minu igapühapäevane linnaloale järgnev kohustuslik postitus

et siis peaks millestki kirjutama? jah, uus aasta on kätte jõudnud. üpris rahulikult jõudis, kui meenutada eelmisi aastavahetusi, samas kvaliteet pole langenud. kui langeda klišee radadele, siis peaks tegema lõppenud aastast kokkuvõtte. noh, märksõnad lõppevast aastast oleksid:

• bakalaureuse kraadi omandamine
  
• unetuse rekord (64h, aga ma raisk löön selle veel üle!!! vähemalt 8 tunniga!!!)
• reovesi (my love)
• ootamatult tehtud väga hea tööpakkumine, mis kadus sama ootamatult
• magistrantuuri sisse saamine (tänud Ulvile, kes viitsis paberitega ringi joosta!)
  
• ajateenistusse astumine
• edasi pole mõtet kirjutada (vt. eelmist punkti)

ja lääne kultuurile omaselt oleks sobilik teha siinkohal ka rida uusaasta lubadusi, mida ma siiski ei tee, kuna olen sõnapidaja mees ning ei taha sellega endale üleliigseid kohustusi võtta;) küll aga on mul uusaasta soovid ja ootused:

• et see kuradi ajateenistus juba läbi saaks (145 päeva veel)
• et saaks (tasuvale) erialasele töökohale
• et saaks normaalse elamise ülikoolilinna
• et teha läbi paar korralikku jalgsi/rattamatka ja mõni roadtrip
• et inimesed räägiksid omavahel (eh, kummaline või mis?)
• et suudaksin ennast lõpuks korralikult maani täis juua
• ja tegelt veel rida asju, mille avaldamisel puudub suurem mõte.

tegelt on need soovid ja ootused üpris idealistlikud, ent kirjutada ikka võib ju? ning tegelikult on kogu meie tulevik väga suures osas ikkagi meie endi kätes. vähemalt mina olen selles veendunud. seega keegi teine neid soove peale iseenda täitma ei tule. lihtne!

ahjaa, kallid sõbrad, hinnake oma vabadust. tegelt on see päris hea asi, see vabadus.