Vihkan inimesi

..., kes hingavad. Ei, mitte lihtsalt niisama hingavad. Siis peaks ma ju kogu inimkonda vihkama (mida ma samas ka ei välista). Tegelikult seisneb asi hoopis selles, et mind täiesti arvestataval määral ärritab kui teise inimese hingamine kuulda on. Nii meetri paari peale. Ja see hingamine on täiesti rahulikus tempos hingamine, mida ei sega ei kinnine ega tatine nina või mõni muu haigus. Lihtsalt mingi osa inimesi rahvastikust hingab valjult. Ning mind tõesti häirib kui bussis, loengus, raamatukogus, sanatooriumi palatis või jumal teab kus mujal keegi minu kõrval, ees või taga hingab. Nii, et ma seda kuulen. Ei ole vaja mulle seda meelde tuletada, et inimesed hingavad, selleks ei pea lõõtsutama.
See teema on mind juba väga ammu vaevanud ning nüüd sain ta ka blogi raamidesse lõpuks surutud. Blogid on ju popp.
Igatahes suur respekt neile õnnelikele looduse poolt välja valitutele, kes hingavad vaikselt. Minu jaoks on see voorus.