ehk nisanäpu teine tulemine.
Ma olen peale meheleminekut nii ülbeks kätte ära läinud, et otsustasingi siin omale ägedama nime võtta ja kutsusin uut ennast blogiga liituma. Ja no mis sa oskad kosta, uus mina võttiski kutse vastu.... Nimevahetusest hoolimata on mu näpud aegajalt endiselt nisajad, aga nüüd on üks neist vähemalt korralikult rõngastatud.
nisanäpp jääb esialgu lehe paremasse serva autorina kõdunema, aga kui peaks ilmnema, et mu seniseid postitusi saab imekombel uue kontoga siduda (või et kui sellenimelist autorit kustutades kõik vanad postitused alles jäävad), kaotan ma ta sealt ära. Või kaotavad ülejäänud adminnid kasvõi kohe, kui tahavad :)
Munanädala mõtetest kantuna ka minu poolt väike panus: sõin täna töö juures lõunaks okroškat, mille sees olid ka keedumuna tükid (kuigi neid polnud nii palju kui eelmisel korral), kõrvale haukasin kiluleiba, millel oli kaks peaaegu leivaviilu-paksust munaseibi. Õhtusöök koosnes värskest salatist, kuhu lõikasin sisse 4 keedumuna.
Munad on surnud, elagu munad!!!!
Kuvatud on postitused sildiga nisanäpp. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga nisanäpp. Kuva kõik postitused
5. juuli 2013
22. aprill 2013
dinee
Tagasivaade reedesele õhtusöögile pärast Jugala Jäga külastamist, ühtlasi vaade merele. Kadestage või mitte, tehke järele või mitte. Metsikute mürisevate veemasside manu kopsude jõelõhnalist õhku täis tõmbamine oli igatahes ütlemata kosutav :)
8. veebruar 2013
3. jaanuar 2013
kandideerisin, võitsin, pakuti, läksin.
vot umbes nii sai lambiblogi ametnike esinduskogu endale minu näol täienduse. tegelikult oli kogu saaga pikem ja keerulisem, aga see polegi tähtis. tähtis on see, et kui ma ükskord ennast kõikidest asjaajamiskordadest ja süsteemidest ja nõuetest ja kõigest-kõigest läbi närin ja kui inimeste näod ja nimed ja tööülesanded meelde jääma hakkavad, läheb vist suisa põnevaks. aga kuniks see kõik juhtub, on lihtsalt hulk peataolekut ja kui see pea siis kuskilt välja ilmub, peab teda, vaesekest, kohe raginaga murdma hakkama. ja samas on see kõik veel esialgu talutav, sest rõõmsaid nägusid ja nalja ja kringlisöömist on ka....
18. detsember 2012
järjekordne filmiunenägu
Olen mingil välismaisel konverentsil koos paari tuttava inimesega (keda ma ei tea). Lõunasöögi sabas seistes astub ligi meie idapoolse naaberriigi president, puha ülikonnas (lipsuta, särgikrae ülemine nööp lahti). Hakkab lambist minuga juttu tegema, eesti keeles.... Noh, natuke puine ja selge vene aktsendiga, aga siiski sorav ja väga arusaadav jutt. Vestlus on üllatavalt meeldiv ja härra on vahva ja sarmikas. Lõunapaus lõpeb ja konverents läheb edasi.
Fast forward to järgmine paus, isake on kõpsti jälle kohal ja teeb juttu. Taas on meeldiv ja viisakas jutuajamine, juba on selline tunne, et natuke nagu tuttav inimene ja võib täitsa vabalt suhelda.
Mingi osa üritusest on jälle vahel ja siis hakkab mingi spordivõistlus. Osa läheb võistlema, osa lihstalt kaasa elama. Ma siis hakkan ka kaasaelajana end minekule sättima, kui isake äkki jälle sealsamas ja küsib rõõmsalt, et kas me äkki võiks koos sinna jalutada. Ma jään nõusse. Jutustame siis veel garderoobis natuke ja härra muutub kuidagi väga familiaarseks ja hakkab isikliku elu kohta küsima. Mingi hetk näitan mina siis rõõmsalt kihlasõrmust ja ootan sõbralikke õnnitlusi vms, aga kõik läheb vastupidi... Vladimir (jaah, me oleme selleks ajaks juba nii mitu korda vestelnud, et kutsume teineteist eesnime pidi :D) läheb näost ikka VÄGA pilve ja küsib mõrult, et kes mu tulevane siis on ja mida ta teeb. Kui ma ütlen, et ühes uures firmas keskkonnaspetsialist, siis ta naerab kibedalt ja arvab, et "ta kindlasti ei teeni nii palju, kui mina. Tead, ma olen väga rikas mees ja ma olen hea mees. Mis sa arvad?"
