Jalgsimatk lugupeetud sõpradega 2

The W eeskujul teen ka omal poolt väikese kokkuvõtte ühiselt läbitud jalgsimatkalt tehtust ja nähtust.

Algul pean vajalikuks selgitada et matkale eelnes (vähemalt minule ja the W-le) kuude pikkune eelnev planeerimine (siinkohal teen suure kummarduse the W-le kes kogu matkatee kaardistamise ning suure osa eeltööst enda kanda võttis). Mina isiklikult polnud varem nii pikka matka läbinud ning puudus ka ettekujutus mida ja kui palju kaasa võtta. Eriti puudutas see just söögi- ja joogikoguseid. Hoolimata esialgse nimekirja hilisemast kärpimisest oli matkakott peale asjade sisse ladumist oodatust oluliselt raskem.

Matka toimumise seiskohast oli väga suur tähtsus ka ilmastikuoludel. Peale mitme ilmaportaali ennustuse uurimist ning tõdemist et lausvihma ei lubata, tuli kolmapäeval üksmeelne otsus – Jah, matk toimub (So excite). Tehtud otsus oli õige, sest kogu matka jooksul sadas vihma ca 2-3 tundi ning sedagi väikese intensiivsusega.

Esimese päeva hommik kujunes meeleolukalt: varajane äratus, võileibade valmistamine, väike soojendusmatk The Answeri juurde ning sealt Ülemiste raudteejaama, esmakordne uue rongiga sõitmine 120 km/h ning Aegviidus juba kohtumine Tartu härradega.

Aegviidust startides võtsime eesmärgiks kolmandaks päevaks jõuda mereni (Võsule). Esimese päeva algus koosnes uhketest mägede vallutustest ning pidevast jutuvadinast mis juba ette ruttavalt öeldes asendus kolmanda päeva lõpuks rahuliku lonkimise ning üksikute märkustega. Hoolimata manustatud halvaa kogustest tundis ka Tarqi vahetevahel vajadust loodust lähemalt uurida, pigem ikka selle pärast et vaesed õlakesed küljest ära ei kukuks. Õnneks suutsime tõrjuda kohati kõlanud teekonna lõikamismõtted ning selle vääriliseks tasuks olid imelised Kõrvemaa vaated.

Vaheldust ning meeleolukaid hetki pakkusid Tarqi koostatud, kohati võib-olla natuke optimistlikud, challengid ( käte kõverdused, koti tassimine, putukate söömine, Sveni pildid, „palgi“ tassimine jne.) Õnneks tõlgendasid kõik asjaosalised neid oludele vastavalt ning keegi nende käigus viga ei saanud.

Õhtuks laagripaika jõudes tehtud otsus koos Tarqiga ujuma minna osutus, hoolimata tulitavates jalataldadest, mõnusaks ning värskendavaks ettevõtmiseks. Sama võib juba öelda ka teise päeva supluse kohta.

Õhtused toidud ning teed saime edukalt tehtud kohalike järvede keedetud veega. Teisel päeval aitas veevarusid täiendada ka Nõmmevesi allikas mille üles leidmine mul üksjagu aega võttis.

Kuigi matka algne eesmärk chill ning looduse nautimine kippus küll vahel ununema püüdsin isiklikult küll eeskõndija kandade vaatamise asemel hoopiski paremale ning vasakule vaadata. Ja oli mida vaadata - mägede ning järvede rohkus, tõusud, laskumised, rabad, liivaväljad, kruusa- ja asfaltteed, jõeorud, sillad, paisud, laagripaigad, trepid, vaatetornid, laudteed, inimtühjad metsamassiivid jne. See, et lühikese maa läbimisel võib looduslik taust niivõrd palju muutuda oli minu jaoks suur üllatus. Positiivse asjana tooksin välja ka selle et suurema osa matkast saimegi nautida ehtsat ürglooduslikku privaatsust sest teisi matkahuvilisi kohtasime harva.

