Tere.
Minu nimi on printsess ja kõigepealt räägin ma teile loo sellest, kuidas ma täna kukkusin. Asi oli siis nii, et ma olin paljajalu. Jalas olid mul laia säärega püksid ja ma istusin diivanil nii, et mu jalad olid ka diivani peal. Mingil hetkel otsustasin ma, et tõusen püsti ja lähen kööki. Ja pange tähele, selle koha peal ma nüüd käingi pikali maha. Nimelt diivanilt tõustes õnnestus mul kuidagi parema jala suur varvas vasakusse püksisäärde lükata, nii et sammu tehes ma täielikult takerdusin ja varvast püksisäärest kätte ei saanud ja hetk hiljem leidsin ma ennast põrandalt käpuli. Aga kuna ma olen nii
awesome, siis kapinurk jäi kõigest mõne sentimeetri kaugusele peast ja kõikidest kingakarpidest, mis parasjagu põrandal laiali olid, põiklesin ka mööda. Niisiis sünnipäevaks ma sinikat otsaette ei saanud (samas aega on veel).
Siiski ei saa ma üle sellest, et ma takerdusin iseendasse. Väga abitu olukord. Istusin maas ja ei teadnudki kas nutta või naerda.
Aga nüüd lugu sellest kuidas lambivennad ja -õed blogi sünnipäeva tähistasid ja miks on antud loo illustratsioon paintis tehtud.
Lambiblogi mitteametliku vaimse emana tundsin, et ei saa olla pidu ilma küünalde ja tordita. Aga kuna ma olen nii
awesome, siis tordi asemele sai The W-ga ( ta on ka
awesome) kahasse ostetud keeks. Ja kuldsed küünlad. Sest jällegi, see on
awesome. Siin see siis on:
Uskuge või mitte, aga ma tegin seda pilti peaaegu pool tundi. Võibolla nüüd tekib kellelgi küsimus, et kas tõesti ei olnud viiest inimesest kellelgi fotokat, siis jah, oli küll. Aga see on teine teema.
Sitaks hea keeks oli.
Tundub, et lambiblogi on umbes nagu 9-aastane koer, kelle elupäevad hakkavad lõpule jõudma. Hing on veel vaikselt sees kuid millegagi tegeleda enam ei jõua. Umbes nagu vanadekodus vegeteerimine, kus siis sind omaksed vahel harva külastavad.