Mina olen nagu puuga pähe saanud ja mõistan, et terve see kuradi aeg ja kõik need vestlused on olnud lihtsalt temapoolne pick-up-üritus. Ma siis üritan kuidagi viisakalt keelduda ja ütlen, et ma armastan oma meest väga ja olen just temaga kõige õnnelikum. Isakesele see vastus ilmselgelt ei meeldi ja ta kõnnib vihaselt minema. Üritan siis järele hüüda ja küsida, et mis nüüd siis ja jummeljummel, mis ma valesti ütlesin, tema pöörab ringi ja sisistab mulle maailma kõige vihasema hääle ja näoga, et sellist reetmist ta ei oodanud ja et tema arust oli meie vahel midagi erilist toimumas ja et ta maksab kätte.
Ja siis edasi oli nagu faking actionfilm... Mina olin ärevil ja mu hirm aina kasvas, kuna nägin Vladimirit linna peal mitmes kohas väga kahtlaste tüüpidega rääkimas ja neile mingit pilti näitamas ja siis ilmusid ei-tea-kust mitmel korral välja ehtsad vene mafiossid, ainult et uhkete buumerite asemel vanades käuksuvates mossedes ja ladades. Aga väga jube oli, nad ajasid mind igatsugu külm- ja tulirelvadega taga ja nii. Jooksin ja peitsin ennast ja avastasin igast salakäike ja... Üldiselt olin võimas parkouri-mutt ja lõpuks jõudsin oma Märjamaa koju (!?) pakku. Aa, ja vahepeal jõudsin umbes sada korda emale helistada ja küsida, et "misnüüdsaabmisnüüdsaab ja appiappi".
Ja siis seal kodus olles teadsin, et ega Vladimir ei jäta. Et ta on otsustanud, et kõik Eesti reetlikud inimesed tuleb hävitada. Et nüüd tulebki sõda...
Ja siis ma ärkasin üles.
Fast forward to järgmine paus, isake on kõpsti jälle kohal ja teeb juttu. Taas on meeldiv ja viisakas jutuajamine, juba on selline tunne, et natuke nagu tuttav inimene ja võib täitsa vabalt suhelda.
Mingi osa üritusest on jälle vahel ja siis hakkab mingi spordivõistlus. Osa läheb võistlema, osa lihstalt kaasa elama. Ma siis hakkan ka kaasaelajana end minekule sättima, kui isake äkki jälle sealsamas ja küsib rõõmsalt, et kas me äkki võiks koos sinna jalutada. Ma jään nõusse. Jutustame siis veel garderoobis natuke ja härra muutub kuidagi väga familiaarseks ja hakkab isikliku elu kohta küsima. Mingi hetk näitan mina siis rõõmsalt kihlasõrmust ja ootan sõbralikke õnnitlusi vms, aga kõik läheb vastupidi... Vladimir (jaah, me oleme selleks ajaks juba nii mitu korda vestelnud, et kutsume teineteist eesnime pidi :D) läheb näost ikka VÄGA pilve ja küsib mõrult, et kes mu tulevane siis on ja mida ta teeb. Kui ma ütlen, et ühes uures firmas keskkonnaspetsialist, siis ta naerab kibedalt ja arvab, et "ta kindlasti ei teeni nii palju, kui mina. Tead, ma olen väga rikas mees ja ma olen hea mees. Mis sa arvad?"
Mina olen nagu puuga pähe saanud ja mõistan, et terve see kuradi aeg ja kõik need vestlused on olnud lihtsalt temapoolne pick-up-üritus. Ma siis üritan kuidagi viisakalt keelduda ja ütlen, et ma armastan oma meest väga ja olen just temaga kõige õnnelikum. Isakesele see vastus ilmselgelt ei meeldi ja ta kõnnib vihaselt minema. Üritan siis järele hüüda ja küsida, et mis nüüd siis ja jummeljummel, mis ma valesti ütlesin, tema pöörab ringi ja sisistab mulle maailma kõige vihasema hääle ja näoga, et sellist reetmist ta ei oodanud ja et tema arust oli meie vahel midagi erilist toimumas ja et ta maksab kätte.