Teise päeva imelise reljeefse lõpuosa läbisime The Answeri võidukal juhtimisel. Õhtul lõkke ääres saime juba nautida tema poolt maha jäänud hõrgutavat guljašši. Tänamata ei saa jätta ka Frau Antwort-i kes meie joogivarusid täiendas, ilma milleta poleks me saanud edukalt teostada lihaste lõõgastumisprotsessi ning järgmine hommik oleks olnud valuline. Teise päeva õhtune üllatus oli muidugi see, et õhtune buss Võsult ei stardigi, graafikut oli muudetud. Esimese hooga planeeritud äratus kell 5 ning start kell 6 jäid õnneks ära sest the Answer soostus hoolimata põlvevalust meile järgmisel päeval järgi tulema. Aitäh talle selle eest.

Kolmas päev oli minu jaoks oodatust kergem, vähemalt tundus kergem kui Tarqil. Ainult the W tahtis oma lõikamise jutuga Loobu jõe lähedal meie optimismi murda aga tulutult. Kaasa tehtud hõrgutisi ning alles jäänud veevaru sai nautida nii kõval kiviaial istudes kui ka pehmel sambal pikutades. Söögivarudest lõppkokkuvõttes peaaegu midagi alles ei jäänudki ning päevaseks veekuluks kujunes keskmiselt ca 1,5-2 liitrit (söögitegemine ning tee välja arvatud). Muidugi mahtus kolmanda päeva sisse ära veel ka kohutuslik Rakvere Hesburgeri ning tapamaja külastus.

Ka matka lõpus Võsul pingil puhates ning oma jalgu ning õlgu vastu pidamise eest tänades pidin tõdema et matkata on mõnus, eriti just sellise seltskonnaga ning sellises looduses.
Kas kunagi veel?  - Jah, kindlasti veel.

Lõpetuseks kokkuvõtte läbitud teekonnast ning selleks kulunud ajast:

Aegviidu – Järvi telkimisala, 25 km ja 8 h

Järvi telkimisala – Nõmmeveski telkimisala, 23 km ja 7 h

Nõmmeveski telkimisala – Võsu rand, 20 km ja 5,5 h

Teisipäevane rattamatk

Kuna puhkuse ajal on natuke rohkem aega spordile pühenduda, siis otsutasin teisipäeva varajastel hommikutundidel võtta ette väikese rattasõidu. Pealegi tagab aktiivne hommik ka edasise eduka päeva ja ratast ei olnud liigutanud kah peale Palivere rattavõistlusel käimist.

Eesmärk: Nautida ilusat ilma ning tutvuda kohaliku looduse ja teede võrgustikuga Haapsalu ja Rohuküla vahelisel rannikul. Üritada kulgeda olemasolevat teede võrku arvestades rannikule võimalikult lähedal.

Rattamatk: Natuke enne kella seitset startides tundusid hommikused +6 sooja kraadi päris külmana. Esimesed kokkupuuted kohaliku taimestikuga Uuemõisa ja Haapsalu vahel muutsid riided ning jalanõud päris märjaks. Õnneks suutis päike promenaadil selle probleemi kiiresti lahendada ning mõne kiirema vända pöördega oligi soe jälle sees. Edasi kulges tee juba tuttavat rada pidi kohaliku spa ning terviseraja poole. Korraks põikasin veel ka majaka juurest läbi.

Pullapää puhkekeskuse juurest läks asi huvitavaks. Kuna ranniku äärne teede võrgustik oli väga ebaselge siis lähtusin matka planeerimisel maa-ameti kaardist, kus oli teid kõige rohkem peal. Osad tupiklõigud plaanisin "ühendada" loominguliselt läbi metsa või heinamaade kulgedes. Pullapäält alguse saav metsatee oli ilmselt kunagi kalurite kasutuses ning sõidetav traktoriga. Tupiktee lõppu jõudes avastasin et tagumine ratas oli ime kombel küngaste vahel ukerdades täiesti lahti tulnud. Õnneks ei hüpanud ratas oma "pesast" välja ning pärast väikest remonttööd sõit jätkus.

Mööda rannaäärset kulgemine oli oodatust raskem ning kohati tuli ratast seljas tassida sest maapind oli väga künklik ja muutis sõitmise raskeks.

