Teisipäevaõhtused nõrkusehetked

Vahel on lausa kurb ja nukker tunne, et maailmas on nii palju ropult palju head muusikat. Sest kõigist pingutustest hoolimata ei suuda ma sellest murdosagi kunagi ära kuulata ega ülesse leida.

Ühikaelul on selleks korraks igaveseks kriips peal. Kurbus mu hinges selle tõttu samas ei valitse. Kahju mul sealt minna polnud. Ent erilise hea meelega ma samuti ei lahkunud. Ainult Tartut üldiselt oli kahju seljataha jätta.

Hüvasti, boks.

Mõned tähelepanekud ühikaelust, taaskord

- Albaania ja Gruusia tüüp käivad peldikus (olenemata häda suurusest) voolava vee saatel, mis kraanikaussi suure survega häda likvideerimise ajaks voolama jäetakse. Kas muidu ei tule? Tuntakse piinlikkust tekitatud häälte pärast? Igatahes vahet pole, vett läheb palju lihtsalt. Kriibib mu pea olematut kutse-eetikat.

- üllatuslikult selgus, et kõigile neljale välismaalasele oli võõras katlakivi ja lubajasette mõiste või isegi nähtus üldisemalt. Plaani uus veetkeetja osta, sest vana sees on mingi plastik, mis nende arvates viitas vist katkisele keetjale tegin kohemaid maha. "Ei, see ei ole plastik, see on katlakivi."..... "See ei ole tervisele ohtlik."..... "Jah, see tuleb üsna varsti ka uue veekeetja sisse."..... "Kraanivesi on meil täiesti tervislik siin, seda ei tasu karta"..... "Pudelivesi ei ole joomiseks parem"..... "Need samad mineraalained on ka pudelivee sees." 

Paraku pudelivee joogiks ostmise mõttetust ma kellelegi selgeks teha ei suutnud. Ja ega ka väga üritanud.

- on selgunud ka nii sakslaste kui praeguste elanike näitel, et teflonkattega pann, või vähemalt selle tefloni käsitsemisnõuete tundmine on kõigile täiesti võõras. Metallist pannilabidaga uhatakse täiega mööda panni,  kõrbenud sitast puhastatakse panni teraskäsnaga. Ja nii ongi, et mu toit võib pannil sõna otseses mõttes õlis ujuda, aga ta raisk jääb ikka sinna lootusetult kinni, olenemata kuumusest.

- boksis võtavad maad küll uued tuuled puhtuse hoidmiseks (kaugeltki mitte minu algatusel), ent kui kõigil  põhimõttelist harjumust enda järelt kohe koristada pole, siis süsteem väga toimida ei taha. Aga sellest hoolimata on olukord kordi parem kui kunagi varem

- küsimus, miks on vaja veekeetjasse 1.5 liitrit vett panna, oodata 5 minutit (võimalik väike liialdus) kuni see keema läheb ning siis sealt tassikese jagu ainult kasutada kummitab mind endiselt juba aastaid. Ja aru ma ei saagi vist saama. 

Keedusink on üks suur skämm

Mõtlesin, et täna enne kossu teen kaks oma traditsioonilist sändvitši. Ehk siis rukkipala vahele mingi praetud lihaollus ja praemuna. Lihaolluseks oli eile ostetud mingi suvaline keedusink, mis poest ostes tundus suitsusingi välimusega aga noh, misiganes. Lõikasin neli viilu toekat sinki oma kulunud pannile, kus juba kuum õli ootamas oli. Paraku ilmnes tõsiasi, et vahet pole kui palju õli pannil on, sink jääb panni külge igal juhul kinni ning jätab sellega seoses ka panni külge mingi veidra moodustise, mis sealt lahti tulla kuidagi ei taha. Nagu mingi kuradi liim. Laskmata sellest pisikesest vahejuhtumist ennast häirida, lõin ka muna pannile särisema. Ent kuna liim sealt pannilt polnud kuhugi kadunud siis jäi ka muna lootusetult pannile kinni, mistõttu selle pannilt lahti kangutamisega kadus praemuna igasugune esteetiline ja kulinaarne väärtus. Nagu ka allolev pilt ilmekalt illustreerib. Ma tõesti ei tea, mis imekeemia seal singi sees on. Aga vähemalt on nüüd üle pika aja ka üks kokandussugemetaga post olemas. Hea seegi. 