Ja siis edasi oli nagu faking actionfilm... Mina olin ärevil ja mu hirm aina kasvas, kuna nägin Vladimirit linna peal mitmes kohas väga kahtlaste tüüpidega rääkimas ja neile mingit pilti näitamas ja siis ilmusid ei-tea-kust mitmel korral välja ehtsad vene mafiossid, ainult et uhkete buumerite asemel vanades käuksuvates mossedes ja ladades. Aga väga jube oli, nad ajasid mind igatsugu külm- ja tulirelvadega taga ja nii. Jooksin ja peitsin ennast ja avastasin igast salakäike ja... Üldiselt olin võimas parkouri-mutt ja lõpuks jõudsin oma Märjamaa koju (!?) pakku. Aa, ja vahepeal jõudsin umbes sada korda emale helistada ja küsida, et "misnüüdsaabmisnüüdsaab ja appiappi".
Ja siis seal kodus olles teadsin, et ega Vladimir ei jäta. Et ta on otsustanud, et kõik Eesti reetlikud inimesed tuleb hävitada. Et nüüd tulebki sõda...
Ja siis ma ärkasin üles.
16. detsember 2012
17. oktoober 2012
kalkuni-köögivilja wok rohelise karri kastmega
Vot sehukese kraamiga kostitas end eile õhtul perekond Lärm. Tegin nii palju, et saame täna ka süüa, aga õnneks kukkus välja hea, nii et jejee!
19. september 2012
tagantjärele-reportaaž tõotatud maal käimisest
No päris Ameerikamaast juttu ei tule, küll aga väiksest visiidist põhjanaabrite manu. Selle reisiga seoses juhtus umbes kuusteist miljonit väikest nõmedat asja, millest mõnda ma teiega jagada tahaks. Et siis, pika postituspausi kompenseerimiseks teile üks eepos:
Umbes kaks nädalat tagasi saatis juhendaja mulle info septembri keskpaigas Soomes Turus toimuvast väiksest konverentsist ja jättis mulle mineku osas otsustamiseks vabad käed. Mõni päev varem oli HrVastus mind 13. sept õhtaks ühele ürrile kutsunud, kuhu ma lubasin minna juhul, kui mind kuhugi ei komandeerita. No ja siis ilmutas end pahaendeliselt see va konferaants: "tulge aga, tulge, saame kõik rõõmsasti kokku just 13.-14.septembril!“ Tere hommikust. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin minna, kuna sinna pidada ikka mõned väga tegijad onud tulema ja tekkis võimalus oma imelise postriga veel korra publiku ees lehvitada. Mitmel-setmel põhjusel genereerisin siukse üüberplaani, et lähen neljapäeva varahommikul esimese laevaga Helsinkisse, seal padavai sadamast rongijaama ja Turu rongi peale. Turus peatusest otse konverentsile (hilinemisega) ja alles õhtul hotelli. Hotellist hommikul konverentsile ja sealt otse jälle rongi peale ja rongijaamast kohe sadamasse ja laeva peale. Hullem jooksmine, aga vai not. Registreerisin end konverentsile, ostsin ära laevapiletid, bronnisin majutuse Turu odavaimas hotellis. Nädala alguses käis uudistest läbi, et nädala lõpus tuleb torm. "Jess, hakkab pihta", mõtlesin. Olin ostnud tagasisuuna pileti Lindaliini kiirlaevale, mis kaunis tuuletundlik on. Nädala keskel andis EMHI tormihoiatuse.... A mis seal ikka, tegin kodus eeltööd, printisin guugl mäpsist Helsinki ja Turu kaardid, ostsin apteegist merehaiguse vastu miskid kapslid. Neljaba hommikul läksin unisena laevale, jõudsin Helsinkisse ja panin raudteejaama poole ajama. Oma imestuseks ei eksinudki ära, aga oma unistuste rongile ikkagi ei jõudnud, jäin hoopis 2 minutit hiljaks. Selg oli kiirustamisest suht märg, jalad valusasti rakkus. Järgmise rongini oli tund. Mõtlesin, et otsin endale lähedal õues istumiskoha ja lõpuks leidsin ka. Istusin maha, hakkasin võileiba järama ja äkki köitsid mu pilku kaks kükitavat kogu minust umbes 10 meetri kaugusel. Varjasid end ehitusplatsi servas ja esialgu tundus mulle, et nad üritasid suitsu vms põlema saada. Ma ei pööranud neile suuremat tähelepanu, aga siis kõik muutus: djuud sikutas oma vasaku käe nahktagi varukast välja ja tõmbas õlavarrele žguti. Njah, süstisivad siis seal omakeskis. Varsti tõusid püsti ja piidlesid mind oma uduses olekus, nii et korra oli isegi kõhe... Tõotatud maa, tõesti.