Siis põrkusin matka esimese eramaa sildiga, mis üritas takistada mul ranniku äärt läbimast. Kahjuks ei jäänud see selle matka viimaseks sildiks. Kuna tagasi pööramine oleks tähendanud väga pikka ratta seljas vedamist ning kinnistust mööda ei olnud läbi tiheda metsa võimalik minna siis otsustasin sõita läbi eramaa. Keda õnneks hoovis polnud.

Sealt suundusin edasi vana raketibaasi poole, aga magasin õige teeotsa maha ning pidin tagasi sõitma. Teeotsaks on seda muidugi raske nimetada. Algus oli veel midagi tee moodi, aga mida rohkem ranniku poole seda tihedamaks metsa muutus ning seda raskem oli liigelda.

Sõiduvahendi hammasrattad olid korralikult kohalikku taimestikku täis. Õnneks ei olnud tänu kuivale perioodil kardetud suur muda niiet astumiseks õiget kohta valides õnnestus vaikselt edasi liikuda. Läbi metsa ragistades ning ratast üle langenud puude tassides jõudsin veel paari eramaani, mille sujuvalt läbisin.

Vahelduseks kinni kasvanud radadel oli ka lõike kus sai ämblikuvõrkude vahel enam vähem talutavalt liigelda kui vaid õiget suunda oleks teadnud.

Asfalteeritud teed kusagil keset metsi andsid märku kunagisest sõjaväe olemasolust. Teel põrkasin ka mõne sellise militaarobjekti otsa mille teenindamiseks need teed ilmselt kunagi rajati.

Lõpuks viis tee mind rannikuäärsesse suvilarajooni, mille teederägastikus veidi ekseldes sain ka päris mere äärde välja sõita ja nägin ka maabuvat praami.

Rohukülas tervitas juba vana hea raudtee tamm, mis mind lõpuks ka õnnelikult koju juhtis.

Kokkuvõte:

Raja pikkus:  ca 40 km

Orienteeruv rattasõidu aeg: 2:45

Kogu matk koos peatustega: 3:20

Kahjuks ei õnnestunud kõikjal esialgu planeeritud teekonda läbida ning kohati tuli rannikust kaugemale liikuda kuna looduses olid teed raskesti eristatavad ja orienteerumine raske. Samuti läks palju aega ekslemisele ning kaardi vaatamisele. Hoolimata sellest jäin sõiduga rahule.

Koju jõudes ja enda pealt sitikaid ära korjates avastasin veel et sooja vett ei ole. Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning pani äratusele punkti.

Kõik rattaselga ja sõitma kuni ilm veel lubab.

Rahulik Eesti väikelinn?

Jalutades sel nädalavahetusel  on oma pisitütrega kodulähistel juhtus järgmine lugu. Kõrvalmaja ette parkis helerohekas 5. seeria bmw. Peale seda kui kodanik oli autost väljunud ilmusid ei kuskilt välja must lexus ning  hall 3. seeria bmw mis eelnimetatud auto kinni parkisid. Lexuse kõrvalistmelt  väljus slaavi välimusega noormees, hõikas midagi bmw-st väljunule – mispeale viimane jooksu pistis. Slaavlane asus teda jooksujalu jälitama. Sama tegid ka kummide vilinal bmw ning lexus. Läks mõni hetk ning nad olid minu vaateväljas kadunud. Sirli liikus samal ajal koos sõbranna ning pisipojaga mõned kilomeetrid eemal ning märkas et üks hall bmw (ilmselt siis tagaajajate oma) oli ühel kõrvaltänaval kurvis kivipeale kinni jäänud. Ju siis vedasid noormehe sõiduoskused teda alt.

Sündmus tekitas mitmeid küsimusi:

Mida oli noormees teinud, et teda jälitati?

Kes olid pahad ning kes olid head?

Kas oleks pidanud juhtunust kedagi teavitama?

Kas Tallinnas on selline käitumine tavaline?

Kas kihutavad luksusautod ning jalutavad väikelapsed on ikka ohutu kooslus?

Milline on minu isiklik rekord 100m jooksus?