Mac vs. Windows

Köögis käib parasjagu rahvusvahelisel tasemel vaidlus purjus arvutigeeniuste vahel teema üle kumb on parem, kas Mac või Windows? Seni pole kummagi osapoole argumenteerimisvõime üle 5 aastase lapse taset oluliselt ületanud. Mac'i pooldajad raiuvad, et Apple(?) on Apple ning ei lase Windowsi pooldajatel midagi vahele öelda. Kas siis karjuvad üle või eitavad või ignoreerivad seda vähestki vastuargumentide tulva. Windowsi pooldajad ei oska lihtsalt ennast väljendada, sest alkoholi tase vereringes kipub liialt kõrgeks minema. Viimane Mac'i pooldaja argument tuleb teemal, et ükskõik kui ilus ka see läpakas pole, kui sealt vaatab Windows vastu, siis on kõik pask. Lõpuks minnakse ilma tülli kiskumata ühiselt suitsupausile, samal ajal kui minu arvamus väga heade arvutialaste teadmistega ning prestiižikatel rahvusvahelistel IT-alastel töökohtadel töötavatest 'geeniustest' oluliselt langes. Poisid, oskate küll keerulist 100 000 realist progekoodi kirjutada ent muu intellektuaalse taseme jaoks teil võhma ei jätku. Ja alks pole vabandus.

Mis paneb mind naeratama?

Näiteks see, kui leban selili oma ühikavoodis ning avastan hariliku pliiatsiga otse minu pea kohal paikneva riiuli alla joonistatud kürva kujutise. Minu joonistatud kürva kujutise. Kürb ei ole minu oma. Kürb on vaid minu joonistatud.

Loomulikult panevad mind naeratama ka muud asjad, aga need on ilmselt igavad lugeda.

Ahjaa, tegemist siis lambiblogi 400nda postitusega. Pidu pidu. Lootsin küll siia mõne meeleoluka pildi panna aga nagu näha, siis pelgalt lootmisest ei piisa. Ent see pole mind kunagi takistanud.

Ühikaelu, mis muud

Kuidas lahti saada

... oma toakaaslasest. Ühe võimalusena võib kaaluda oma toas värskelt valminud tatra söömist, võimalusel mitu päeva järjest. See võib hea õnne korral toakaaslase pikemaks ajaks kööki peletada küll. Ka sõprade peletamiseks võib tatart kasutada. Kuid mööduva(?) tatrakriisi taustal on kindlasti odavamaid viise inimeste peletamiseks. Mõne arvates kahtlemata ka humaansemaid.

Mis vahe on eestlasel ja sakslasel?

Kui kaks tudengit räägivad tööst, siis eestlane ütleb: "If I can find a job, then bla bla bla" kuid sakslane ütleb aga: "If I get a job offer, then bla bla bla." Get it? Get it?!

Kolm paksu sakslast

Tegelikult küll hoopis neli sakslast. Kaks suure kondiga ja kaks normaalse kehamassiindeksiga. Ja üks slovakk. Ning loomulikult mina - eestlane. Kurb on see muidugi, et järgneva jutuga pole sellel kõigel mitte mingit pistmist.

Nimelt esitan ma teile hoopis küsimuse, kallid lugejad. Mis loodusnähtuse sarnast häält teevad Ehituse ABC katuselt lendu tõusnud paarsada kajakat parkla kohal?
Kuna ma tegelikult ei usu, et keegi siia väga vastata viitsib ning ma ise ei viitsi kah oodata, siis ütlen teile kohe ära. Õige vastus on vihmasaju hääl. Kes nüüd hetkeks mõtlema jäi, et mis asja, siis täpsustuseks, et vihmasaju hääl tuleneb massiliselt kajakate persest välja lendava sita näol, mis plärts ja plärts vastu asfalti langeb. Niiet kallid kaaskodanikud, ettevaatust.