Varsti istusin ülimõnusas kiires ja mugavas rongis ja 2h tunni pärast jõudsin Turusse. Teel konverentsile suutsin isegi korraks ära eksida, aga parandasin oma vea kähku ja jõudsin kohale. Riputasin oma seinalehe üles ja kuulasin päeva viimaseid ettekandeid (mis olid selgelt liiga pikad). Ürr sai seks päevaks läbi, minul nälg majas ja jalad kibevalusad. Tuterdasin hotelli poole ja loobusin mõttest minna linna peale turistitama. Hotelli üllatused:
1) receptioni-tšikk ei leidnud külaliste tarbeks olevaid ankeete ja nii jätsin ma oma andmed suvalisele ruudulisele paberile
2) minu toauberiku (koos wc-ga umbes 10 ruutmeetrit) koristamine peale eelmise klient lahkumist oli justkui pooleli jäänud: voodilinad olid küll vahetatud, aga päevatekk oli suvaliselt hunnikus ja dekoratiivne padi vedeles teleka taga
3) toas oli toruõnnetuse hais
4) põrand oli päris must (ja nagu hiljem selgus, ka vannitoa põrand)
5) käterätt polnud värske, vaid eelmisest külastajast jäänud (see oli keskelt mõnusasti märg)
6) tuba oli sama helikindel kui keskmine telk (thank god for kõrvatropid)
Enivei, hotelliga samas majas esimesel korrusel asus pitsabaar, kuhu ma ka suundusin. Tellisin kanapitsa. Natuke ootasin ja siis ta toodigi: meeletu hunnik juustu, õhuke põhi ja esialgu tundus hea. Kana oli tugevalt karriga maitsestatud. Natuke tundus see viimane tõik kahtlane, aga otsustasin sellele mitte mõelda. Lollisti tegin, sest varsti olin ikka päris kindel, et see kana on korralikult pahaks läinud. Viimane sektor jäi söömata. Tunni-paari pärast hakkas kõhus meeletu möll ja päris paha oli olla. Paar päeva enne reisi kimbutama hakanud palavik tuletas ka ennast mõnuga meelde. Siis meenus, et reisikindlustus jäi tegemata.... Õnneks midagi hullu ei juhtunud, võtsin hoopis söetablette ja lõpuks jäin magama. Hilisõhtul ja öösel ärkasin päris palju kordi oma naabrite tegevuste ja liikumiste peale üles, kuni lõpuks kõrvatroppide kasuks otsustasin. Hommikul sõin hotellis vana kuivanud sepikut ja saia ja kiirustasin konverentsile, seisin oma postrisessiooni ära (see läks üle ootuste edukalt, aga selles postituses pole mul plaanis hästi läinud asjadel pikemalt peatuda) ja kuulasin ettekandeid. Lõunasöögi järjekord oli nii pikk, et loobusin seal seismisest, õnneks olid mul kotis Eesti viinerid ja banaan. Ürr lõppes, rühkisin läbi vihma ja tugevneva tuule rongijaama, kui äkki Lindaliini AS mulle sõnumi saatis ja vabandas, et nende reis ära jääb. Kift. Aga eks seda oli aimata kah. Rong tuli, ma kobisin ühest otsast peale ja siis selgus, et minu vagun on teises otsas. Kolistasin läbi terve rongi lõpuks oma kohale, pea huugamas ja põsed nii tulised, et nende paistel oleks võinud midagi sussutada... Helsinkisse jõudes oli pime, aga jõudsin õigeks ajaks Viking Line'i terminali ja sain pileti. Ootasin laeva, palavik rokkis. Merereisi jooksul bondisin Eesti ehitaja ja keevitajaga, kellest viimane oli üsna sümpaatne vanem meesterahvas, erinevalt esimesest. Keset sõitu kõikus laev nagu nannipunn, aga mu oksetablett hoidis oma maine kõrgel ja ei lasknud mul öökida (kuigi vahepeal juba nagu hakkas lubama). Isegi soomlaste lauldud karaoke ei ajanud kõhtu pahempidi. Tallinna sadamas helistasin mõnesse taksofirmasse, aga nagu arvata võib, ei õnnestu takso saamine reedeti südaöö paiku just mitte eriti hästi. Lõin käega ja valisin mingi suvalise nähtavuses oleva taksopanni, et ehk võtab vähem kui muud sealsed (Tulika ja Tallink). Vaatasin maffiossivälimusega takso-onu, istusin sisse, kinnitasin turvavöö, juht tõmbas hea hooga kohalt minema ja sealsamas parklas autode vahel kimades lendas väliskurvis minupoolne uks lahti. Juht krudises oma nahkjopes ja kukkus hõikuma, et "tõmba ruttu kinni".... Hea, et ütles, ma ise polekski selle peale tulnud. Natukese aja pärast arvas ta, et peaks vist ikka kõrvale tõmbama. Ma