Kas Veerpalu ikkagi kasutas dopingut?

Loodan et kallis lambiblogi külastaja oskab mõnele neist vastata

Proov1

Varsti algab aasta uus

see on kohe päris tuus

aastanumber pole kuus

mõte juba täitsa puus

Kas sa minust aru said

tegelt tahtsin öelda vaid

saadan teile pikad paid

nii need sõnad öeldud said

Kaks kanget põhimaanteel nr 9.

Esitan fotokonkursile ka enda amatöörliku pilgu läbi pea olematu tehnikaga teostatud foto.


Kus: Ääsmäe - Haapsalu - Rohuküla mnt Palivere viaduktist mõnisada meetrit Haapsalu poole

Millal: 5 veebruar 2011

Osalised: Skoda Octavia ja Hyundai i30

Mis juhtus: Hyundai juht ei märganud peateel liikujat. Skoda juht pidurdada ei jõudnud.

Tulemus: Suure tõenäosusega mõlemad autod mahakandmisele. Skodas reisinud isa koos kahe väikese lapsega pääsesid õnneks suuremate vigastusteta. Hyundai juhil kergemad vigastused.

Järeldus: Kinnita alati turvavöö, jälgi liiklust, aita hädasolijaid.

Peale seda: läksin Paliverre suusatama nagu algselt plaanis oligi.

KÕIGE tagumise otsa muljeid 40. Tartu maratonist

Tere!

Sarnaselt mõnele teisele lambivendadele sai eelmise nädala viimasel päeval võetud osa nn. Rahvapeost.

Kuna kohal olime the W-ga umbes 2 tundi enne starti õnnestus parkimiskoht valida suhteliselt soodne ning stardikoridor jäi vaid kiviviske kaugusele.

Stardist meenub, et "käreda" pakase eest kaitsma pidanud prügikott muutus peagi üleliigseks disainielemendiks kuna taevas särav päike küttis päris isuga. Samuti läks vett vedama algselt geniaalsena tundunud plaan lõigata sisekurvi - üle stardijoone jõudsime alles 4 ja pool minutit peale stardipauku.

The W mainitud EI TULE ETTE oli muidugi üks koomilisemaid verbaalse positsioonivõitluse katseid esimestel kilomeetritel. Ei saa muidugi mainimata jätta kaasvõistlejate suurepäraseid laskumisoskusi, mida nad kindlasti on juba pikki aastaid lihvinud.

Samas meenub veel seik, mida paraku õnnestus nautida vaid vokaalselt. Visuaalse poole andis hiljem edasi the W. Nimelt selgus et ühe konkurendi nina oli käinud lumele peaaegu sama lähedal kui mõne teise mehe suusakepp - sealjuures säilitas ta aga graatsiliselt tasakaalu. Minul endal õnnestus kuulda vaid hirmast suuskadega paterdamist - visuaalne pool tuleb ise juurde mõelda.

Esimesed toitlustuspunktide vahed möödusid vaevaliselt, aga lõpuks tegid kuklid, rosinad, tee ning kindlasti ka raja relijeefi lihtsustumine oma töö ning finish lähenes jõudsamalt.

Lume "külma puudutust" sain ise tunda kahel korral. Viimane kukkumine oleks võinud lõppeda päris valusalt kui poleks olnud osavaid konkurente kes olid varmad minu lumisest kehast ning ristis suuskadest ja keppidest osavalt mööda põiklema.

Päikses loojumisega võimust võtnud pakane kannustas käsi ning jalgu kiiremini liigutama ning nii see finish lõpuks ka kätte jõudis.

Kuigi Tarqi kategoriseeringu järgi klasifitseerub minu suusasõit pigem matka nime alla, siis jäin ise üldjoontes siiski rahule. Peamine eesmärk, ehk siis rada läbida, sai ju täidetud - sealjuures on enesetunne hetkel väga hea ning valu üheski keha piirkonnas ei tähelda. Ehk siis igati õnnestunud ning tore üritus.


NB! Kuna kirjutan esimest korda võib esineda mõningaid keelelisi ebakorrektsusi - loodan et andestate.