Üks mööda kõndiv, tumedapeaga neiu jäi järsku minu ees seisma.
"Tere!" ütles rõõmus hääl."Tere," vastasin paaniliselt mõeldes kellega tegu on.(väike vaikuse hetk)"Eve olen!""???""Kas sa pole Teet?" küsis ikka veel naeratav võõras."Ei ole."
Wow... see oli esimene kord, kui mind on kellegi teisega segi aetud.
Pärast seda vestlust tekkis kaks retoorilist küsimust .
"Kas ma polegi siis unikaalne väljalase?"
"Kes on Teet?"
2 kommentaari:
aargh :D
mul tekkis kohe palju mõtteid:
1. sellised juhtumised on ikka paganama naljakad... mis siis, et imelik on olla
2. huvitav, mis selle tsiki peas pärast seda toimus, kui ta sai teada, et polegi Teet (ja see mõte ajab mind veel rohkem naerma)
3. kujutan ette kahte inimest, kes kumbki ei saa aru, mis päriselt toimub ja üritavad sellest hoolimata viisakad olla, kuigi sisimas tahaksid nad mingit erikuradi üllatunud ägu teha (ja ettekujutus nendest nägudest ajab mind VEEL rohkem naerma)
4. mulle meenuvad need korrad, kus ma ise olen rõõmsalt võõraid inimesi teretanud, pidades neid kellekski teiseks. Kõige tobedam oli vist eelmise aasta tudengite paadiralli, kus minust 5m kaugusel oli tsikk, keda ma oma põhikooli klassiõeks pidasin ja OI küll ma siis lehvitasin ja naeratasin talle püüdlikult läbi inimmassi. Ja tema siis vaeseke muukui vaatas, et mingi imelik eit vahib teda kogu aeg. Ja kui ma siis oma klassiõele igaks juhuks helistasin, selgus, et õige inimene oli samal ajal Tallinnas. Järelikult tuli põgeneda, ja seda ma ka tegin. Ja nüüd, kui ma ei eksi, on seesama sarnane-tsikk nüüd mu kursaõde. Ja ma jälle vahtisin teda loengute ajal nagu jobu :D
5. sellised asjad panevad mõtlema et ei tea, kas õppejõude on ikka tänaval "tere"-ga mõtet tüüdata. Et kammoon, kui paljude tudengite näod neil ikka meeles püsivad... A ikka nagu teretan...
aa jah, üks mõte oli tegelt veel...
et ma usun, et see "kas sa polegi Teet?", on mingi uus pick-up line lihtsalt.
Postita kommentaar