õnneks ei jõudnud veel mõtlema hakata, et mida see tähendab, kui ta ütles, et "tegelikult, proovime ühte teist asja" ja lasi minupoolse akna alla. Sõidutempot igaks juhuks mitte alandades käskis ta mul käe aknast välja lükata ja siis ukse käepide väljastpoolt sisse suruda. Kuulasin sõna. Siis ta arvas, et ma tehku nüüd uks uuesti lahti ja tõmmaku jälle kinni. Kuulasin jälle sõna, naeru oli juba raske pidada. Vahepeal helistasid talle mobiili peale mingid inimesed, kellele ta oma asukoha kohta sujuvalt valetas ja lubas kohe kuhugi kohale jõuda. Kihutas. Takso hakkas kodu lähistele jõudma ja siis ma märkasin igatsugu reklaame, mis autos armatuurlaua külge oli topitud: "striptiis", lubas üks, "eskortteenus", lubas teine. Lisaks miskid massaažid ja muidugi takso enda reklaam. Jõudsime pärale, taksojuht andis oma visiitkaardi ja mina vastu raha. Taksomeeter näitas 21 eurot kopikatega. Eelmisel hommikul, kui korralikus autos ja viisaka juhiga sama teed teises suunas sõitsin, näitas 4,10... Koju jõudes ootas mind ees pisut vindine Vastus-Mees :)
Fin (if you pardon the pun).
28. august 2012
üritus
nagu ikka, kui üritada, kukub välja üritus. üritasin eile maitsvat lehttaignapirukat teha, kusjuures üüberplaani teine (ja võibolla, et isegi söömisest olulisem) osa oli, et teen pärast sellest imelisest ahvatlevast tulemist pildi ja riputan siia kõigile kadestamiseks üles. nonii, pilti pole. ei tea miks? eks ikka seepärast, et välja kukkuski üritus.
panin mina ahju sooja, hakkisin ära kaks suurt punast sibulat, võtsin külmkapist välja poest ostetud lehttaigna (mitte see sügavkülmutatud variant vaid pehmem, jahekapi oma), rullisin seda pisut, lõikasin panni servast üle ulatuva riba ära, tegin kahvliga taignasse portsu auke, puistasin sibulahunniku taignale, lisasin portsu fetajuustukänakaid ja päris korraliku koguse aknalaualt värskelt näpistatud tüümiani ja panin kogu kupatuse ahju (sest see oli vahepeal kuumuse kruvimisega valmis saanud). no ja siis selle ülejääk-taignariba lõikasin juppideks ja panin sinna peale tomatikettad ja värsket basiilikut ja jälle tüümiani ja fetajuustu ja panin need ka ahju. ja siis nad seal küpsesid üsna lõpmata aja ja sibul läks juba kuivaks (kuigi ma lõikasin meelega üsna mõnusad suured tükid) ja tüümian krõbestus. ja tainas oli ikka löss... lõpuks võtsin kraami ahjust välja ja süüa ju kõlbas, aga pilti teha ja kiidelda mitte.
ei tea, mis valesti läks. võibolla oleks pidanud seda lehttainast natuke eelküpsetama, võibolla midagi muud. "natuke" äratas kahtlust see, et üsna varsti pärast plaadi ahjust välja võtmist sai selle servast palja käega kinni hoida....................
panin mina ahju sooja, hakkisin ära kaks suurt punast sibulat, võtsin külmkapist välja poest ostetud lehttaigna (mitte see sügavkülmutatud variant vaid pehmem, jahekapi oma), rullisin seda pisut, lõikasin panni servast üle ulatuva riba ära, tegin kahvliga taignasse portsu auke, puistasin sibulahunniku taignale, lisasin portsu fetajuustukänakaid ja päris korraliku koguse aknalaualt värskelt näpistatud tüümiani ja panin kogu kupatuse ahju (sest see oli vahepeal kuumuse kruvimisega valmis saanud). no ja siis selle ülejääk-taignariba lõikasin juppideks ja panin sinna peale tomatikettad ja värsket basiilikut ja jälle tüümiani ja fetajuustu ja panin need ka ahju. ja siis nad seal küpsesid üsna lõpmata aja ja sibul läks juba kuivaks (kuigi ma lõikasin meelega üsna mõnusad suured tükid) ja tüümian krõbestus. ja tainas oli ikka löss... lõpuks võtsin kraami ahjust välja ja süüa ju kõlbas, aga pilti teha ja kiidelda mitte.
ei tea, mis valesti läks. võibolla oleks pidanud seda lehttainast natuke eelküpsetama, võibolla midagi muud. "natuke" äratas kahtlust see, et üsna varsti pärast plaadi ahjust välja võtmist sai selle servast palja käega kinni hoida....................
