruse hoidikut autol pole ning siledal sirgel tõusudeta teel ei taha kuidagi auto kiirus konstantsena püsida. Kord 90-e alas 110, kord jälle 75 rauas. Need on muidugi ekstreemsed näiteks nendest kordadest, kui ma spidomeetrit pikemalt ei jälgi. Ja mul oleks parema meelega muudki teha kui aina spidomeetrit kontrollida. Et siis olen wuss, et ei suuda oma jalakest nii täpselt selle pedaali peal doseerida? Või olen hoopis patoloogiline perfektsionist, sest ilma kerge kiiruse kõikumiseta ei saagi? Või äkki teistpidi wuss, sest vähegi pikemal sõidul jääb gaasi jalg kangeks ja ebamugaks.

Ideaalse mugava sõiduasendi leidmisest ei ole siin mõtet muidugi rääkidagi.

Mõned tähelepanekud ühikaelust, taaskord

- Albaania ja Gruusia tüüp käivad peldikus (olenemata häda suurusest) voolava vee saatel, mis kraanikaussi suure survega häda likvideerimise ajaks voolama jäetakse. Kas muidu ei tule? Tuntakse piinlikkust tekitatud häälte pärast? Igatahes vahet pole, vett läheb palju lihtsalt. Kriibib mu pea olematut kutse-eetikat.

- üllatuslikult selgus, et kõigile neljale välismaalasele oli võõras katlakivi ja lubajasette mõiste või isegi nähtus üldisemalt. Plaani uus veetkeetja osta, sest vana sees on mingi plastik, mis nende arvates viitas vist katkisele keetjale tegin kohemaid maha. "Ei, see ei ole plastik, see on katlakivi."..... "See ei ole tervisele ohtlik."..... "Jah, see tuleb üsna varsti ka uue veekeetja sisse."..... "Kraanivesi on meil täiesti tervislik siin, seda ei tasu karta"..... "Pudelivesi ei ole joomiseks parem"..... "Need samad mineraalained on ka pudelivee sees." 

Paraku pudelivee joogiks ostmise mõttetust ma kellelegi selgeks teha ei suutnud. Ja ega ka väga üritanud.

- on selgunud ka nii sakslaste kui praeguste elanike näitel, et teflonkattega pann, või vähemalt selle tefloni käsitsemisnõuete tundmine on kõigile täiesti võõras. Metallist pannilabidaga uhatakse täiega mööda panni,  kõrbenud sitast puhastatakse panni teraskäsnaga. Ja nii ongi, et mu toit võib pannil sõna otseses mõttes õlis ujuda, aga ta raisk jääb ikka sinna lootusetult kinni, olenemata kuumusest.

- boksis võtavad maad küll uued tuuled puhtuse hoidmiseks (kaugeltki mitte minu algatusel), ent kui kõigil  põhimõttelist harjumust enda järelt kohe koristada pole, siis süsteem väga toimida ei taha. Aga sellest hoolimata on olukord kordi parem kui kunagi varem

- küsimus, miks on vaja veekeetjasse 1.5 liitrit vett panna, oodata 5 minutit (võimalik väike liialdus) kuni see keema läheb ning siis sealt tassikese jagu ainult kasutada kummitab mind endiselt juba aastaid. Ja aru ma ei saagi vist saama. 

üllatuspostitus

no palju õnne, sündimise maa! et sünnipäev ja nii. :)
ja palju õnne mulle, et mu pea parem pool on paksult tatti täis ja kõrv ähvardab valutama hakata ja pea ka. ja et palavik on ja et öösel magada ei saanud, sest see loll nohu kõigi oma tahkudega ei lasknud. ja et siin korteris nii erikuradi kuiv on, et silmad pilgutades plõksuvad.
ja üldse... miks mu tatt tänase päeva puhul sinimustvalge ei ole???

a tegelt on tore. natuke. aint et mai tea, misasi...

Muljed Paralepa suusarajalt

Tere, kallis lambiblogija!

Kindlasti huvitab sind, mis muljeid olen kogunud Haapsalus, Paralepa suusaradadel.

Esiteks on mul tekkinud mitmeid küsimusi.

Miks on vaja käia jalutamas suusaraja peal? Milleks koos koeraga? Milleks kirvese päralt on vaja veel teha kepikõndi? Miks koera omanikud lasevad oma pudulojusel raja peale roojata? Miks, miks, miks on vaja sõtkuda pudruks klassika jälge?

Kahjuks ma nende küsimustele vastuseid ei tea :(

Seda ma küll mõistan, et rada pole mõtet masinaga üle ühe korra nädalas sisse lükata. Inimesi ju eriti ei käi. Tööpäeviti peale kella kuut õhtul olen ainuke rajal, kaevurilamp otsaees hõõgumas.

Hoolimata kõigest olen rajameistri(te)le väga tänulik, et selline rada on olemas.

Tänan tähelepanu eest, minu halale.

P.S. mul on 600 km suusatatud see aasta

P.S. 2 Paralepas sõitsin ükskord mingile spanjelile suuskadega otsa

Naturaalne hala.

Ei noh, ma olen ise kah boksikaaslastelt šampooni 'varastanud' kui parasjagu dušši all olles avastan, et oi näe, endal pole enam tilkagi alles. Ent seda ainult korra või paar. Aga see, et ma saan oma vaevalt nädal tagasi ostetud šampoonist ära kasutada võib-olla ainult poole ja avastan seda veel dušši all olles, kui rahumeelselt eeldan, et nüüdsest minimaalse juuksepikkuse tõttu saan teisega läbi ajada üsna pikka aega ajab ikka küll veits harja punaseks. Juba paljas märk, et šampoonipudeli ava ümbrus on paksu šampoonikihiga kaetud on märk alatust kuritööst minu eraomandi vastu. Nimelt minu hambapasta, ketšupi-, šampoonipudelite korgid või avad vms on alati filigraanselt puhtad. Seega tõendid räägivad iseenda eest ning kahtluse alla jääb kaks inimest, kellest ühel arvan oluliselt suuremat süüd õlul olevat kui teisel. Ent kahjuks kehtib siingi süütuse presumptsioon ning edasise menetluse loen vaikimisi lõpetatuks. Pean lihtsalt salajas vimma. Muud ei midagi. Ühikaelu on karm. Või ka õiglane.