Kuidas puhastada sitast dušširuumi Raatuse 22 ühika näitel

Parim soovitus oleks, et lase üle. Pohhui, las teised koristavad. Kuid kui sinus lööb vahepeal välja Monkilik pedantne puhtusearmastus, siis on mul sulle mõned soovitused. Samas ole rahulik, see perfektsionismile kalduv puhtuse taga ajamise tung läheb koristamise käigus peagi üle. Aga nüüd asjast.

Alustuseks varu endale aega. Nii 9 tundi näiteks. Selle võib ka kahe päeva peale ära jagada, siis saab sellest omamoodi Weekend Project. Seejärel tutvu olukorraga. Minu olukord nägi üldplaanis välja selline, nagu kõrvaloleval pildil näha. Selge on see, et kerge svammiga nühkimisega sellist olukorda ei lahenda vaid kasutusele tuleb võtta teised meetmed. 

Kuna lubjasette paksust seinal sai mõõta kohati juba millimeetrites, siis esimene mõte oli kasutada kindlasti teraskäsna, mida kulus kokku 2 tükki, ning mingit kangemat puhastuskemikaali. Kemikaaliks soovisin muretseda endale kodumaise päritoluga Sanit happelist puhastusvahendit, mille pH pidi tooteinfo järgi jääma vahemikku 1-2, kuid lähimas ehituspoes oli puhastuskeemia valik sedavõrd minimaalne, et leidsin Konsumist alternatiivse Sanit-M toote, millel arvasin samalaadsed omadused olevat.

Kummikindad kätte, happelist puhastusvahendit seinale piserdades ning teraskäsnaga hõõrma asudes sai selgeks kaks asja. Esiteks see, et see Sanit-M ei tööta praktiliselt üldse ning kogu järgnevad 9 tundi tuleb sisutada toore jõuga nühkides. Lisaks selgus, nagu karta oligi, et teraskäsnaga tugevamini ja intensiivsemalt nühkides kriibib see ära seinaplaadid ning jätab koledad tumedad triibud. Seega tuli toorest jõudu omakorda piirata.

Poole töö peal aga lahvatas kõige lootusetumas seisus idee. Ruttasin kööki ja ja tõin sealt endale selle:

See klassikaline pannilabidas(?) osutus oluliselt paremaks tööriistaks kui teraskäsn, sest pahtlilabida tööpõhimõtet rakendades sai seinalt oluliselt kiiremini lubjasetet eemaldada kui käsnaga. Küll, nagu selgus, siis labida ümar esiosa kahandas töö produktiivsust oluliselt, sest efektiivne tööosa oli labidal vaevalt sentimeetri laiune. Ning ka külgega kraapides polnud asi parem. Ent kokkuvõtvalt oli asi siiski edukas.

Ent aega võttis ja asja sai. Töö peaeesmärk - sein - sai puhastatud. Hilisemal viimistlusel selgus omakorda, et Sanit-M jätab kuivades alles valge settekihi, mis isegi peale mitmeid loputusi ei taha seinalt ega põrandalt kaduda. Seega üks üsna FAIL toode, ma leian.

Koristamise käigus motivaatorina kasutatud  mõte, et pärast on hea tunne valges ja puhtas dušširuumis pesemas käia kahjuks tagantjärgi ei realiseerunud. Peldik jääb siiski peldikuks.

Kuidas mitte lukustada oma jalgratast

Seisis teine mul sedasi enam kui 3 ööpäeva kuni täna poest tagasi tulles teda silmanurgast tsekkasin ja tundsin, et midagi on valesti.

Enne ja Pärast

Päeva tsitaat

"Aaah, ma olen täna maksimaalselt kasutu olnud"

Boksikaaslane

Kõrvatropiöö

Kuna kallis boksinaaber on taas ööseks külla kutsunud ühe noore neiu, keda tal on tavaks võõrustada avatud toauksega, siis tuleb taaskord endale kõrva pista päevinäinud ühekordsed kõrvatropid, et natukenegi suurendada minu niigi kesist uinumise protsenti. Boksikaaslase meelas mesijutt ja neiu malbe kõkutamine ei lange kindlasti mitte unejutu žanrisse.