11. juuni 2012
there, i fixed it
Tim Allenil oleks seda lugedes ja vaadates kaunis piinlik, aga õnneks mina ei ole Tim Allen. Olen hoopis üks kolmest laisast inimesest, kellel köögis kraan seina lähedalt läbi tilgub, nii et pikapeale see vesi ka kraanikausi serva vahelt kapi eesmise ääreni imbub ja sealt põrandale niriseb. Mis siis teha? Nagu üks nisajas osavnäpp muiste, ei hakanud ma isegi heietama seda mõtet, et keeraks selle agregaadi lahti, puhastaks ära ja paneks kokku tagasi. Liikusin kohe variant Y juurde, mis tähendas seda, et võtsin käärid, lõikasin plastiktaldrikust lätaka ja kleepisin selle kauni valge teibiriba abil seina külge. Kõik ikka selleks, et vesi saaks sellele lätakale tilkuda ja sealt kraanikaussi niriseda. Works like a miracle! Ja mis peamine, see kõik on tõesti väga, VÄGA ilus:
25. aprill 2012
ruraalromanss aastast 1901
enamik vist teab seda laulukest:
sauna taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga
püüdsid väikesi konnapoegi
lõhkilöödud panniga....
okei, aga kes lõi panni katki? ja miks? ja millega või vastu mida/keda? köögitarvikuid ju tavaliselt heast peast puruks ei peksta. kas selle salmi taustal võib aimata koduvägivalda?
ja mis siis on juhtunud Eesti peredes alates sest a'ast, kui lauluke loodi? sest esialgse versiooni tegevustik toimus olevikus ja ka püügivahend oli teine: "püiavad sääl konnapoegi ühe poti tükiga". kas vahepeal läks elu nii hulluks, et köökides hakati panne puruks peksma?
ja veel: laulu algversioonist on 7 salmi unustusse vajunud, millest on väga kurb, sest viimane salm on iseäranis paeluv. nimelt ütleb üks laps teisele:
«Aga mõtle seda, kui veel
Alles tiigis olid sa -
Oli sul ka saba taga
Ja ei olnud jalgu ka.»
vihje evolutsioonile? või on tegu hoopis salaliku seksrevolutsiooniga?
sauna taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga
püüdsid väikesi konnapoegi
lõhkilöödud panniga....
okei, aga kes lõi panni katki? ja miks? ja millega või vastu mida/keda? köögitarvikuid ju tavaliselt heast peast puruks ei peksta. kas selle salmi taustal võib aimata koduvägivalda?
ja mis siis on juhtunud Eesti peredes alates sest a'ast, kui lauluke loodi? sest esialgse versiooni tegevustik toimus olevikus ja ka püügivahend oli teine: "püiavad sääl konnapoegi ühe poti tükiga". kas vahepeal läks elu nii hulluks, et köökides hakati panne puruks peksma?
ja veel: laulu algversioonist on 7 salmi unustusse vajunud, millest on väga kurb, sest viimane salm on iseäranis paeluv. nimelt ütleb üks laps teisele:
«Aga mõtle seda, kui veel
Alles tiigis olid sa -
Oli sul ka saba taga
Ja ei olnud jalgu ka.»
vihje evolutsioonile? või on tegu hoopis salaliku seksrevolutsiooniga?
19. aprill 2012
millal sa viimati...
... suurt rõõmu tundsid?
... kellelegi põhjuseta sitasti ütlesid?
... kaasa tundsid?
... hambaid niiditasid?
... pilvi imetlesid?
... südamest naersid?
... otsustasid jälle mitte enam muretseda?
... kellelegi komplimendi tegid?
... vihastasid?
... unistasid?
... üksi tahtsid olla? aga seltskonnas?
nii palju küsimusi ja vastuseid just nii palju, kui tuleb.
... kellelegi põhjuseta sitasti ütlesid?
... kaasa tundsid?
... hambaid niiditasid?
... pilvi imetlesid?
... südamest naersid?
... otsustasid jälle mitte enam muretseda?
... kellelegi komplimendi tegid?
... vihastasid?
... unistasid?
... üksi tahtsid olla? aga seltskonnas?
nii palju küsimusi ja vastuseid just nii palju, kui tuleb.
