Mind lausa siiralt huvitab, mis toimub nende inimeste peas, kes alates 2011. aasta esimesest jaanuarist lausa mingi psühhootilise tuima naudinguga poes jätkuvalt sularahas maksavad. Muudkui luhvtitavad oma kahekümneseid ja viiekümneseid. Jälgivad siis ootusärevalt, kuidas kassapidaja oma kassast tagasi antavat raha kokku loeb (ja loeb ja loeb ja loeb) ning siis lõpuks letilt seda hunnikut metallipuru ükshaaval endale rahakotti noppima hakkab. Samal ajal on jõudnud kassapidaja juba järgmise inimese (loe: minu) toidukorvitäie kaupa kassast läbi lasta ent uus klient (loe: mina) peab endiselt ootama, kuni eesolev kodanik endiselt oma sente letilt nopib. Ei, mul pole enamasti mitte kuhugi kiiret, aga mingi idiootsuse järgi ma meeleldi kah just ei oota. Ja MINA eelistan maksmise teenust saada kiirelt ja mugavalt.
Aga vähemalt on kohalikku poodi uus noor ja vägagi sümpaatne kassapidaja tööle asunud. Võib juhtuda, et hakkan tihedamini poes käima.
Tegin umbes igas kümnendas sõnas trükivea. Kohe näha, et pole ammu postitanud.
2 kommentaari:
jätan siia kommentaari. kommentaar.
aga jah, sularaha tekitab probleeme mitmeti. selle üle vist väga enam ei pahandata, kui sulas pole täpset anda juhul, kui hind ei koosne tervetest rahaühikutest vaid selle juppidest (no näiteks 6,75 eur), aga mind pahandavad ussijuhid, kes pahandavad, et mul pole näiteks täpselt sitset eurot anda. no mingu pekki, mina pole selles süüdi, et pangaautomaat münte ei jaga ja kõige väiksem rahatäht on viiekas. ja apseluutselt alati pole ka võimalik piletit netist või kassast või jumalteabkust osta. grr!
bussijuhid, even...
Postita kommentaar