98 päeva

... ehk lugu sellest, kuidas ma midagi tegelikult siia kirjutada ei oska ning kirjutan ainult puhtalt moraalsest kohusetundest. Aga see selleks.

Teisisõnu, 98 päeva olen viibinud praeguseks ajateenistuses ning 238 päeva on veel reservini jäänud. Nagu iga vähegi matemaatikas orienteeruv inimene märgata võis, siis pole vähemalt esialgu mõtet reservini päevi küll lugema mõtet hakata, kui just musta masendusse langeda ei taha. Ning seda ma siiski veel ei taha.

Senised linnaload ning puhkus on edukalt tõestanud seda, et tsiviilis pole võrreldes sõjaväega nagu munnigi mul teha. Istun ainult arvuti taga, saan heal juhul mõne sõbraga kokku, taon piljardit või pokkerit ning üritan ka midagi alkohoolset kõrist alla kallata, kuid kõigest sellest jääb ikka kuidagi väheseks, et mulle midagi pakkuda. Asi meenutaks juba nagu keskea kriisi, kus ollakse tüdinenud oma senisest rutiinsest elust ning vajatakse mingeid radikaalseid muutusi, et elule uus tegu, mood ja mõte anda. Ning seepärast polegi imestada, et mul on tekkimas uus kinnisidee peale ajateenistust võtta ette hunnik mitmepäevaseid jalgsimatku üksinda kuhugi metsasügavustesse või rabaavarustesse või mida iganes. Eestimaa on küllalt ilus ja elamusterohke, eriti arvestades seda, et ma nii vähe Eestis ringi liikunud olen.

Äkki ehk suudan kokku ajada piisavalt majanduslikku ressurssi, muretseda endale korralik matkavarustus ning leida tahtejõudu oma plaanid ka teoks teha. Siis ehk leian omale äkki ka mingi tõelise ning südamerahu pakkuva hobi, mis ju tegelikult jooksvaid kulutusi praktiliselt ei nõuagi. Elame näeme. Kuid tõesti ei viitsi enam niisama passida tühjalt. Tõeliselt siiber on sellest. Oleks aeg muutusteks ja eelkõige tegudeks. Samas vaikselt olen valmis ka selleks, et kõik see suur vasikavaimustus haihtub sama kiiresti nagu ta ka tekkis. Kogemused on seda kahjuks liigagi tihti näidanud.

Imekombel lambiblogi polegi päris välja surnud, mille üle on mul väga hea meel. Samas pole blogija Printsess pea kolm kuud juba ühtegi postitust teinud, mis mind veidi murelikuks teeb. Aga eks elu teeb omad korrektuurid, nagu mulle endiselt öelda meeldib.

Igatahes sai siia midagi jälle kirja. Tükiks ajaks rahu majas jälle.