17. märts 2012
feng shui?
zis is ze vju from mai wöörkpleis, from ze desk:
Jah, see on SITAKS suur akvaarium, mis muliseb ja lädiseb nii, et vähe pole. Praegu seal keegi sees ei ela, aga varsti vist küll. Kolm väiksemat akvaariumi on veel. Ja siis teises ruumis on veel mitu akvaariumi. Üldiselt, akva-ruum.
Jah, see on SITAKS suur akvaarium, mis muliseb ja lädiseb nii, et vähe pole. Praegu seal keegi sees ei ela, aga varsti vist küll. Kolm väiksemat akvaariumi on veel. Ja siis teises ruumis on veel mitu akvaariumi. Üldiselt, akva-ruum.
8. märts 2012
tõelise naise päev
ma sain täna:
1. ärgata kell 7.15
2. ennast pesta
3. köögi tööpinnalt hunnikut puru ja kleepuvaid lärakaid eemaldada
4. tervislikku hommikusööki süüa
5. hambaarsti juurde tormata ja samal ajal karta, et kas kukun sellel tattlibedal kuumaastikul käpu(/perse/küli/nina jne)li või satun katusejää ründe ohvriks
6. hambaarsti juurde kohale jõudes rõõmustada, et kumbki nimetet õudustest tõeks ei saanud
7. veel rõõmustada, sest hambad on üsna OK
8. õudust tunda, sest kaks viimast tarkusehammast on siiski nüüd lähemal ajal vaja välja tõmmata
9. töö juurde jõudes lille
10. töö juures veel teise lille
11. orhideenäitusel veel lilleilu nautida
12. kodus lõunat süüa
13. läpakaga juhendaja juurde minnes juhtme ja aku(!) maha unustada
14. sellegipoolest seal asjalikke asju vaadata ja teha ja mõelda ja kokku leppida
15. kodus otsustavalt oma heleda mantli kapist välja võtta, et seda vahelduseks kanda ja õues iluleda
16. natuke puhata
17. pesu pesta (osa ka käsitsi, jee!)
18. endale ja korteri kaaskannatajale süüa teha
19. veel ühe lille
20. süüa
21. kooliasju teha
22. seda postitust kirjutada
täna plaanis veel: kirjutada it-onule ja ministeeriumionule, teha homseks to-do list, natuke andmetöötlust (kui jõuab, aga vist ei jõua)
1. ärgata kell 7.15
2. ennast pesta
3. köögi tööpinnalt hunnikut puru ja kleepuvaid lärakaid eemaldada
4. tervislikku hommikusööki süüa
5. hambaarsti juurde tormata ja samal ajal karta, et kas kukun sellel tattlibedal kuumaastikul käpu(/perse/küli/nina jne)li või satun katusejää ründe ohvriks
6. hambaarsti juurde kohale jõudes rõõmustada, et kumbki nimetet õudustest tõeks ei saanud
7. veel rõõmustada, sest hambad on üsna OK
8. õudust tunda, sest kaks viimast tarkusehammast on siiski nüüd lähemal ajal vaja välja tõmmata
9. töö juurde jõudes lille
10. töö juures veel teise lille
11. orhideenäitusel veel lilleilu nautida
12. kodus lõunat süüa
13. läpakaga juhendaja juurde minnes juhtme ja aku(!) maha unustada
14. sellegipoolest seal asjalikke asju vaadata ja teha ja mõelda ja kokku leppida
15. kodus otsustavalt oma heleda mantli kapist välja võtta, et seda vahelduseks kanda ja õues iluleda
16. natuke puhata
17. pesu pesta (osa ka käsitsi, jee!)
18. endale ja korteri kaaskannatajale süüa teha
19. veel ühe lille
20. süüa
21. kooliasju teha
22. seda postitust kirjutada
täna plaanis veel: kirjutada it-onule ja ministeeriumionule, teha homseks to-do list, natuke andmetöötlust (kui jõuab, aga vist ei jõua)
7. märts 2012
kuidas teha vahet
kauplemisel ja kompromissi otsimisel?
et kui näiteks üks laps tahab, et vanemad talle 10 lutsukommi ostaks, aga vanemad ei taha ühtegi osta, kas siis see, kui laps pakub välja, et ostku 5, on kauplemine või tee kompromissile?
et kui näiteks üks laps tahab, et vanemad talle 10 lutsukommi ostaks, aga vanemad ei taha ühtegi osta, kas siis see, kui laps pakub välja, et ostku 5, on kauplemine või tee kompromissile?
