Kallis Lambiblogi,

mul on hea meel, et Sa olemas oled. Eriti nendel hetkedel, kui ma olen ärritunud ja valmis juba ühte kibedat postitust tegema ning just siis tuletad Sa mulle meelde seda piinlikku tunnet, mis tekib vanu hala täis postitusi lugedes ja tõsiasja, et tegelikult ei aidanud nende kirjutamine kuidagi vähendada minu ärrituvust. Ja, et mina ei ole ju tegelikult süüdi teiste inimeste lolluses, vaid ainult iseeenda lolluses. Aitäh.


XOXO
Sinu Printsess

Mu kallis kuubik,

      Tänase seisuga olen ma Sinus elanud juba neli aastat. Sa oled oma oletatava 30 aastaga palju vanem kui mina aga õnneks mitte nii palju, et tekiks suurest vanusevahest tingitud pingeid.
      Mu kuubik, Sa ju tead, et mul on Sinuga armastamise-vihkamise suhe, aga kuna Sa oled ikkagi minu kuubik, siis täna räägin ma Sinust ainult head:
      Ma tean, et Sul ei ole eriti lai silmaring, sest teisele poole maja Sa ei näe. Aga mulle meeldib, et Sul on oma vaade - mitte otse teiste akendesse, vaid õue, kus on puud ja tee peale, kus on inimesed. Selline vaade, et ma saan aru, mis aastaaeg parasjagu on.
      Mulle meeldib, et Sinu aknast välja vaadates tunnen ma ära sireli, kastani, pihlaka, pärna, kase ja vahtra. Ja tea, et tulevikus kurvastan ma koos Sinuga, kui kastanid ja pärnad pikkust juurde lisavad ning meie ilusa vaate varjavad (ja seda kõik ainult sellepärast, et see inimene, kes puid istutas ei teadnud, et neil on kombeks kasvada).
      Mulle meeldib, et ma näen Sinu aknast välja vaadates seda kustumatut Annelinna kuma, aga samas on see piisavalt kaugel, et mind mitte häirida.
      Mulle meeldib, et Sulle meeldib hommikupäike, aga samas piisavalt palju ka õhtupäike, et seda mulle vastasmajade akendest peegeldada.
      Ja mulle meeldib, et sa oled ehitatud ajal, mil arvati, et köök peaks olema suurem kui vannituba. Nii saan ma istuda Sinu köögis arvatavasti sama vana laua taga kui Sina ning süüa nii, nagu on õige, mitte arvuti taga seriaale vaadates.
      Mulle meeldib, et Sul on paberite järgi ruutmeetreid 33,3, see on ilus number - täpne, aga samas mitte.
      Mulle meeldib, et Sa oled mulle selgeks teinud, et kollane ei ole absoluutselt õige värv wc-le. Isegi kui eelmine mudane kollane on üle värvitud natuke erksama kollasega. Ja mulle meeldib, et tänu sellele on mu ülesandeks otsida ideaalne värv - selline, mis ei oleks liiga igav ja liiga kärarikas, vaid selline, mis sobiks meile mõlemale.
      Mulle meeldib, et Sa asud maapinnast piisavalt kõrgel, aga samas mitte liiga kõrgel. Täpselt nii kõrgel, et ära ei väsita, samas on aga kasulik. Ja täpselt nii kõrgel, et vaatepilt poleks igav, aga ei tekita ka hirmu.
      Mulle meeldib, et Sa ei ole euro, aga ka mitte täielik vanur. Täpselt selline, et on põhjust Sinus vigu leida ning neid siis parandada. Sa oled alati hoolitsenud selle eest, et mul igav ei hakkaks.
      Ja mulle meeldib, et Sa ei pahanda minuga kui mul Sinu vigu parandades midagi hästi välja ei tule, sest Sa ju tead, et tegijal juhtub nii mõndagi.
      Mulle meeldib Sind kuubikuks kutsuda. Isegi kui sa tegelikult ei ole päriselt kuubik, vaid pigem risttahukas. Aga kes siis ikka oma kodu risttahukaks kutsuks, eks?
      Ja tead mis mulle veel meeldib? See, et ma olen Sinu sees sama kaua elanud kui lambiblogi sees kirjutanud.

Sulle kõike head soovides

Mu kallis kalkulaator,

palju õnne Sulle. Just täna 11 aastat tagasi sain ma Su õnnelikuks omanikuks. Mäletan, et ostsin Su Rapla Nore keskuse elektroonikapoest. Sa olid nii huvitav kõigi oma tundmatute nuppudega ja mina olin alles viiendas klassis. Mul polnud veel õrna aimugi, mis elukad need tangens ja siinus on, kuidas logaritme kasutada ning kuidas sisestada kraade, minuteid ja sekundeid. Ja sa oled kõik need aastad minu kõrval vastu pidanud: nii üpris edukates matemaatikatundides, kui mitte nii väga edukates füüsikatundides. Sinu abiga lõpetasin ma põhikooli, gümnaasiumi ja nüüd loodetavasti ka ülikooli. Sa oled nii tore, tagasihoidlik, kulutad vähe patareisid ja ei ole kordagi katki läinud. Ma ei ole Sinus kordagi pettunud. Mida võikski üldse ühelt kalkulaatorilt tahta.

Veelkord, palju õnne, mu väike Sharp Scientific calculator EL-531LH.

Sinu printsess.

(aajah, pilti pole, sest ma ei oma fotoaparaati. tõesti)
EDIT: pilt kah nüüd.

Kullakallis poeskäija,

• kas sa tõesti arvad, et järjekord liigub kiiremini, kui sa eesseisvale inimesele juba kandadele astud? või vajad sa lihtsalt lähedust?
  
• kas sa tõesti arvad, et kassapidajal on lihtsam, kui sa topid terve oma korvi sisu üksteise otsa üliväiksele just äsja vabanenud lindijupile? või meeldib sulle lihtsalt torne ehitada?
  
• kas sa tõesti arvad, et kaaskodanikule meeldib su alkoholiga lõhnastatud hingeõhk? või võtab sind lihtsalt hingeldama, sest sa ei suuda ära oodata millal need 4 liitrit bocki su kõrist alla voolavad?

Kallis Tartu Ülikooli raamatukogu haldusjuht!

Paluks kiiremas korras oma järgmise kuu to do listi lisada tegevus, mis näeks ette 3. korruse meeste tualettruumi (selle, mis 1. saali kõrval on) kõige viimase ja eelviimase boksi vaheseina vahetamist senise puitplaadist seina asemel karastatud terasest või soomustatud titaanist vaheseina vastu, vältimaks olukorda, kus haiglaste kalduvustega inimesed strateegilisele kõrgusele vaheseina sisse parajalt suurt auku puurida saaks. 

Ma ei soovi jälle kogeda olukorda, kus äkitselt peale tulnud kange häda tõttu viimasesse boksi tormanuna pean kahjurõõmsalt avastama, et minu kõrvalboksis istub veel keegi meesterahvas, kes võib jumal teab mis kõlvatuid asju seal teha, samal ajal kui  mina loodusega üheks saan. (P.S ma ei saanud seda auku kinni toppida, kuna paberit oli vähe:P)

Selline auk seal seinas on olnud VÄHEMALT 4 aastat ning midagi pole selle aja jooksul muutunud. Ja üldse peaks rakendama Tartus ideed, kus avalike käimlate boksiuksed ja vaheseinad peaks olema eelpool mainitud materjalidest, sest ka näiteks kaubamajas on analoogne auguke vaheseina sisse uuristatud.