Märkimist väärib ka asjaolu, et kui mainitud boksinaaber suudab vabalt veeta mitmeid päevi oma toas kinnise ukse taga, siis "külalistega" olles on tal alati tingimata uks lahti. Eks ikka selleks, et kõik ümbritsevad sookaaslased saaksid osa tema edust ning et ei tekiks hetkekski kahtlust, kes on boksis alfaisane. Ning seda rõõmu ma talle ei paku, et paluks ukse sulgeda ja vaiksemalt võtta. Esiteks seepärast, et ma ei ole mingi ütleja ning teiseks on seniste vaatluste tulemusena selge, et see ei aitaks karvavõrdki.

Lihtsalt üks tähelepanek (ehk semantikaporno)

Ühesõnaga, Raatuse ühiselamu prügikastid on populaarne koht kodutuile või teistele, kes on sunnitud sealt endale "elatist teenima". See on fakt. Aga minu tähelepanu on paelunud asjaolu, et siis, kui väljas on läinud pimedaks, ilmuvad prügikastide juurde toimetama pealtnäha täiesti normaalsed inimesed. Enamvähem korrektselt riietatud, väike kilekotike näpu otsas. Kas tõesti need samad inimesed, kelle peale ma valgel ajal püha viha pean, et neil on perse all kallis auto käivad nüüd öösel liisingu katteks endale lisaraha otsima. Tegelikult ma arvan, et mitte. Reaalne olukord on ilmselt palju proosalisem. Ent siiski peab neil põhjus olema, miks ma neid valgel ajal ei näe.

"Ai aii aiiii aiiiiii,"

kostus köögist. "Ei saa minust mitte kunagi kokka. Mitte kunagi," sõnas boksinaaber endamisi pisut kurval toonil, kui kokkamise ajal mõneks ajaks tuppa läks ning seejärel kööki tagasi tuli.

Naturaalne hala.

Ei noh, ma olen ise kah boksikaaslastelt šampooni 'varastanud' kui parasjagu dušši all olles avastan, et oi näe, endal pole enam tilkagi alles. Ent seda ainult korra või paar. Aga see, et ma saan oma vaevalt nädal tagasi ostetud šampoonist ära kasutada võib-olla ainult poole ja avastan seda veel dušši all olles, kui rahumeelselt eeldan, et nüüdsest minimaalse juuksepikkuse tõttu saan teisega läbi ajada üsna pikka aega ajab ikka küll veits harja punaseks. Juba paljas märk, et šampoonipudeli ava ümbrus on paksu šampoonikihiga kaetud on märk alatust kuritööst minu eraomandi vastu. Nimelt minu hambapasta, ketšupi-, šampoonipudelite korgid või avad vms on alati filigraanselt puhtad. Seega tõendid räägivad iseenda eest ning kahtluse alla jääb kaks inimest, kellest ühel arvan oluliselt suuremat süüd õlul olevat kui teisel. Ent kahjuks kehtib siingi süütuse presumptsioon ning edasise menetluse loen vaikimisi lõpetatuks. Pean lihtsalt salajas vimma. Muud ei midagi. Ühikaelu on karm. Või ka õiglane.

Ühikas vol. 2

ma ei saa ikka üle.

Kaotatud naiste hügieeniside, kasutatud.

Raatuse ühika esimese ja teise korruse vahelisel peatrepil vedeles ja võib-olla, et vedeleb siiani üks pooleldi ära pakitud kasutatud naiste hügieeniside. Ja arvestades asjaolu, et teise korruse juures radika peal seisis üks poolik hammustusjälgedega suistuvorsti võileib nädalaid enne kui ta sealt kadus, siis ei imestaks, kui sedagi sidet sama saatus tabab.

Ühikas

ühelt poolt nii diskreetne ja steriilne, samal ajal ka nii must ja räpane