3. märts 2012
palju toredaid mõtteid
vaat, mis otsingusoovitusi võib leida, kui exceli probleeme guugeldada.... why not, eksole :)
2. märts 2012
27. veebruar 2012
like a boss
kuidas oma elu põnevaks teha, kui on öeldud, et kodutöö tähtaeg on 26.veebruar 2012?
eks ikka nii:
PS: milline äge salapärastamine, kas pole?
eks ikka nii:
PS: milline äge salapärastamine, kas pole?
22. veebruar 2012
head asjad
vot need asjad on täna toredad olnud:
* hommikul ärgates nägin, kuidas päike ukse alt tuppa paistis (jüleüldse nii ilus ilm oli omiku!) ja vastasmaja akende peegeldusest jõudis päike minu toa akendesse ka!
* loengusse minnes kõndis minu ees üks naine, kes maas lebavat kommipaberit nähes selle üles korjas (vahet pole, kas ta tegi seda oma veendumuste või OCD tõttu - tegu oli ilus ja aus)
* loengust tulles ja õues telefoniga rääkides ei hakanudki ilma kinnasteta kätel kohe külm. Natuke läks ikka aega :)
* sain teel koju teada, et iga hetk võib alata elektrikatkestus, mis võib kesta kuni 2 tundi, aga jõudsin üsna napilt enne elektri kadumist ühe tähtsa (ja mitte just lühikese) meili saata
* söön praegu banaani ja see maitseb niiiiiiiiiiiiii hästi :)
* elekter tuligi juba tagasi!
* hommikul ärgates nägin, kuidas päike ukse alt tuppa paistis (jüleüldse nii ilus ilm oli omiku!) ja vastasmaja akende peegeldusest jõudis päike minu toa akendesse ka!
* loengusse minnes kõndis minu ees üks naine, kes maas lebavat kommipaberit nähes selle üles korjas (vahet pole, kas ta tegi seda oma veendumuste või OCD tõttu - tegu oli ilus ja aus)
* loengust tulles ja õues telefoniga rääkides ei hakanudki ilma kinnasteta kätel kohe külm. Natuke läks ikka aega :)
* sain teel koju teada, et iga hetk võib alata elektrikatkestus, mis võib kesta kuni 2 tundi, aga jõudsin üsna napilt enne elektri kadumist ühe tähtsa (ja mitte just lühikese) meili saata
* söön praegu banaani ja see maitseb niiiiiiiiiiiiii hästi :)
* elekter tuligi juba tagasi!
9. veebruar 2012
murelapsed ja lapsed muredega
nagu on ilmnenud, elab meie korteri all olevas korteris riiakas pere. mõnikord on kuulda, kuidas üksteise peale karjuvad mees ja naine, mõnikord pauguvad uksed ja muidu kolistatakse, mõnikord on kuulda poisi kisa ja nuttu. alguses tundus see lihtsalt imelik ja võõras, aga vahest teeb kuuldu ikka vägaväga kurvaks ja rahutuks. täna näiteks röökis naabripoiss pikalt nutta ja karjus ja ajas kedagi (oma toast?) ära. mingil hetkel tõstis ka mees häält, aga tema sõnadest ei saa läbi seinte aru... mõned korrad on see poiss vist natuke kere peale ka saanud, sest vastavaid hüüatusi on ka kuulda. aga päris pidev peks see vist ka pole, sest kutt sõimab üsna koledasti ja valjusti...
ühesõnaga, mai teagi, mis mind häirib. vist mitu asja korraga. see, et minu füüsilises läheduses on vähemalt kolm inimest, kellel on kodus tõsised probleemid (et no lihtsalt kurb on). vahet ju pole, kas naine on nõid või mees on vägivaldne või poiss on maailma kõige raskem teismeline... ja see häirib, et ma ei reageeri sellele kuidagi. kuigi, mida ma ikka teha saaks? võibolla mitte midagi. aga mind häirib, et ma isegi ei ürita. minu lähedal on inimesed, kes vajavad abi, ja ma ei tee mitte kui midagi...
elu on ikka nõme vahest.
ühesõnaga, mai teagi, mis mind häirib. vist mitu asja korraga. see, et minu füüsilises läheduses on vähemalt kolm inimest, kellel on kodus tõsised probleemid (et no lihtsalt kurb on). vahet ju pole, kas naine on nõid või mees on vägivaldne või poiss on maailma kõige raskem teismeline... ja see häirib, et ma ei reageeri sellele kuidagi. kuigi, mida ma ikka teha saaks? võibolla mitte midagi. aga mind häirib, et ma isegi ei ürita. minu lähedal on inimesed, kes vajavad abi, ja ma ei tee mitte kui midagi...
elu on ikka nõme vahest.
Tellimine:
Postitused (Atom)