"Räägi mulle rebasest."

Ei, juttu ei tule Fred Jüssi loomaraamatust. Pigem võib seda posti võtta kui kaeblevat-hädaldavat ent siiski reaalset elu kirjeldavat teksti.

Kätte on siis lõpuks jõudnud talv ja seda mitte ainult kalendri vaid ka ilma poolest. Arusaadavalt üritavad inimesed välja minnes end soojalt riidesse panna. See on ju hea, sest haige ongi halb olla aga (alati on kuskil "aga", eksju) kergelt ärritavalt mõjuvad need vanamutid, kes oma hiiglaslike kasukatega ringi jalutavad. Mitte et ma nüüd mingi loomakaitsja oleks ja neid kasukaid protestiks põlema panna tahaks ning lisaks sellele kasukakandjad vangi saata või siis neid hoopis ise ära nülgida sooviks, et nad teaks mis tunne loomadel on.
Ei, asi ei ole selles. Asi on pigem selles, et päris koomiline on vaadata kuidas niigi suhteliselt paksud vanamammid pähekeeratud ja selgavisatud loomanahaga uhkelt ringi käivad. Neil raske ei ole või? Samas, eks raskete turukottide tassimine, bussidesse trügimine ning üle sebrade jooksmine on neid kindlasti piisavalt treeninud. Võibolla tundub nüüd, et ma muretseks vanainimeste eest. Ooei.
Nüüd tuleb see veidike hädaldav osa - bussiosa. Bussiga sõitjad teavad kindlasti, et teatud kellaaegadel on liinibussid rahvast tihedalt täis topitud (rääkige siis veel, et meie rahvas ühtekokku ei hoia). Ja kuna sellistel hetkedel on bussides tõesti kitsas, siis ei ole just eriti meeldiv kui suurem osa bussist on täidetud karusnahku kandvate mammidega, kellel üldjuhul on kaasas veel päris mitu kotti.
Ma tean, et ma peaksin nüüd mõistvam olema ja aru saama, et vanadel inimestel on tavaliselt külmem ja et karusnahk hoiab neid hästi soojas. Samuti väsivad nad kiiresti ja seepärast on mugav bussiga sõita. No aga tõesti, on siis vaja enda keha alla poolteist istet võtta ja ülejäänud oma turukottidega katta või siis lihtsalt mõnitavalt vabaks jätta, teades vägagi hästi, et keegi sinna kõrvale istuma ei mahu.
Ja kui nad siis lõpuks ähkides ja puhkides sealt toolilt püsti üritavad tõusta, vot siis hakkab pihta see metsik trügimine: niigi tüse vanamammi oma veelgi tüsedama kasukaga üritab paksult rahvast täis bussis väljapääsu poole rühkida.
Sellistel momentidel on teiste tavareisijate asukoht bussis üsna oluline, sest sellest sõltub nende elu:

1. Reisijad, kes on ohutult ennast aknapoolsetele istmetele seadnud, istuvad rahulikult edasi ning võibolla isegi muigavad selle metsiku pressimise peale.
2. Reisijad, kes on õnnetult sattunud vahekäigupoolsele istmele peavad toime tulema

• pressiva vanamammi suure kasukaga, mis neile külje pealt suure jõuga peale tuleb. Tulemusena võib õnnetu reisija leida enda näo kasukas olevat või siis hiljem tunda suhu tunginud karvu.
• vanamammi suure (kile)kotiga, mis võib möödapressimisel õnnetult istuvale reisijale korraliku obaduse anda.
• teiste vahekäigus seisvate kaasreisijatega, kellele mammi mööda trügides nii suurt tõukejõudu rakendab, et vasekesed seetõttu tasakaalu kaotavad ja istuvale reisijale kogemata peale võivad kukkuda.

Ma tean, et see post olukorda ei muuda, seda suudab teha ainult kevad aga vähemalt on lambiblogis üks post jälle juures ning meie blogi külastajatele/lugejatele veidike lugemismaterjali antud.
Ja tegelikult on ju vahva bussiga sõita, isegi sellised inimesi täis pressitud bussid on toredad. Või siis näiteks buss, mille uksed kinni ja lahti ei käi nii et reisijad ise bussiuksi lahti-kinni kangutama peavad. Või näiteks buss, mille uksed keset sõitu lahti lähevad ja reisijad neid kinni hoiavad. Vot.

Head õhtut.